Vähe küpsenud auhinnagala

Tekkis küsimus, kellele oli ülekanne mõeldud. Tohutu potentsiaaliga promoüritusel ei vaevutud õigupoolest tutvustama ühtki filmi ega saadet.

ANDREI LIIMETS

Kuigi pärast Oscarite galaõhtul parima filmi auhindamisega kaasnenud fopaad ei julge ilmselt ükski välja kuulutatud laureaat esimese tunnikese jooksul oma võitu usaldada, said Eesti esimesed filmi- ja teleauhinnad läinud pühapäeva õhtul lõpuks antud. Küll 87 aastat pärast Ameerika Filmiakadeemia iga-aastasi auhindu, kuid kohalikule meediatööstusele siiski värske sõõmuna – on ju sellest juba ammu mõeldud ja unistatud nii kohalikul tasandil parimate pärgamiseks kui ka üle piiri tähelepanu tõmbamiseks. Ega seetõttu tahagi kaua tehtud kaunikest liialt katkuda, aga just see tõsiasi, et aeg on küps hinnata kohaliku tele- ja filmitöö jõudsalt kerkinud kvaliteeti, seab lati kõrgemale ka suurele peole endale.

Võrdlused Oscarite, Kuldgloobuste või Emmydega on muidugi kohatud ja ebavõrdsed, kuid esimesest alustamine pole siinkohal juhuslik. Esiteks on filmivaldkonna vaadatuimalt tseremoonialt kahtlemata palju õppida – nii seda, kuidas teha, kui ka seda, millest hoiduda (siinse aja järgi poole ööni veniv kestus näiteks). Teiseks olgu järgnevate tähelepanekute selgituseks rõhutatud, et vaatasin õhtut televusseri vahendusel, mistõttu oskan võrrelda ennekõike teiste ülekande vahendusel nähtud auhindamistega. Et televiisori ekraani vajan üldjuhul vaid filmimängijasse ketta sisestamise järel, üritasin end kujutada tavalise televaataja sussidesse ja vaadata toimuvat asjasse pühendamatu, lihtsalt huvilise pilguga.

Pika ootamise kiuste ei lasknud välja turritavad traagelniidid end kaua oodata. Esiteks juhtus see, mida kõige enam karta võis – tele- ja filmitoodang kippusid tseremoonia jooksul segunema pudruks ja kapsasteks. Mitte et neid kaht valdkonda ei võiks tihedalt koos käsitleda, vastupidi. Eesti suurusega (loe: väiksusega) tööstuses polegi teisiti mõeldav. Pigem paistsid korraldajad kartvat, et kui kaht valdkonda liialt eraldada, võib jääda mulje, et üht eelistatakse teisele. Tagajärjeks oli suvalisena näiv auhindade järjekord ja kummalised parimate palade montaažid, kus stiliseeritud ja dünaamilised katkendid Vallo Toomla unenäolisest „Teesklejatest“ vaheldusid igapäevase „Terevisiooni“ ja „Pealtnägijat“ sisse juhatava staatilise Mihkel Kärmasega. Selgelt oli aga puudu kaht valdkonda eristav ekraanigraafika või teadustajatöö, sest õhtu alustuseks sõideti sisse parima naisnäitlejaga, hiljem anti taas üle sama auhind, vahepeal aga peaaegu järjest kaks parima operaatori tiitlit.

Struktuuriprobleemid läbisid kogu kolmetunnist vaatemängu. Millega üleüldse tegemist on, ja kust või miks laureaadid välja valiti, asuti kirjeldama alles pärast esimese auhinna kätteandmist. Kuidas valikuprotsess ülepeakaela toimus, jäigi selgusetuks. Auhinnasaajaid siinkohal puudutama ei hakka (kes kogu ürituse maha magas, siis õhtu suured võitjad olid telesari „ENSV“ ja rullnokadraama „Päevad, mis ajasid segadusse“), kuid olgu lisatud, et paiguti tekkis kerge kahtlus, kas laureaadi olid valinud kitsama valdkonna ekspertidest kolleegid või hinnati filmi tugevust laiemalt. Ja kuhu jäid ometi helilooja ja kostüümikunstniku auhinnad?

Tehnilised viperused – mõned arusaamatud montaažilõiked, ühe sissejuhatava klipi käivitamine kaks korda, vales kohas sisse ununenud mikrofon – on esimesel korral andestatavad. Nende arvel lõõpides õnnestus ka kogu õhtu kõige teravam vahepala, Mattias Naani hüsteeriliselt koomiline erialast huumorit harrastav kaameramees. Natuke valusam oli lugu üldise meeleolu loomisega. Päris Falloni või Kimmeli vaimus koomilist monoloogi olnuks alustuseks ehk palju oodata, ent eelnevalt suurepärase valikuna tundunud õhtujuht Katariina Tamm mõjus sageli kohmetu ja nõrgalt ettevalmistatuna. Kui eesti filmi suure nõrkusena on räägitud kõrgtasemel stsenaariumi puudumisest, siis seekord nappis õhtujuhil teravmeelset materjali. Tekst ei mõjunud Tamme omana, mida rõhutas kohati sassi läinud sõnajärg, ja kui teatritöö põhjal otsustada, siis ei olnud see tekst tema tase. Ei oskagi arvata, kellele tundusid huumorižanri põhjatu ämbri parimate paladena märkused „Botox on kogu riigis otsakorral“ või „Kanal 2 inimesed kolmandas reas“. Kiired vestlused ja ümarad küsimused võitjatega võinuks ka julgelt välja jätta. Saalist püüti reaktsioonina järjepidevalt kaadrisse väsinud ilmeid ja kriipssuid. Mõned killud olid ju täiesti heal tasemel, näiteks salvrättide jagamine, aga eriti pärast poliitiliselt laetud Oscarite galaõhtut jäi tekstitihe saade meelelahutuslikkuselt ikka äärmiselt tagasihoidlikuks.

Koos kaamerasilma püütud kivinägude ja tülpinud ilmetega riivasid silma rohked tühjad istmed Nordea kontserdimaja uhkes saalis – vist ainsas kohas, kus Eestis uhkeid üritusi korraldada saab. Kohal käinud ütlesid, et selle tingisid osalt reklaamipausid, mille pikkust publikule ei teatatud, ning kui paus oli läbi, ei lubatud tualetis või suitsul käinuid teleülekande huvides enam saali tagasi. Sama napp oli info ka nominentidele, kellel puudusid juhised kõne kestuse kohta. Tulemuseks suur kontrast energiast pakatavate ja enesekindlate etteastete (Hendrik Toompere jun, Joonas Hellerma) ja aitähiga piirdunud tummsuude vahel. Martin Luther Kingi ju ei oodatud ja isegi Triin Ruumeti kõlamine ühena oma filmi peategelastest lõhestas rõhutatud pidulikkuse meeldivalt, aga nii sümboolse esimese auhindamise puhul olnuks ootuspärane, et laureaadil on mõni sõna varuks ja vaataja saab inimese ja tema töö kohta rohkem teada.

Vaatajana tekkiski mul küsimus, kellele oli ülekanne mõeldud. Tohutu potentsiaaliga promoüritusel ei vaevutud õigupoolest tutvustama ühtki filmi ega saadet. Võitjate sageli krampliku lavale tuleku asemel võinuks esitada mõjusamaid kaadreid võitnud etteastetest, näidata parima sarja ja filmi kategoorias nomineeritud tööde tutvustavaid klippe, ja kui võitja oli lavale jõudnud, lisada paar sõna, millega tegu ning miks tema valituks oli osutunud. Informeerida saanuks vähemasti ekraanigraafika vahendusel, kes täpselt auhinda vastu võtma tuleb.

Õhtu lõpus BMWga lavale eskorditud Merlyn Uusküla tühi tinin „Raju reede“ (aitüma, Sven Lõhmus!) võttis ürituse sürrealistlikke ja risti vastukäivaid tundeid tekitanud meeleolu hästi kokku. Ühelt poolt on see võrratu „Päevade, mis ajasid segadusse“ võidukäiku arvestades temaatiliselt sobiv valik, teisalt aga muusikaliselt väljakannatamatu ja tõsiseltvõetavusele pretendeerival üritusel eriti kummastav. Saagu veel kord rõhutatud, et toredaid ja muhedaid momente jagus esimese katse kohta küll, sellise ürituse ja meie üha arvukamate talentide tunnustamise vajalikkuses vaevalt keegi kahtleb. Seda, mida järgmiseks aastaks kõrva taha panna ja paremini läbi mõelda, jagub aga küllaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming