Vadi-ilm

Arbo Tammiksaar

  Ühel eelmise aasta novembrihommikul rabas minu kujutlusvõimet lause buržuaaliku ajalehe kultuurilisast. Keegi näitsik kirjutas andekast kirjanikust Urmas Vadist: “Mul on tunne, et paralleelselt eksisteerib vähemalt kolm maailma: päris-ilm, une-ilm ja Vadi-ilm”. Järgnevatel, püüdlikult täidetud lehekülgedel aeles ta Urmasega VANAVANAISA meisterdatud laua taga, juues autoriga VALGET teed, ning pani kirja ühe lameduse teise järel. Kiima koht on päevikuveergudel ja laulikutes, kultuuri pähe serveeritakse keskkooliromantikat vaid linnas, millel puudub silmapiir – Tartus.

Jaak Kilmil on õnnestunud koos Urmas Vadiga kirjutada kahe filmi stsenaarium ning on tajutav sujuv üleminek “Kohtumiselt tundmatuga” “Tabamata imesse”. Kasuks see kõrvutamine ei tule. Ühtemoodi, näitlejale raskelt kätte tulev, elustamist vajav tekst kannab Vadi-ilma pitserit mõlemas linateoses. Hägus, enesega rahuloleva (sõnades rahulolematu) supilinlase maailmavaade moonutab õela irve seltskonnakroonika üle turvaliseks naljalooks. Kust võikski üks tartlane võtta isiklikku kogemust glamuurist, sellest särast ja pahest, mida palju paremini tunnevad pealinna kasiinodes avaliku elu tähtsündmustel rallivad kuulsuste varariknenud võsukesed!?

Need ütlemised, kus on käsitletud teemasid, mida Jaak Kilmi tunneb, nagu näiteks pildistamissessiooni käigus räägitav, on selgemad ning kannavad tegevust edasi. Filmi väärtuslikuma osa moodustavad aga näitlejatööd ning vaimukad režiilahendused. Juhan Ulfsaki kehastatud fotograaf paneb täiega. Keerab teile, lugupeetud, nii nagu seda päris elus tehaksegi. Või mida te arvategi, kuidas näiteks varalahkunud Mait Metsamaa mullivanni saadi või milliste vahenditega igati aktseptaablitest kultuuriheerostest lollpäid vorbitakse? Ulfsaki esitatu on mahlane ning mul on siiralt kahju, et kogu film ei keerelnud selle tegelaskuju, edevuse ja lolluse lauliku ümber.

Mari Abel raiub oma tee läbi keeltmurdvate lausete džungli ning tema Tarzan, Taavi Eelmaa, veab inimesekujulise karikatuuri dialoogist välja selle vähese, mida tegevuse liigutamiseks vaja. Võtke heaks, sõbrad, üks alarahastatud kultuurileht on nimelt tore koht, mille veergudel üksteisele õlale patsutada.

Minu perversset närvi kõditasid filmis kõnelused klaveriga. Nii eest kui tagant, pealt kui alt. Enam ei ole pillide kuningal maailmale midagi anda, sest Kilmi on võtnud ta süütuse. Selle vähese, mis Rein Rannapi vägivaldsest ühinemisest instrumendiga oli veel järele jäänud.

Ilmselt on allakirjutanu alul väljendatud vaenulikkus kantud Eesti ühiskonnas järjest laiemalt levivast pseudosotsiaalsusest, mille ülesandeks on maandada kõikvõimalikud pinged ning millist nähtust Eesti vaimuinimestest kõige ehedamal kujul esindab küll hoopis Andrus Kivirähk, toatuhvlifilosoofia apologeet.

Aeg on lõpetada vadistamine, me elame õnnelikul ajal, seltsimehed!

 

Konkreetsust hindava lugeja jaoks hindan

UP kõnelused klaveriga, näitlejatööd, uued rakursid, Andrus Kiviräha uus tükk Draamateatris, kostüümid;

DOWN vähe paljast ihu – kammooon, poisid!, kunstlik  dialoog, kostüümid, Arnold Rüütli kommunistlik minevik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming