Vaenlase nägu

Donald Tomberg

Folmani filmis pole võimalik sõda ratsionaalselt hoomata, ratsionaalse asemel on deliirium ja irratsionaalsus. See, mida tehti Saksa koonduslaagrites, ei erine sisuliselt millegi poolest Beirutis asetleidnust. Animeeritud dokumentaal „Valss Bashiriga” („Waltz with Bashir” , Iisrael-S aksamaaPrantsusmaa-USA 2008, 87 min), režissöör ja stsenarist Ari Folman, muusika Max Richter. Osaliste hääled Ari Folman, Ronny Dauag, Ron-Ben Yishari jt. Linastub kinos Sõprus.        Mitmekordselt auhinnatud „Valss Bashiriga” on animeeritud dokumentaal Liibanoni sõjast, Beirutis 1982. aastal aset leidnud Sabra ja Shatila massimõrvast, mille korraldas kristlik Faalanksipartei, ning see on ka film mälust. „Valss Bashiriga” on isiklik film. Režissöör Ari  Folman sõdis Liibanonis ja on Beiruti massimõrva pealtnägija, sõja järel aga ei mäletanud ta muud, kui puhkuselkäimist. Mälu võib tõrjuda selle, mis on mäletamiseks liiga ränk, film ongi üles ehitatud just mälu taastamisele. Folman kohtub endiste sõjaväekaaslastega ning tema minevik taastub kild-killult teiste isiklike mälestuste kaudu.       

I

Folmani filmis „Valss Bashiriga” sõda justkui laguneb. Sõja üldisus lahustub üksikutes inimestes ning siin toodud isiklikud mälestused ei sobitu kuidagi mingisuguse üldise, ühendava ideoloogiaga. Seejuures kestab sõda ka aastate pärast, mälus ikka kuidagi edasi ning igaüks on olnud sõjaga üksi. Teiselt poolt sõda laguneb, kuna mälestused, mis vaatajani tuuakse, ei peegelda sõda nõnda, nagu me sõda võiksime ette kujutada. Kuidas me sõda ette kujutada võiksime? Väga lihtsalt: peavad olema vaenupooled, kes ikka ja jälle lahingusse astuvad. Lahingutes on tähtis taktika, mis tähendab, et isegi kui see on raske, püütakse ikka tegutseda  võimalikult organiseeritult. Lahingutes keegi julgeb, keegi lööb araks, paljud saavad haavata ja paljud surevad, lõpuks aga ikkagi keegi võidab ja keegi kaotab. Ja sõjal on selge põhjus. Ning oleks hea, kui sõjal oleks ka mingi sisemine, heroiline mõte. Ühesõnaga, kuigi sõda on hirmus, on sõda ikkagi kuidagi ratsionaalselt hoomatav ja põhjendatav. Folmani filmis aga midagi sellist ei ole. Kõigepealt – milline on selles filmis vaenlane? 

Vaenlast ei ole peaaegu mitte kunagi näha, vaenlane tulistab alati kusagilt peidust ja jääb nähtamatuks. Vaenlasel ei olegi lahingutes nagu nägu ega kuju, nägu ja kuju on Iisraeli armee sõduritel. Nõnda sõdivad nähtav ja nähtamatu ning pildis tekib säärane olukord, nagu oleks Iisraeli armee kogu aeg, tontliku vaenlase poolt ümber piiratud. Millised on lahingud? Lahingud, lisaks sellele, et need on irratsionaalsed, kuna neid peetakse  nähtamatu vaenlasega, on irratsionaalsed ka oma sisemiselt organiseerituselt. Näiteks stseen, kus öine tankirivi oma teel huupi ja igaks juhuks lihtsalt pimedusse tulistab, kuigi kedagi vastu laskmas polegi. Või stseen, kus randunud Iisraeli armee samuti lihtsalt niisama ja paaniliselt eikellegi pihta tuld annab, kuni nägemisvälja sõidab juhuslik auto (lihtsalt üks perekond), mis siis kohe sodiks lastakse. Mida omakorda saadab kommentaar: „Seda tegi meiega  kaheaastane väljaõpe ja kõikevõitev hirm.” Vaenlast ei ole näha, vaenlane mõjub nagu kummitus, luul aga on ka Iisraeli armees kohal. Nõnda annab ühes stseenis vallutatud villas saksa pornot vaatav ohvitser oma alluvatele deliirseid käsklusi, teisal aga ärkavad tegelased ise luuludest.

Kuidas on lood heroilisusega? Äkkrünnakus ainsana ellu jäänud tankimeeskonna liige, kes vaatab taanduvaid kaaslasi ja tunneb, et tema  armee on ta maha jätnud, jõuab hiljem imekombel omade juurde tagasi. Seal aga suhtuvad taandujad temasse nagu reeturisse, kes ise oma meeskonna eest korralikult ei võidelnud. Ning ainsas lahingustseenis, kus heroilisusest ka tegelikult rääkida saaks, asendab heroilisust pigem transs: sõdur üksinda, otsekui tantsides ristmikul tulistamas, majaseintel Liibanoni presidendi Bashir Gemayeli reklaamplakatid. Miks üldse ollakse selles sõjas, mis on  ühendav mõte? Sõja põhjustest ei tehta juttu ja mingit ühendavat mõtet siin ei ole. Folmani filmis on sõda midagi (tahaks öelda – selline olukord), mida just ratsionaalselt pole võimalik hoomata, ratsionaalse asemel on deliirium, irratsionaalsus. Ja irratsionaalsus ei ole siin osav dramaturgiline lahendus tõestamaks sõja absurdsust ja mõttetust, vaid reaalseid mälestusi siduv aines.

Kui eespool sai märgitud, et Folmani filmis sõda justkui laguneb, kuna  lahustub üksikutes, siis deliirses see lahustumine omakorda liidetakse. „Valss Bashiriga” ei ole üldiselt sõjavastane, vaid kujutab sõda nii, nagu see paistab inimese mälus. Ning mälestused, mis rahu ei anna, mis aja möödudes pinnale ujuvad, või vastupidi, on sootuks tõrjutud, räägivad enda eest ise. „Valsist Bashiriga” selgub, et personaalselt sõditaksegi just nendega, kelle vastu muidu  mitte mingil juhul vägivalda ei rakendataks. Vaenlane jääb nähtamatuks, nähtavad (lisaks Iisraeli armeele) on aga just need, kes kannatavad süütult. Filmis on episood, kus räägitakse fotograafist, kes vaatas sõda otsekui läbi objektiivi. Säärane positsioon andis talle võimaluse toimuvast distantseeruda. Reaalsus transformeerus mehe silmis kaadriteks, erinevateks stseenideks seni, kuni ta nägi purukspommitatud  hobusetalli ja surevaid hobuseid. Neid ta „läbi kaamera” vaadata ei suutnud, „kujundlikkus” äkki lagunes. Dramaturgilise stseeni osalised ikka teavad, miks on nii, nagu on. Hobustel pole sõjaga mingit pistmist, nad ei tea midagi, aga nad surevad piineldes, tapetud kui „vaenlased” . Vaenlase nägu mälus ei ole. Vaenlase näo asemel on piinlevad hobused, tapetud perekond  jne.     

II

Vaenlase asemel on süütud kannatajad ja sõjal puudub mõte. Kuid „Valss Bashiriga” ei koosne lihtsalt suvalistest mälukildudest. Kõigil  neil kildudel on eesmärk, Folman tahab jõuda oma mälus ühe reaalse sündmuse jälile. Sabra ja Shatila massimõrvani jõudmisel toimub filmis korraga deliirse ja ratsionaalse vahekorras pööre. Sündmustik, mälukillud on liigendunud seni, ilma et stseenides toimuv mingitki sisemist ideelist motiivi kannaks. Pärast seda, kui mõrvatakse Liibanoni president Bashir, näib sõda aga korraga olevat omandanud mõtte. Bashir saab oma  surma järel sümboli staatuse ja sündmuste käiku sekkub kristlik Faalanksipartei, kes asub kätte maksma. Kätte makstakse põgenikele, naistele, lastele ja vanuritele. Faalanksipartei tegevus võib ju sisimas näida ja ollagi irratsionaalne, kuid ometi on just nende motiiv, kättemaks, filmis selge. Ja nõnda on massimõrv selles filmis justkui ainus ratsionaalne otsus, midagi, mis on selgelt mõtestatud. Süütute põgenike organiseeritud tapmine,  kõige võimatum ja irratsionaalsem asi isegi sõjas, on just nimelt see, mida tehakse täie teadmisega. Ja sõjal on korraga mõte. Ka jutustaja positsioonilt on Faalanksipartei tegevus analüüsiva ja detailitäpse pilgu all. Motiiv, mida filmis ülemäära ei rõhutata, aga mis selgelt kõlab, puudutab juutide saatust Teises maailmasõjas. See, mida tehti Saksa koonduslaagrites, ei erine sisuliselt millegi poolest Beirutis asetleidnust. Paralleel on  ilmne, filmis selgelt välja toodud, ja see paralleel teeb filmi veel kuidagi eriti valusaks.     

III

„Valss Bashiriga” on tehtud animatsioonina,  ja selle filmi puhul on vorm osa sisust. Animatsioon loob kujutatavaga omakorda rõhutatud distantsi ning nõnda on ka Folman oma filmis üks tegelastest, saab ka ennast kõrvalt vaadata. Animatsioon leevendab selles filmis sõja reaalsust (miski ei saa olla naturalistlik) ning laseb sõjal transformeeruda mäletajate teadvuses toimuvaks. Et sõda taluda, peab teadvus ennast kaitsma, leidma viisi, kuidas toimuvast eemalduda.  Animatsioon võimaldab seda deliirsust edasi anda ning samas paindlikult kokku tuua nii aktuaalse oleviku kui mineviku mälestused, põimida luulud ja tegeliku nõnda, et moodustub ühtne mõtteline ruum. Sisemiselt on aga animatsioon selles filmis teravas vahekorras just reaalsusega, sellega, millest käib jutt, sellega, mis toimus. Reaalsus moodustub „Valsis Bashiriga” nii vormi kui jutustamisviisi tõttu kihilisena, kuid lõpuks on reaalsus see, millest  pole võimalik mööda vaadata. „Valss Bashiriga” jõuab sinna välja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming