Väljumine kapist või siis riiulist

Donald Tomberg

Septembrikuu TMK vahel antakse kaasa DVD-kogumik „Unustatud Eesti lühimängufilmid I”. Esimeses tsüklis on plaanitud vaatajani tuua üle kolmekümne lühifilmi, esimesed seitse ongi praeguseks plaadil.„ÕHTUST HOMMIKUNI” (36 min, Tallinnfilm, 1962), lavastaja Leida Laius, stsenarist Valdo Pant (Mart Kalda samanimelise jutustuse motiividel), operaator Mihhail Dorovatovski, kunstnik Rein Raamat, helilooja Arvo Pärt. Osades Viiu Härm (Salme), Aksel Orav (Rudolf), Kirill Lavrov (Griša), Ülle Ulla (Karin).

 

Leida Laiuse „Õhtust hommikuni” (1962), Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi  (ÜRKI) diplomitöö, kannab muidugi oma aja pitserit. Lugu põgenenud vene sõjavangist (Kirill Lavrov), kes leiab peavarju ja päästmist eesti perenaise poolt (Viiu Härm), esitab ühest küljest poliitiliselt korrektse süžee, kuid viis, kuidas Laius oma töö on vormistanud, maksab vaatamist igati. Laius on jõuline juba oma diplomitöös: film on tehtud väga kindla käega, dünaamika, looline pinge ja pöörded on täpsed ja paigas. Kuigi (tolleaegne)  mängumaneer rõhutab paatost, ei muututa siin siiski liiga plakatlikuks, kõrvaltasandil joonistub välja hoopis eestlasele tuntud ja traagiline kahe tule vahel olukord (Saksa – Nõukogude Vene). Poliitilise angažeerituse all leiab aset lugu tavalisest naisest, kes kriitilisel hetkel peab langetama määravad eetilised otsused, olema tugevam, kui ta ise oskaks arvatagi. See on muidugi Leida Laiuse filmide teema ka edaspidi ning juba diplomitöös  näitab ta oma võimet otsida näiliselt hapras (nais)karakteris tugevust nõnda, et see mõjub haaravalt ja usutavalt. Omaette märkimisväärne on terve selle filmi meeskond. Paljud neist olid veel, kes rohkem, kes vähem, oma loometee alguses, praeguseks moodustab aga nende nimede loetelu lausa legendaarse raskekahurväe. Filmis on teiste hulgas üks väga ilus episood. Pereema on heinaküünist leidnud sõjavangi,  mees ja naine kõnelevad vastamisi, naine pursib vene keelt. Mõlema jaoks on kaalul elu. Väljas on talv, langeb valgus ja vari, inimeste hingeõhk aurab vastastikku, elu haprus muutub tajutavaks. Otsus, mis samal hetkel langetada tuleb, on aga raske ja rõhuv. Kui öelda, et kunsti määraks on võime kokku tuua vastandid, siis selles väikeses stseenis on vastandid kokku saanud. 

„LÕPPEMATU PÄEV” (mustvalge, 29 min, filmi alustati stuudios Eesti Telefilm aastal 1971, lõpetati Eesti Kultuurfilmis 1990), režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming, stsenaarium ja laulutekstid Paul-Eerik Rummo, operaatorid Vello Aruoja ja Peeter  Tooming, heliloojad Olav Ehala ja Tõnu Tepandi, peaosas Jaan Tooming.

Virve Aruoja ja Jaan Toominga „Lõppematu päev” (1972) võiks olla ka praegu lausa kohustuslik vaatamine kõigile, keda huvitab filmivallas eksperimenteerimine. Üsna julgelt võib öelda, et sellised filmid nagu „Lõppematu päev” õieti ei saagi vananeda. Asi pole isegi mitte selles, et poole tunni kestel on vaataja ees raugematu elaan. Selle filmi võlu ja värskus seisneb suuresti just teadlikus, pooltoores lõpetamatuses. „Lõppematu päeva” puhul jääb mulje, nagu oleks eriti varajase Godard’i filmikeelel inspiratsioonihoos kääridega kallal käidud. Kui Godard loob filmides nii-öelda avatud struktuuri, joonistades vaataja ette justkui valesid kaadrikompositsioone, ning avab tegevust pildiliselt arendades otsekui käikude/ liikumisteede ristumiskohas sujuvalt uusi vaatepunkte, siis „Lõppematu päev” loob struktuuri,  mis võiks oma sisemistelt tingimustelt paisuda ja kasvadagi lõpmatult. „Lõppematu päeva” pingevälja võiks markeerida tuntud küsimusega: „Kas elu on suurem kui kunst, või on kunst suurem kui elu?”. „Lõppematus päevas” on püütud otsekui suurt ja sellisena raamimatut elu asetada suveräänsena kunsti keskkonda ning vastastikuses pingeväljas hakkavad mõlemad kategooriad teineteiselt tuge saama. Kunst ei saa  siin enam kristalliseerunult elu raamida, hoopis elu oma stiihilisuses paisub ja kipub kunstil pidevalt nagu üle ääre voolama, muutudes nõnda ka ise kodeerituks kui kunstiline tekst. “Lõppematu päev” on üks suur hüperbool, ning nagu käisest puistatakse siin üksteise järel stseene, mis võiksid ka eraldi olla mõjuvad performance’id. Ning lõpptulemusena paisuvad mõlemad kategooriad, elu ja kunst, siin lausa potentsiaalsesse lõpmatusse.  Loo telg on lihtne ja samas suurepärane.

Kogu filmi läbiva Tõnu Tepandi laulu saatel –tihti korduvad seal fraasid „Laske ma näitan, mis mees ma olen… ” ja „Elu on…” – tormab karvamütsi ja portfelliga Mees (Jaan Tooming) mööda linna ja teeb maksimaalse innuga kõike võimalikku, elab maksimaalselt. „Lõppematu päev” on aktsioon, katse suruda kogu elu ja tegevus ühte päeva. Mees sekkub absoluutselt kõikjale, justkui tahaks sooritada kõikvõimalikke  tegusid, arendada need groteski. Restoranis arvet tasudes on tal portfellitäis raha; sattudes peale tänavatöödele, hakkab ta ennastunustavalt puurima; juhtudes peale filmitegemisele, sekkub ta ka sellesse (lõhub nõnda filmi ja päriselu piire); spordisaali jõudes rahmeldab maadlejatega; taarapunktis võtab oma portfellist välja mõistetamatu koguse taarat; tänaval kepseldes viskab saltot; üritab tõsimeeli ja kuni pisarateni kunstliku  hingamise teel elustada esmaabikursuste kumminukku; raputab kingast mitu peotäit liiva; külvab rahvatantsijate harjutussaalis tantsijate jalge alla laudpõrandale vilja; lapsi on tal jalgpallimeeskonna jagu jne. Pilt jookseb, hüppab ja tantsib mehega kaasa ja joonistab hooti välja vaimustavaid „valesid kaadrikompositsioone”, kus graafiline joon samas veenvalt mõjule pääseb. „Lõppematus päevas” võib muu hulgas näha ka seda, kuidas ka  puhas staatika kannab robustselt ja veenvalt maksimaalset pinget. Loomulikult ei saagi säärane päev lõppeda ega valmis saada. Kui kogu elu on surutud ühte päeva, siis nihkuvad ka aja piirid. Pooletunnise filmi esimesest minutist on selge, et selletaoline film lihtsalt pidi omal ajal vastavad instantsid marru ajama. Ja marru instantsid loomulikult ka läksid.       

„VÕSAKURAT” (mustvalge, 14 min, Tallinnfilm, 1976), lavastaja Peeter Simm, Arvo Kruusemendi ja Peeter Simmi käsikiri, kaameramees Anatoli Lapšov, kunstnikdekoraator Priit Vaher, toimetaja Maris Balbat. Osades Vaino Vahing (metsavaht), Kubanbek Žussupov (sõdur), episoodides  Salme Reek, Urmas Kibuspuu, Sulev Luik.

Peeter Simmilt on valimikus kaks filmi. „Võsakuradi” (ÜRKI diplomitöö, 1976) tegevus leiab aset 1941. aastal. Eestisse on juba jõudnud sakslased, Võsakuradiks hüütav metsavaht on kinni nabinud kirgiisist Nõukogude sõduri ja talutab seda nagu looma köie otsas läbi küla. Külarahvas eeldab, et Võsakurat läheb vangi sakslastele pearaha eest üle andma, Võsakuradil on aga tegelikult sootuks teised plaanid.  Kerge muigega võiks öelda, et „Võsakuradis” jõuab vaataja ette üks igihaljastest vesternisüžeedest: ohtlikul maastikul veetakse vangi, värvi lisab kohalik koloriit, tegelaste mõningane salapära kasvatab pinget. Kui nimed, aeg ja tegevuskoht vastavalt muuta, saaks traditsioonilise Metsiku Lääne loo. Simmi diplomitöös on selgelt tunda isiklikku käekirja, aktsendid ja rõhud on isikupäraselt paigas. Nagu eespool vaadatud Leida  Laiuse diplomitöö puhulgi on ka „Võsakuradis” nähtaval režissööri tulevaste tööde eeldused; eriti sümpaatne, et isegi antud (sõjaolude) jaotusest kumab läbi maaelu lüürika. Meeldiva kergusega viiakse läbi iseenesest jõulised pöörded, näiteks kohmakalt võrkpalli tõksivad külamehed võivad järgmisel hetkel olla mahalaskjad. Metsavahti mängib Vaino Vahing, kellele võinuks selle filmi järel ennustada muuhulgas ka filminäitleja karjääri. Kujundlikuks kasvab  stseen, kus vangistatud kirgiis üritab põgeneda ja hüppab üle silla ääre. Köie ühes otsas silla all õhus kõlkuv vang, köie teises otsas sillal vangistaja, mõlemad mehed uperdamas … Sel hetkel paistavad nad eemalt vaadates vägagi sarnased. 

         

„STEREO” (värviline, 47 min, Eesti Telefilm, 1978), stsenarist ja režissöör Peeter Simm (Riho Mesilase jutustuse „Veterinaari esimene nädal” ainetel), operaator Anton Mutt, heliloojad Margus Kappel ja Jaanus Nõgisto, kunstnikud Gunta Randla ja Ingrid Agur. Osades Tõnu Kilgas (Lembit Savikas), Reet Paavel (Ülle), Lembit Anton (majandusmees Savi), Urmas Kibuspuu (Imre) jt.

1978. aastal valminud Peeter Simmi „Stereo”  jõudis teleekraanile alles kolmteist aastat hiljem – niisiis Eesti viimane riiulifilm. „Stereo” stsenaariumi aluseks on Riho Mesilase jutustus „Veterinaari esimene nädal”, et aga Mesilane läände putkas, pandi ka „Stereo” selle puhul kenasti riiulile seisma. „Stereos” kohtuvad tõsine naturalism, lüürika, paras peotäis armsalt naiivset sentimentaalsust ja sügav seitsmekümnendate alguse sovhoosielu, mida kõike seob huumor  ja hea atmosfääritaju. Noor veterinaar Lembit Savikas (Tõnu Kilgas) saabub linnast sovhoosi, põrkub hakatuseks kohaliku koloriidiga, ajapikku hakkab aga esialgne vastasseis külaelanikega mahenema. Savikas on küll võõras, tasapisi saab temast aga üha rohkem oma. Veterinaaritööd tehakse selles filmis kaude ka metafoorina, osa esindab tervikut: nii nagu Savikas oma naturalistlikus töös elu hapruse ja tugevusega kokku puutub, nõnda liiguvad  ka sovhoosimeeste ja naiste jämedakoeliste ja koomiliselt kohmakate suhete all tõelised ja õrnemad tundehoovused. Savikas ja sovhoosielu ongi „Stereos” nagu poolused, mis ei ole päris poolused. Savikal on kassettmakk ja välismaa muusika, külameestel on akordionid ja ikka poolik laual. Savikal on parajalt kuraasi ja ka rüütellikust, külameestel ja naistel on jämedakoeliste suhtlemismallide all varjul sentimenti ja romantikat. Külarahvas sõidab  linna teatrisse (koguni ooperisse!), Savikas aga tuleb mingi linna mingist EPAst. Filmi sügavam jaotus ongi pigem vormi ja sisu, frivoolse ja naturalistliku elulaadi ning elu enese eest hoolitsemise vahel, mida omakorda raamib huumor. „Stereo” naispeaosalist, õnnetu saatusega kaunist kokka Ülle Käbi kehastab balletitantsija Reet Paavel. Habras naine robustses köögikitlis, suhtlemine kaitstud veidi labatseva hoiakuga, kaks väikest last käe otsas, avarii läbi teinud mees haiglas. Väikeses stseenis, kui Ülle oma pisemat last toidab, muutub kaadri valgustatus. (Köögi)vorm on ült langenud, laps on rinna otsas, terve ruum läheb äkki valgeks. Ema, laps ja elu. Varsti toimetab meigitud Ülle Käbi oma kitliga sööklaköögis edasi.       

„KÜLALINE” (värviline, 19 min, Tallinnfilm, 1979), käsikiri ja lavastus Elo Tust, pilt Arvo Vilu, kujundus Imbi Lind, muusika Toivo Elme. Osades Juhan Viiding, Ilmar Tammur, Helen-Vesta Reiman, Ita Ever, Jüri Järvet, Raimo Aas, Irja Aav jt.

Elo Tusti „Külaline” (ÜRKI diplomitöö, 1979) on valminud rahvaluule ainetel, stsenaarium režissööri enda sulest. Maa peale saadetakse seitse surma, üks neist osutub aga inimeste vastu liiga kaastundlikuks. Mida rohkem surm inimeste elu kõrvalt näeb, seda enam ärkavad ka temas tunded. Kaastunne ja surm ei sobi aga kokku ning kui filmi lõpus kaastundlik surm inimeseks tahab hakata, langeb ta ise sedamaid surma ohvriks. Surma mängib Juhan Viiding, tema napp osatäitmine on muidugi üks selle filmi väärtus. Kuid mängivad ka Jüri Järvet, Ita Ever … „Külaline”  ongi film, mida eelkõige laevad just võimsad näitlejaisiksused.     

„PULMAPILT ” (värviline, 29 min, Tallinnfilm, 1980), režissöör Raul Tammet, stsenarist Svjatoslav Gervassijev, operaator Jüri Garšnek, kunstnik Epp Kokamägi, helilooja Gunnar Graps. Osades Rein Aren (Ants), Lembit Ulfsak (Lembit), Ella Rihvk, Raili Jõeäär, Katrin Pütsepp, Raul Tammet, Paul Laasik, Ants Tomband, Jüri Garšnek.

Mosfilmi juures tegutsenud noorte eksperimentaalse loomingulise ühenduse ja Tallinnfilmi koostöös valminud Raul Tammeti  ulmelugu „Pulmapilt” tehti valmis 1980. aastal, kui Moskvas möllasid olümpiamängud ning „Navigaator Pirx” (1978, rež Marek Piestrak) ja „„Hukkunud Alpinisti” hotell” (1979, rež Grigori Kromanov) olid alles uued filmid. Ulme oli tol ajal popp. Ilmselt just „Pulmapilt” võiks kassetivalikus praegusel vaatamisel mõjuda teiste kõrval kõige camp’likumana. Ka praegu on ulme popp ning mehed, kes näinud „Transformereid”, paneb „Pulmapildis” nähtav ajas  tagasirändamise masin ehk kronotron (mis meenutab plekitükki) muidugi muigama. Aga sellest hoolimata juhtub filmiga „Pulmapilt” see, mis ikka juhtub, kui kokku saavad head näitlejad. „Pulmapilti” kannab duo Rein Aren ja Lembit Ulfsak ning lugu, mille tehnilised lahendused aeg naljakaks muudab, kannab näitlejate mängus ikka. Saarel elav üksik vana mees Ants (Rein Aren) leiab lennuõnnetuse läbi teinud Lembitu  (Lembit Ulfsak), kes on ajas paarsada aastat tagasi rännanud. Kronotroni abil siirdutakse üheskoos veel korraks ajas tagasi, saatuslikku päeva, mil Ants oma pulmas pruudi maha jättis. Ants saab nõnda võimaluse oma elu pöördelist sündmust veel kord kõrvalt vaadata ja kõigele sisimas hinnang anda. Saaremaastik ja meri (ajatus) raamivad aja teemat, operaator ja näitlejad on teinud väärt töö. Ning teema, küsimus inimese vastutusest  oma tegude eest, ei sõltu ju kümnenditest. 

„VERNANDA” (värviline, 28 min, Tallinnfilm,  1988), režissöör Roman Baskin, stsenarist Arvo Valton, operaator Arvo Iho, kunstnik Hardi Volmer, helilooja Erkki-Sven Tüür. Osades Sulev Luik, Jüri Järvet, Ilmar Tammur, Kaljo Kiisk, Vello Janson, Heino Torga, Gunnar Kilgas, Aleksander Eelmaa, Viire Valdma, Raivo Rüütel, Herardo Contreras jt.

Roman Baskini debüüt filmilavastajana („Vernanda”, 1988) on allegooriline lugu Mehest  (Sulev Luik), kes teeb rongiga reisides pahaaimamatult vahepeatuse linnakeses nimega Vernanda. Mees ostab linnast pätsi leiba, siis aga selgub, et leiva sisse on pandud pomm ja et seda laadi meeneid peetakse linnakeses kohalikuks suveniiriks. Mees tahab meeleheitlikult pommist vabaneda, linnarahvas paneb aga sellist käitumist pahaks. „Vernanda” tehti valmis perestroika ja glasnost’i ajal. Eestlased mõtlesid üha rohkem ja julgemalt vabadusest ning esmalt tekibki „Vernada” puhul seos muidugi totalitarismikriitikaga. Nii et kui TMK lühifilmikogumik algab filmiga aastast 1962 ehk perioodist, mil kõik filmid olid niikuinii poliitiliselt eeltsenseeritud, siis plaadi viimane film on juba selle tsensuuri ja kehtiva korra kriitika. Aastal 2009 „Vernandat” vaadates tekib aga lisaks poliitilistele teisigi seoseid. Arvo Valtoni stsenaariumile võiks vabalt läheneda ka psühhoanalüütiliselt ja entusiastlikult võiks Meest  süüdistada ka latentses süütundes, Oidipuse kompleksis vms. Eelkõige on aga „Vernanda” ikka lugu indiviidist, teda ümbritsevast süsteemist ning sellest, kuidas hirmule allutatud ühiskonna suhtekorraldus inimest just psühholoogiliselt töötleb. Kõik „Vernanda” elanikud lepivad leibpommi suveniiriga, see kummaline püssirohupäts käib Vernanda elukorralduse juurde – vahel plahvatab mõni maja ja nii see peabki  olema.

Kes juba pommi on soetanud, see on ka süsteemis sees. Vernandas on imelikud aja ja ruumi suhted, kella peale ei saa kindel olla (rongid ei pea graafikust kinni), suurejoonelisust ja turvalist majesteetlikkust taotlevas linnaruumis valitseb kõledus, inimesi näeb harva, reeglina kipuvad nad jääma üksi kuhugi lagedale ja toimetavad seal miskit neile teadaolevat ja ebamäärast. Aeg-ajalt kostab kusagilt imelikku naksuvat-laksutavat häälitsust, mis  (nagu igasugune anomaalia) sisendab ebamäärast hirmu, ebakindlust ja kahtlust. Häälitsus osutab justkui mingile kõrgemale, ärevaks tegevale võimule, mis kõiki linnaelanikke jälgib ja millele kõik allub (Lacani Suur Teine passiks siia parajalt), ning, nagu filmi lõpus selgub, tekitabki seda häälitsust linnapea (Jüri Järvet). Linnakese Vernada ideoloogiline põhi ongi nagu see häälitsus, kõhedaks tegev ja arusaamatu, mis sisaldab ühtlasi kohalikku  võimutäiust. „Unustatud Eesti lühimängufilmide I” kogumiku võiks filmihuviline soetada endale mitmel põhjusel: a) filmide endi pärast, b) süvenevast huvist Eesti filmipärandi ja armastatud režissööride vastu, c) filmides osalevate tippnäitlejate mängu pärast, d) rahulolust, et koos DVDga on fikseeritud ka nende filmide tänane kvaliteet (s.t filmilindi riknemise mure on murtud), e) see tuleb niikuinii septembrikuu ajakirjaga TMK kaasa. Filmid on tehtud aastail 1962–1988, niisiis, pärit sügavast nõukaajast uue ärkamisajani. Aeg aga, nagu me teame, talletub ka esemetesse, asjadesse meie ümber, ja näitab end ka ühiskonnamudelites. Kogumiku lühifilmides, kui neid järjest vaadata, jookseb läbi ka tahtmatu, marginaalne vaade ajaloole kui maastikule, kus inimesi ümbritsevate esemete ja igasuguste sootsiumisuhete plaan väljendub  paratamatult, jäädes vaikimisi kõige selle kõrvale, mida eesmärgipäraselt on näidata tahetud. Nii näiteks räägib praegusele gümnasistile „Stereo” kolhoosiajast paljuski rohkem kui õpikust loetud tekst; „Lõppematu päeva” Mees, kes oma karvamütsi ja portfelliga näeb välja nagu seitsmekümnendate kodaniku koondportree, libiseb läbi omaaegse linnapildi ja pildid on möödaminnes kõnekad: nõukogude mees ja naine, kirg surut karvamütsi ja kittelkleidi  alla, toimetus, kus pahvitakse sigaretti ning lehvib intellektuaalne atmosfäär …

Filmis „Õhtust hommikuni” näeme kujukalt, millisena (puhta ja intelligentsena) taheti (võis) näha Nõukogude sõjavangi … Kadunud asjade ajalukku võiks aga eraldi kirjutada lause, mida kordab maapoes järjekorras ette trügiv mees filmis „Stereo”. „Anna üks Kosmos!” nõuab mees vahele trügides (Kosmos oli nõukaaja marmelaad, 10 kopikat tükk (aga ka pakk kõige  jubedama kvaliteediga sigarette, 6 kopikat – toim). Linna sõitev sovhoosipere pakub bussis Savikasele apelsinilimpsi jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht