Väikesed viited suurele maailmale

AIVAR TÕNSO

Dokumentaalfilm „Bonus Track“ (Vesilind, Eesti 2016, 80 min), režissöör Riho Västrik, stsenaristid Riho Västrik ja Margit Keerdo-Dawson, helilooja Sven Grünberg.

„Bonus Trackist“ kirjutamine tundub vastuolulise ülesandena. Kõlanud arvamustest kumab läbi isiklikke ootusi, mis on igati loomulik, sest tegijaks on kogenud režissöör Riho Västrik ja filmi aluseks huvitav isiksus Sven Grünberg. See ongi ehk saanud komistuskiviks filmi omaksvõtmisel – ootused elektroonilise muusika elava legendi kuvandile on seatud liialt kõrgele. Enamikule on kindlasti teada ka Sven Grünbergi tegevus teistel rinnetel, aga portreefilmi puhul eeldatakse keskendumist kõige olulisemale. Kuid mis siis ikkagi on oluline? Kas kellegi konkreetsed saavutused karjääritasandil või inimene selle taga? Västrik on valinud eelkõige inimese portreteerimise tee. Grünberg pakub küpse isiksusena selleks ohtralt ainest.

Filmi peategelane elas viis aastat tagasi üle raske südameoperatsiooni. Tutvustuses on mainitud, et film „portreteerib Sven Grünbergi operatsioonijärgsel ajal, mil ta jätkuvalt loob uut muusikat, hoolitseb, et varasem looming saaks veatult talletatud, kasvatab oma eelkooliealist tütart ja korraldab juba kolmandat korda Tema Pühaduse XIV Dalai-laama vastuvõttu”. Kõrvalepõiked minevikku on vajalikud vaid oleviku mõistmiseks. Operatsioonijärgse elu portreteerimisele ja sellega kaasnevale lisavõimalusele vihjab ka pealkiri „Bonus Track“.

Orgaaniline filmitegemise protsess kestis viis aastat, millest kaks esimest olid n-ö kalastamise aeg ja kolm järgnevat kulgesid filmiloomise tähe all. Riho Västrik räägib Klassikaraadio „Delta“ saatele 22. aprillil antud intervjuus, kuidas tal oli pärast operatsiooni tunne, et Sven Grünberg seisab justkui ristteel ja et tegemist on huvitava ajahetkega, mida peaks kajastama. Esmane koostöö algas ideest luua film Eesti ja Dalai-laama suhetest. Perfektsionistina tuntud peategelane andis lõpliku loa enesest portreefilmi tegemiseks 2013. aastal seoses Niguliste kirikus toimunud Linnart Mälli 75. sünniaastapäevale pühendatud kontserdiprogrammi „Vaadates sisse“ filmimisega.

Västrikku huvitas esialgu see, kuidas sünnib looming helilooja peas Kas seda on võimalik visualiseerida? „Me siin oleme kõik inimesed ühtemoodi ajudega, liigume ühes ja samas maailmaruumis, aga kellelgi tuleb midagi ja teistel ei tule – kas see on mingi lairibavastuvõtja inimese peas, mis võimaldab kuulata kosmosest midagi, ja siis oskused, mis võimaldavad selle kuidagi materialiseerida, teistele kuuldavaks või siis noodikirja kaudu nähtavaks teha?“1 Loodetud loominguhetki Västriku sõnul siiski soovitud kujul salvestada ei õnnestunud. See-eest on filmis tabatud inimest loomingu taga, heidetud pilk pigem tema inspiratsiooniallikatele ja vähesemal määral tehnilisele teostusele.

Filmi visuaalne keel on üsna kirju, kuna kasutatud on materjale nii varasematest filmidest – „Milarepa laulud“ (Arvo Iho, 1989) ja „„Hukkunud Alpinisti“ hotell“ (Grigori Kromanov, 1979) – kui ka amatöörvõtteid ansamblist Mess. Erineva käekirja ja atmosfääriga on ka uued võtted. Keskendutud on pigem sisuliste seoste loomisele. Heaks näiteks on sissejuhatus: film algab aeglaste südamelöökidega, seejärel kiiremad südametuksed ja me näeme peategelast operatsiooni järel trenažööril kõndimas ning taastumas. Järgnevad kaadrid viivad 1970ndatesse, Sven Grünbergi tähelennu algusse. Amatöörsalvestis Messi ühest kõige esiletõusvamast loost „Valged hommikud“ sulandub meie kaasajas toimuva heliprooviga, kus sama lugu esitab Ott Lepland. Tähenduslik on sellele järgnev Sveni repliik: „Püss ei ole veel nurka visatud, paugutamine ei ole nii äkiline ja äge kui varasematel aastatel, eks vanuigi tuleb detsibelle ikka vähendada.“ Lisaloovõimalust kasutatakse täiel rinnal.

Edasi näeme Sveni kujunemist elektroonilise muusika loojana ja vaimselt budistliku maailmapildi kandjana. „„Hukkunud alpinisti“ hotellile“ muusika kirjutamine oli kindlasti väga oluliseks verstapostiks, mis aitas noorel muusikul laiemalt tuntuks saada ning lõi tänini kestva kuvandi temast kui elektroonilise muusika pioneerist. Peategelane vihjab küll, et polnud ise päriselt selleks veel valmis, olles sattunud filmi heliloojaks juhuslikel ja üsnagi seikluslikel asjaoludel Arvo Pärdi ja Kuldar Singi asemele. Maailmapildi kujunemist on esile toodud Grünbergi suurima õpetaja Linnart Mälli mõtteavalduste kaudu ja näeme ka tema loomingulise palge pöördumist budistilike teemade poole ja nende vahendamist Milarepa lauludes: „Ma kaua mõtlesin, et kas ma tohin nii vägevate asjade kallale minna. Kes ma siis selline ikka olen. Tekib olukord, et inimesed loobuvad uute asjade tutvustamisest ja niimoodi jäävadki kõrvale tõeliselt olulised väärtused. Keegi ei julgegi neid kasutada. Nii ma siis budistlike tekstide inimeste ette toomise peale välja läksingi.“

Nende kahe suuna kaudu avaneb meile Grünbergi maailm ja võimalus mõista operatsioonijärgsel perioodil toimuvat. Sven on kehastunud ümber õpilasest õpetajaks. Juhuslikena näivad vaheepisoodid, nagu kaamera sättimine siin-seal ja kõrvaltegelased oluliste dialoogide vahehetkedel, aitavad kandvaid ja mõjuvaid episoode paista lihtsate ja loomulikena. Üldisemas plaanis kumab läbi Sven Grünbergi orienteeritus lihtsusele ja selgusele, aga ka suurtele dimensioonidele ja tippvaimsusele. Ta on kriitiline filmide suhtes imelikest inimestest. Selle asemel tuleks keskenduda tarkuse vahendamisele, kuna kõik halb siin maailmas tuleneb rumalusest ja mõistmatusest. Suhelda tuleks endast targematega. Seda seisukohta illustreerib Grünbergi koht Dalai-laama kõrval tema Tallinna-visiitide korraldajana. Budistlikke vaateid vahendab filmis Dalai-laama nii: „Õige oleks keskenduda oma meeleseisundile, vähendada viha ja kahtlust. Probleemid küll jäävad, aga need ei sega sellisel määral enam meie elu.“ Samal moel jagab ka Grünberg elutarkust Ott Leplandile vägagi tähenduslikus stseenis: „Ainus, millel on väärtus, on oma meeleseisundid. Nii oled jätnud maailma vähemalt head impulsid.“ Ott küll justkui väärtustaks elukogenud mehe öeldut, kuid samal ajal tundub olevat oma mõtteis eemal või siis kramplikult suhestuda püüdev. Suurte ajatute teemade vahendaja roll võib kiirelt muutuvas ja killustatud inforuumis olla vägagi keeruline ja tänamatu ülesanne – justkui monoloog. Aga eks reaalsus ongi eri maailmade põrkumine ja suhestumine igal hetkel uuel moel: „Elu ongi üks vigade parandus, kui sa julged elada, siis teed igal juhul vigu.“ Spontaanselt näitab seda vastuolu dialoog eelkooliealise tütrega, kes on oma kõige vastuvõtlikumas eas tähelepanu ise, kuulab ja mõtleb kaasa. Just kiviga lutsu visanud Sven ütleb: „Issi on rooste läinud … pole enam ammu visanud“, mille peale tütar kostab: „Kuidas ammu, just viskasid ju!“ Elukogenud ja mälestustepagasist tulvil küps inimene kohtub kellegagi, kes on täielikult keskendunud hetkes olemisele. Olukord, milles ei ole oluline mitte sõnade tasandil mõistmine, vaid häid vibratsioone tekitav meeleseisund.

Film sisaldab palju seosevõimalusi eelkõige inimlikul tasandil. Nii märgilise isiku portreteerimise puhul võib see osutuda nii võimalusi pakkuvaks kui ka takistavaks asjaoluks. Grünbergi enda sõnul tuleks aga öelda: „Hinge tuleb rahu, kui tunnistame, et elame ebatäiuslikus maailmas.“2 Tundkem rõõmu sellest, et mõned välised nähtused avanevad alles enesesse süvenemise põneva protsessi kaudu.

1, 2 Erilinastusejärgne vestlus pärast filmi kinos Sõprus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar