Vabadust ei saa samba külge aheldada

Sigrid Saarep

Kaitseväe kalmistule on maetud Punaarmee ligi 500 sõduri säilmed meie vabadussõdurite põrmu peale. Valitsuse lubadusele vaatamata pole Edgar Johan Kuusiku loodud Vabadussõja monumenti kaitseväe kalmistul siiani taastatud. KAADER FILMIST

 

Monument kui selline on selgelt võimu- ja vaimutäiust jäädvustav objekt. Monumendi esteetiline tähendus on alati teisejärguline. Mitte kunagi ei eelista rahvusriigi monumentide püstitamise kristlik-fallokraatlik keskkomitee visuaalselt amatöörliku obeliski asemel kunstiliselt perfektset ausammast näiteks kas või Matti Miliusele.

Monument peab olema selgelt ja üheselt arusaadav, eelistatult figuratiivne ja vormilt realistlik, sest abstraktse sambaga on kodanikel või mittekodanikel raske ennast samastada. Abstraktse „Vabaduse kella” all ei abielluta, ei jooda õlut, sinna ei viida pärgi. Kui kell töötab, on võimalik õiget aega vaadata, kuid ka selles funktsioonis on skulptuuri asukoht ebafunktsionaalne. Aljoša või „Russalka” kuju on inspireerivam, õigem oleks öelda, et need on mitmekülgsema loomusega. Loomulikult ei tohiks ka unustada Jaak Soansi 1978. aastal avatud Tammsaare monumenti, mis on üks väheseid linnaskulptuure, mis ühendab poliitiliselt ja sotsiaalselt erinevaid ühiskonnakihte.

Kunstnik ja filosoof  Tsion Avital leiab, et figuratiivne kunst on sümboolne ja osa pildiliste sümbolite süsteemist. Abstraktne kunst on aga traditsiooniliste sümbolite pihustamine ja lihtsalt taju fenomen või objekt. See tähendab, et ingli või leinava sõduri kuju sümboliseerib meile kõiki ingleid-hingi või sõdurleinajaid. Abstraktsele kujule tuleks aga tähendus juurde luua. Tuules kõikuvad torud-kepid, mida kujutati ühel vabadussõjamonumendi konkursitööl ja mis autorite sõnul pidid sümboliseerima kõiki inimesi, võivad tegelikult tähendada ükskõik mida ja mõjuvad seetõttu emotsionaalselt õõnsalt. Nagu ei asenda ka Lasnamäe nõlvale loodud Juriöö pargi memoriaal looduslikku hiiesalu.

Dokumentaalfilmis „Monument” räägitakse vaatajale Tõnismäe pronksmehest ja teistest eesti avalikest ausammastest, mälestusmärkidest, mis on loodud eri poliitilise riigikorra ajal. Filmi stsenaariumi on kirjutanud kunstiteadlane Juta Kivimäe, kes on pikka aega töötanud Eesti kunstimuuseumi skulptuurifondi hoidjana ja skulptuurinäituste kuraatorina. Erialane kogemuslik pagas ja süvenenud uurijasilm on aidanud tal otsida stsenaariumi tarbeks suure portsu materjali. Isiklike kontaktide, kunstimuuseumi materjalide ja arhiivitoimikute lehekülgedelt on kokku korjatud uudset ja argist infot nii minevikust kui olevikust. Selle eest au ja kiitus.

Tänapäevasel infoajastul on eduka toimimise võtmeks oskus andmeid, fakte, tähelepanekuid jms selekteerida ja täpselt doseerida. Tõnu Virve lavastatud „Monumendi” põhihädaks on aga liigsuured ja kontrollimatult läbi hekseldatud infodoosid. Võiks isegi väita, et filmil puudub selgroog. Materjalimahukat ja põnevat stsenaariumi ei tohiks pildijadaks lükkida suvaliselt. Dokumentaalfilmi režissöör peab tegema valiku ja jutustama vaatajale pildilise loo, visualiseerima luuletuse, aforismi või anekdoodi, kas või fiktiivse. Antud juhul lükkab režissöör Virve vaataja nagu peata kana eri ajastute ja autorite loodud Vabadussõja monumentide, au- ja hauasammaste karussellile ja vaadaku see siis ise, kuidas sealt jälle maha saab. Muidugi võib ajaloolise materjali põhjal tehtud filmi nimetada ka kunstiliseks ning antud teoseski lastakse kaameral koos pilvede ja Marie Underi poeesiaga pikalt puuladvus hulkuda. Filmi algus koos Puškiniga on samuti äärmiselt pateetiline. Rahvuslikkus võib peituda ka Chalice’i või Bonzo laulutekstides. Kuigi Underi tekst haakus pildiga, ei oleks veidi kaasaegsem lähenemine paha teinud. Seda enam, et autorid soovivad oma toodangu suunata uuele, neist nooremale põlvkonnale, kelle ajaloomälu veel lühike.

„Monument” haaras mind oma võrku alles kusagil poole peal, mil filmi hüplevas sidususes tekib mõningane korrastatus ja tuuakse esile vähe tuntud või uusi fakte. Süžeeliin jõuab samal ajal Vabadussõja mälestusmärkide püstitamise juurest 1940. aasta juunipöördeni. Uue ideoloogiaga koos saabusid uued monumendid ning „kodanlikud” sambad tõmmati maha.

Olin küll pisut kuulnud kahest tüdrukust-sambaõhkijast, kuid ei midagi enamat. Filmis saavad põgusalt sõna kaks kunagist koolitüdrukut Aili Jürgenson-Jõgi ja Ageeda Paavel, kes 1946. aastal õhkisid Tõnismäel Tallinna „vabastajate” ajutise puust monumendi ja seejärel alaealistena vangilaagrisse saadeti. Nii et salaja üritati purustada ka võõrvõimu puuslikke.

„Monumendi” kulminatsiooniks saab aga pidada muinsuskaitseinspektori Mare Kase ja endise meelsusvangi Lagle Pareki omavahelist vestlust kaitseväe kalmistul sõdurihaudade juures. Selgub, et kalmistule on maetud Punaarmee ligi 500 sõduri säilmed meie vabadussõdurite põrmu peale. Piltlikult väljendades laiutab pronkssõdur Eesti Vabariigi ametlikul toel ja heakskiidul Eesti vabadussõdalaste hauavoodis. Võrdlemisi õudne moodus integratsiooniks. Raske on vaimusilmas ette kujutada, kuidas Arnold Meri maetakse Lennart Mere peale. Seniks kuni nn Sassi ja Aljoša probleem on lahendamata, ei leia rahu elavad ega surnud. Ei kaitseväe kalmistule Vabadussõja monumendi (senini  taastamata) loonud Edgar Johan Kuusik ega langenute pereliikmed ja aatekaaslased. Erus kolonelleitnant ja kirjanik Leo Kunnas kommenteerib koletut fakti filmis järgmiste sõnadega, mis võiksid olla suunatud kaitseminister Jaak Aaviksoole: „Sõdurile on oluline, et tema mälestusest peetakse lugu. Need, kes ei pea surnud sõduritest lugu, ei pea ka elavatest sõduritest lugu”.

Rahvusliku pateetika ja kurbuse foonil on filmis oma väike huumorinurk, mis pärineb Eesti filmiarhiivist. Ilmselt on ühe ajajärgu, kuid eri poliitilise režiimi propagandafilmid lavastuslikult üksteisest suhteliselt eristamatud. Monumendi filmi lõpukaadreis jalutab vanem invaliidist mees koos noore kaelarätti kandva poisikesega mööda lokkavat viljapõldu. Jõutakse mälestustahvli ette. Vanem mees tõstab nagu ussist nõelatult käe kõrva äärde, et au anda. Sekund hiljem teeb sama poisike. Hetkeks kisub suu kõrvuni ja vaatajana arvasin, et tegu on stalinistliku propagandafilmiga. Seejärel aga taipasin, et ei, see on ju EW-aegne isamaaline propagandafilm! Poliitiline võim on veel ühes muutumatult sarnane: ta armastab omale sambaid püstitada, eelistatult uusi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming