Vaese mehe „Tõde ja õigus”

Veiko Märka

Telesari „Kalevipojad”. Lavastaja Ergo Kuld,  stsenarist Martin Algus. Osades Ivo Uukkivi, Andres Mähar, Pääru Oja, Vello Janson, Asko Sahlman jt. Kanal 2s teisipäeviti kl 21.30.  Tammsaare viieköitelist suurromaani, täpsemalt  selle esimest ja viimast köidet, hakkas järjekordne kodumaine mittekvaliteetseriaal mulle meenutama tööteema kapitaalse käsitlemise tõttu. Võrdlemisest põnevam on siiski vastandada. Kui Andrese ja Pearu ajal oli töötegemine nii inimese põhitegevus kui auasi, siis neli Soome ehitajaks läinud eesti meest peavad töötama välismaal, sest kodus ei saa seda enam teha. Veel hullem, nad peavad seda tegema illegaalselt, nagu oleks tegu  kriminaalne.  Tööst, rõõmu ja hüvede allikast, kogu eesti rahva jõukuse kindlast alusest, on saanud keelatud tegevus.

Vaat kuhu Euroopa Liit meid on viinud. Huvitav on töökaitseinspektorite roll. Ametnikud, kes peaksid garanteerima töörõõmu võimalikult täisväärtuslikul kujul, hoopis  võitlevad kõigi vahenditega selle vastu. Alles tööandja hoiatuslask sunnib nad ajutiselt taganema. Oleks Oru ja Mäe talus sellised tüübid kukil olnud, lokkaks Vargamäel praegu põlismets ja vabaõhunäidendeist saaks etendada ehk ainult „Tarzanit”. Kui mingi tegevus ühiskonnas põlu alla satub, kipuvad selle tegijate oskused manduma. Nii ka „Kalevipoegades”: oleks seal siis tegu kõvade töömeestega, kes terve linna valmis  ehitaksid, kui vaba voli antaks.

Vastupidi: virisetakse, vaieldakse, aetakse süü tööriistade kaela. Üks ei oska üldse midagi teha. Tõe ja õiguse konflikt on „Kalevipojas” tähtis, otse käivitav jõud. Tõde on see, et mehed Soomes töötavad (et töötavad just nimelt mehed ja just nimelt Soomes). Ja õigus on see, et nad seda teha ei tohi. Tammsaare suurromaani peaideed võib köidete kaupa defineerida järgmiselt: I köide:  „töö teeb lolliks”, II köide: „haridus teeb lolliks”, III köide: „mässamine teeb lolliks”, IV köide: „abielu teeb lolliks”, V köide: „kuidas lollina ellu jääda”.  „Kalevipoegadega” võrdlemisel leiame ühe tähtsa erinevuse. Sarjas on suurel määral esindatud  neli teemat viiest, täiesti puudub aga hariduse mõju. Ühelgi neljast peategelasest pole sellega pistmist ning nad ei tunne ka vajadust ennast tulevikus arendada. Nende saatus on vaikne vindumine. Peaasi et saaks natukenegi inimväärset palka teenida, millega kes teab kui kaua samas vaimus oma elukest edasi veeretada. Suurim paleus on müütiline „oma firma” nagu Heikol (nimi, mida ükski soomlane oma pojale ei paneks). Sellepärast ongi „Kalevipojad”  just vaese mehe – või ka rumala mehe, sest Eestis on millegipärast rumaluse ja vaesuse vahel tuntav seos – „Tõde ja õigus”. Romaani ja sarja tegelaste otsene sidumine oleks vägivaldne. Siiski on Haraldis (Vello Janson) tuntavalt vana Andrese karmi ja järjekindlat eetikat: „Me ei ole mingisugused tsirkusepärdikud. Me tulime siia tööd tegema”. Ka naise piinarikas kaotus lähendab neid vintskeid vanamehi. Indrekus (Ivo Uukkivi) aga ongi küllaltki  palju Indrekut: alatised kahtlused, tung muusika järele, jamad naistega. Keskne on „Kalevipojas” siiski peremees ja tööandja Mauri (Asko Sahlman). Seni pole ma näinud ühtegi eesti filmi ega seriaali, kus soome näitleja kasutamine midagi paremaks oleks teinud – kui välja arvata naiivne lootus, et ehk õnnestub nii toodet paremini Soomes müüa. Mauri aga on võimas kuju, Aleksis Kivi seitsme venna täisvereline kontsentraat. Tema  looduslapselik sõgeduse, jonni ja härduse segust vormitud karakter on seriaali suurim vaatamisväärsus. Stseen, kus ta oma mehisuse näitamiseks end kättpidi uksepiida külge naelutab, mõjub kui Kristuse kannatused ristil. Samas on ta ülimalt kentsakas ja naeruväärne (kas või järgmises osas, kus ta haavatud käe tõttu viinapudelit avada ei saa ning lootusetult halab).

Ka tema vigane eesti keel on sarmikas ning stiilne. Mauri mõju suurendab tema sama kummalise 99aastase isa (Raivo Adlas) sekkumine. (Mees, kes Talvesõjas hävitas Molotovi kokteiliga neli Vene tanki ja oleks hävitanud viiendagi, kui sõbrad poleks kokteili ära joonud.) Eestlastel annab pingutada, et neljakesi nende vastu saada, ja ega nad päriselt saagi. Seejuures on kõik neli üsna selgepiirilised, usutavad ning kaastunnet väärivad karakterid, näitlejate valik on üks lavastaja suuremaid õnnestumisi.  Tammsaare ei vastanda oma peateoses  maad ja linna. Küll teeb ta seda mõnes muus („Kuningal on külm”). Ka „Kalevipojad” rõhutab, et linn on pahede allikaks ja teeb lolliks, markantseim näide valesti ja resigneerunult „Tiigrikutsut” jorutav Heiko (Pääru Oja) karaokebaaris. Siiski propageerib sari püsiväärtusi. (Heiko: „Eestlased on julged, tulevad igast porist läbi, et töö tehtud saaks.”) Küsimus, kuidas hästi segu teha, et maja püsti seisaks, tõuseb sama monumentaalseks nagu küsimus, kuidas hästi  kraavi kaevata, et liigvesi jõkke jookseks. Loovat tööd võiks rohkemgi näidata, meeste alaline nääklemine teeb sarja igavamaks kui see küllaltki kobeda algidee järgi olla võiks. „Kalevipoegade” esimesed seeriad jätsid parema mulje. Neljas osa, mille sisustas seksikas tibi, kes soovis ühemõtteliselt ainult keppi saada, oli labane. Tuleb ainult kahetseda meie kommertskanaleid ahistavat moraaliraami, mis ei lase lihtsalt raju grupikapornot  näidata. Tibi ajakirjanikuks maskeerimine oli algeline ja odav, terve seeria pikkuseks venitatud väänlemine ja hööritamine tüütav.

Selle osa „film filmis” kaadrid, kus purju joodetud vaesed välismaal töötavad eesti mehed otse kaamerasse nutavad, olid siiski vägagi elulised ja kirkad.  Võib oletada, et uus tele-eepos käib edaspidi alla ja varsti kõlbab seda võrrelda vaid Peeter Võsa toodangu ja „Kälimeestega” (mida Anu Saagim on absoluutselt õiglaselt nimetanud  kärbunud ajudega inimesele mõeldud sarjaks), mitte Tammsaare suurromaaniga. Siiski, ootan adekvaatse hinnangu andmiseks ära viienda hooaja lõpu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming