Väike fookuses. Põhja-Korea filmikunst ja Shin Sang-ok

Aare Ermel

Lõuna-Korea filmikunsti maine on maailmas võrdlemisi hea. Nii mitmedki Korea Vabariigi silmapaistvad ekraaniteosed on eeskätt tänu PÖFFile jõudnud ka eestimaise filmihuviliseni. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi filmiproduktsioonist ei teata aga suurt midagi. Kui Korea 1910. aastal Jaapani poolt täielikult annekteeriti, hakati aktiivselt jaapanlikku elulaadi peale suruma. Loomulikult peeti okupeerijatega siin-seal sissivõitlust, geriljasalkadest moodustatud Korea rahvarevolutsioonilise armee toel püüti taastada Korea sõltumatust. Unistuse teostamine sai võimalikuks alles pärast Hiroshimat ja Nagasakit ning keiser Hirohito tingimusteta kapituleerumist. Augustis 1945 vabastas Korea rahvaarmee (Nõukogude Liidu abiga) Põhja-Korea, septembris hõivasid Lõuna-Korea (38. paralleelini) USA dessantväed. „Vabastamise” järel upitasid ameeriklased presidendiks oma lojaalse marioneti, Liberaalse Partei juhi Syngman Rhee (Li Sõn Man, 1875–1965). Venelased omakorda nimetasid põhjakorealasi valitsema kunagise sissirühma politruki Kim Il-sungi (1912–1994). Oma esimestel võimuaastatel hävitas tulevane diktaator süstemaatiliselt kõik Korea Kommunistliku Partei ja vastupanuliikumise tegelikud juhid, kes olid Põhja-Koreasse sattunud.

Lenini eeskujul

Vladimir Lenini eeskujul pidas ka Kim Il-sung filmikunsti üheks olulisemaks kunstiliigiks. Enne veel, kui teda hakati ülistavalt kutsuma juche’ks (s.o suur juht) ja kuulutati välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, rajati filmistuudio. Alustati patriootilis-propagandistlike dokumentaalfilmidega. Esimeseks mängufilmiks kujunes vastse liidri näpunäidete (käsikirja?) järgi valminud naivistlik-pateetiline mõistulugu „Mu kodumaa” (1949, režissöör Kang Hong-sik). Ühtlasi algas Kim Il-sungi hoolikalt kavandatud mütologiseerimine, mille loogiliseks jätkuks oli aasta-aastalt üha süvenev isikukultus.

Korea sõja aastail keskenduti peamiselt sõjafilmide loomisele („Piirivalvurid”, 1950; „Noored partisanid”, 1951; „Tagasi rindele”, 1952). Sõjajärgse kümnendi suurimaks kassafilmiks tõusis eepiline lahingusaaga „Kõrgendiku 1211 kaitsjad”. Korea sõja sündmused ja kõik sellega kaasnev on jäänud sealse filmikunsti põhiaineks tänini.

Isast tublisti suurem filmifänn oli Põhja-Korea järgmine diktaator Kim Jong-il (1941– 2011), kelle sõnutsi oli tema esimeseks suuremaks filmielamuseks „Mu kodumaa”. Korea RDV kommunistliku juhi rikkaliku filmikollektsiooni moodustas kuuldavasti üle 20 000 DVD (valdavalt USA märulifilmid ja Jaapani koletiseulmekad). 1973. aastal ilmus tema kirjutatud 329-leheküljeline kohustuslik õpperaamat „Filmikunstist”, mis on asjatundjate hinnangul üpris loetamatu. Alates 1960. aastate lõpust oli lühikesel mehel tavaks peaaegu iga päev riigi suurimat filmistuudiot „inspekteerida”. Kusjuures riigipea sõna maksis piltlikult sama palju nagu mõne Hollywoodi kröösuse oma kaugetel 1930. aastatel. Kim Jong-il tahtis produtseerida filme, kusjuures mitte niisama filme, vaid üksnes „surematut klassikat”. Kim Jong-il püüdis selle „surematu klassika” osas hoida „madalat profiili”, tema kui „nõuandva produtsendi” nime tiitritest naljalt ei leia. Kõnekas on juba ainuüksi fakt, et P’yŏngyangi suurima filmistuudio sissekäigu kohal ripub „Produtsendi” tohutu portree.

Kim Jong-ili suunamisel vändatud suurfilmidest on ehk tuntumad ajaloodraamad „Veremeri” (1968) ja „Lilleneiu” (1972, aluseks Kim Il-sungi näidend, eriauhind Karlovy Varys).

„Imerelv” Shin Sang-ok

1970. aastate keskpaigaks oli Põhja-Korea filmikunst jõudnud sellisesse madalseisu kui ei eales varem: pealinnas tegutsenud teatri- ja filmiinstituut polnud lihtsalt suuteline rahvusvahelises mõttes edukaid andeid produtseerima. Sestap tuli Kim Jong-il päästvale ideele leida mõni võimekam filmitegija mujalt (soovitavalt lähivälismaalt). Valik langes Lõuna-Koreas kineastina enesele nime teinud produktiivsele kineastile Shin Sang-okile (1926–2006), kelle omaaegsed kassahitid olid realistlik draama „Põrgulilled” (1958) ning ajaloofilmid „Prints Yeonsan” (1961), „Punased väravad” (1962) ja „Eunuhh” (1968).

Mõeldud-tehtud, jaanuaris 1978 jäi Hongkongis kadunuks režissööri näitlejast eksproua Choi Eun-hee, juulis röövis salapolitsei ka mehe. Tagasi vabasse maailma õnnestus neil põgeneda aastal 1986. Põhja-Koreas oli Shin Sang-ok režissööri ja/või produtsendina seotud paarikümne ambitsioonika filmiprojektiga: nt sõjafilmiga „P’yŏngyangi viimane lahing”, põnevikuga „Emissar, kes ei tulnud tagasi” (1984), jaapanlaste „Godzilla”-filmide eeskujul lavastatud fantaasiafilmiga „Pulgasari” (1985). Ta ei tahtnud teha sisutuid propagandafilme, vaid proovis tõsimeeli (talle lubatud nappide võimaluste piires) tõsta Põhja-Korea filmikunsti mainet. Kõige auahnema idee, propagandistliku sajajaoga filmisarja „Rahvas ja saatus” väntamist alustati alles pärast külalislavastaja ärakargamist.

Lähiminevikust

1987. aastal alustas P’yŏngyangi filmifestival, kus lisaks omamaistele filmidele konkureerivad kino- ja teleproduktsioonid Malaisiast, Iraanist, Hiinast, Egiptusest, Venemaalt ja mitmelt poolt mujalt. Tegemist on ainulaadse tohutu ja värvikireva massiüritusega, millega loodetakse sillutada Põhja-Korea filmikunsti pääsu laia maailma.

Usutavasti suurimad teened selle eksootilise maa filmikunsti tutvustamisel on kireva elusaatusega sakslasel Johannes Schönherril. Vabakutseline kirjanik Schönherr sündis 1961. aastal Leipzigis, nädalapäevad enne Berliini müüri kerkimist. Ta alustas hauakaevajana. Esimene katse läände põgeneda luhtus, millele järgnes neljakuuline vanglakaristus. Vabasse maailma jõudis Schönherr aastal 1983, liitus Nürnbergi anarhistliku rühmitusega Kino im kOMM . Filmiteadlase diplomi sai ta 1994. aastal New Yorgi ülikoolist. Eeskätt huvitavad teda USA underground-lühifilmid, Jaapani punk ja Aasia kultusfilmid. Alates 2000. aastast vahendab ja tutvustab Schönherr Põhja-Korea eepilisi propagandafilme Euroopa festivalidel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming