Väikese inimese suur lugu

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Slava. Au ja hiilgus“ („Slava“, Bulgaaria 2016, 101 min), režissöörid Kristina Grozeva ja Petar Valtšanov, stsenaristid Kristina Grozeva, Petar Valtšanov ja Detšo Daraležkov, operaator Krum Rodriguez, helilooja Hristo Namliev. Osades Stefan Denoljubov, Margita Goševa, Ana Bratojeva, Stanislav Gantšev jt.

Ühiskondlik sidusus on muutunud vaat et moeväljendiks, mida korrutab kõnedes president ja millest räägitakse meedias. Igasuguseks inimgruppide sõlmituseks läheb aga tarvis tublisti selliseid nähtusi nagu solidaarsus ja empaatia. Lihtsamalt öeldes, võimet kaasinimest mõista, üksteist ära tunda. Bulgaaria draama „Slava. Au ja hiilgus“ räägib loo sellest, kui lahku ja võõraks võivad oma elukaartel kasvada samas riigis või linnas teineteise kõrval elavad inimesed.

Filmi alguses avaneb läbi pikkade ja täpselt sätitud kaadrite räsitud vanema meesterahva napp kodu ja vaikne elu. Võrdlemisi asotsiaalse mehe nimi on Tzanko Petrov (Stefan Denoljubov) ning ta töötab raudteel. Ühel päeval rööbastel uidates leiab ta sealt suure hunniku rahatähti. Ümbruses pole kedagi ja sama hästi võiks Tzanko noosi oma taskusse toppida. Mis võiks olla ühele vaesele loomulikum teguviis, eriti XXI sajandi kapitalistlikus ja kasuahnes maailmas? Lihtsa ja ausa inimesena toimetab mees vastupidiselt ja annab hoopis leiust võimudele teada. Maailm tema ümber pole aga sama lihtne. Transpordiministeerium otsustab teha Tzankost meediakangelase, et ministri korruptsiooniskandaalilt tähelepanu eemale juhtida. Kolleegid aga mõistavad vaid pead vangutada, kuidas leitud varandus lolli kombel ära antakse.

Lavastajad Kristina Grozeva ja Petar Valtšanov (kes on muide tegevad veel filmi produtsendi ja stsenaristina ning Valtšanov ka monteerijana) näitavad aeglaselt ning tähelepanelikult, kuidas selliseks olukorraks täiesti ette valmistamata Tzanko läbi kiskjakarja veetakse. Kõik tahavad temalt ühtäkki midagi, samal ajal kui mees ise ei saa aru, mida täpselt. Nõnda jääb ta oportunistliku meedia, poliitiliste intriigide ja moraalselt või institutsionaalselt korrumpeerunud tegelaste lükata-tõmmata. Tzanko tõmmatakse rambivalgusse ja talle kingitakse pidulikult kallis käekell, kuid samal ajal röövitakse talt inimväärikus, unustatakse ta esimesel võimalusel ja krabatakse tema isalt päranduseks saadud uur firmanimega Slava. Stseenid nagu see, kus endale jooki peale ajanud Tzankot sunnitakse pükse vahetama ning ta seejärel ilma nendeta tualetti üksinda jäetakse, võiksid olla naljakad, kui nad poleks sedavõrd valusad. Ka vaatajana on alguses kerge Tzanko suhtes mõnevõrra üleolev olla, kohmetu olek ja pidev kokutamine ei tee temast klassikalist kangelast.

Kangelasena tahetakse teda aga näidata vaid senikaua, kuni see on ministeeriumi kommunikatsioonile kasulik. Kurdiks jäävad kõrvad kohe, kui Tzanko üritab ministrile öelda, et tema palka pole välja makstud ja üleüldse varastavad raudteetöölised bensiini. Meenub Michael Moore’i dokumentaalfilmis „Kapitalism: armastuslugu“1 näidatud klipp hiljem omanimelise Oscari-kaliibriga draama2 kangelaseks saanud kangelaspiloot Sullyst ehk Chesley Sullenbergerist, kes maandus rikki läinud reisilennukiga Hudsoni jõkke, päästes kõik pardal olijad. Sullyst sai keeruliste aegade lihtne kangelane. Pooltühja Kongressi ees kõlasid aga kurtidele kõrvadele tema tunnistused, kui vähe piloodid teenivad ja millise koormusega töötavad. Kes tahaks lasta ilusat lugu koledatest tõsiasjadest rikkuda.

Kui Tzanko (Stefan Denoljubov) leiab raudteerööbastelt suure summa raha, otsustab transpordiministeerium teha temast meediakangelase, et ministri korruptsiooniskandaalilt tähelepanu eemale juhtida.

Kaader filmist

Seda, et musta valgeks ja porist puhtaks rääkiva kommunikatsioonifassaadi aeg hakkab mööda saama, reedab areng kõikjal maailmas. Selles, et tavaline väike inimene jääb armutult süsteemi hammasrataste vahele, ei ole küll iseenesest midagi uut. Viimastel aastatel on see aga leidnud üha mõjusamaid poliitilisi väljundeid. Seesama äng ja pettumus, mis keeb Tzankos pärast püüdlusi oma kell ministeeriumist tagasi saada, on aidanud kanda nii Trumpi ja Farage’i kui ka Helme-klanni edu. The poor stay poor, the rich get rich, that’s how it goes, everybody knows, nagu laulis Leonard Cohen. Kõiksugu poliitilist spinni võib ju meedias näha iga päev. Autorollod ja kadunud miljonid, suits ja peeglid. Lähemalt pärit lauluread ütlevad selle kohta, et ükskord prahvatab vimm. Ka kiirelt kasutatud ja vaikselt kõrvale pühitud Tzankost saab ootamatult ministeeriumile tagumikus torkiv pind, kui too otsustab tele-eetris kõnelda sellest, mis raudteel tegelikult toimub.

Grozeva ja Valtšanov vastandavad Tzanko asotsiaalse elu ja ebakindla karakteri pealtnäha hästi toimivale ja jõukale Bulgaaria keskklassile või koguni eliidile. Filmi teine peategelane on ministeeriumi avalike suhete meeskonna juht Julia Staikova (Margita Goševa), kes püüab rahaleiulooga tööandjale positiivset kuvandit luua. Küüniline karjäärinaine on ise pahuksis oma munarakkude külmutamise ning selle kaudu üle kivide ja kändude kulgeva pereplaneerimisega. Mitmes koomilisuse äärel olevas stseenis näidatakse teda koos paarilisega viljastuskliinikus arstivisiidil, kus kord ühel, siis teisel heliseb igal mõeldaval ajahetkel telefon. Pole ime, et kõigi tähtsate toimetuste ja eduka elu keskel tundub Tzanko nii talle kui ka tema kolleegidele veidra ja halenaljakana.

Lavastajate eetilisest positsioonist pole keeruline aru saada – kuigi Tzanko on esmapilgul süsteemiväline tegur, paaria, on ta lõpuks ainus päris ja autentne tegelane selles loos. Peaosalisel Stefan Denoljubovil pole küll palju, millega mängida – teksti on tegelasel võrdlemisi vähe ja sellegi esitamisega raskusi. Seda vapustavam, kui võimsalt paneb Denoljubov vaataja Tzankole kaasa elama. Sissepoole pööratud tegelane hakkab ekraanil elama pilkude, vaiksete mõminate, napi miimika ja mikroilmete kaudu. Tema vastas mängiva Margia Goševa Julia ei jää alla – kalk ja kalkuleeriv naine ei ärata küll erilist sümpaatiat, kuid on meeste maailmas endale koha välja võitlemises ja iseseisvuse saavutamise püüetes tõeline loodusjõud.

„Slava“ üks tugevusi on žanrite edukas sidumine. Ühelt poolt on see puhas sotsiaalne realism, mis kulgeb argiselt, poeb aegamisi naha vahele ja virutab lõpuks õige valusalt. Teisalt on tegemist ootamatult tähelepaneliku satiiriga ühiskondlike käitumismustrite ja grupierinevuste aadressil. Lisaks on see tundlik karakteriportree ning aeglaselt arenev põnevik. Filmi kulminatsioonis on peidus äraspidine õiglus, aga ka tsükli jätkumine. Kaasinimene tuntakse parimal juhul ära siis, kui on juba hilja. Vastandumise ja naeruvääristamise kaudu ongi raske jõuda mujale kui üha suuremate vastanduste ja veelgi tugevama lahku kasvamise juurde. Sedasama võib praegu näha kohalikes valimiskampaaniates. Nukker, et pole just raske kujutada „Slavat“ ette Eesti tingimustes ja näiteks mõne Ida-Virumaa kaevandustöölisega peaosas.

1 „Capitalism: A Love Story“, Michael Moore, 2009.

2 „Sully“, Clint Eastwood, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming