Vaba vang ja vangis valvur

Donald Tomberg

Metafüüsikat ja new age’i sünteesivatest sfääridest jõutakse filmi lõpus lootuseni.      Mängufilm „Stone” (USA 2010, 105 min), režissöör John Curran, stsenarist Angus McLachlan. Osades Robert De Niro, Edward  Norton, Milla Jovovich, Frances Conroy jt.  Pensionieelikust vangla järelevaataja Jack  peab otsustama, kas vang hüüdnimega Stone väärib ennetähtaegset vabastamist. Jack on kohusetundlik mees. Teda ei huvita mitte ainult see, kas Stone on väljaspool vanglamüüre ühiskonnale ohutu ja kas mees on võimeline alustama uut elu, Jacki huvitab, millised on Stone’i väärtused. Laual on kolm aastat ning Stone, kes soovib kindlustada oma vabanemist, organiseerib oma naise Lucetta Jacki võrgutama. Järgnev omandab müsteeriumi  mõõtmed. 

Stone on pealtnäha tühine inimene. Ainus, mis teda huvitab, on vabanemine vanglast, mingit süüd ta ei tunne. Jacki küsimus „mida tähendab sinu jaoks uuestisünd?” märgib aga Stone’i ootamatu muutumise algust ja filmi arengus pannakse maha metafüüsilised liiprid. Et Jackile muljet avaldada, otsib Stone vangla raamatukogust vaimsele arengule orienteeritud kirjandust ja satub raamatule, mis juhatab ta new age’likule valgustumise  teele heli kuulamise abil. Tuleb kuulata heli ja sellele keskenduda. Heli koosneb võngetest, inimese võnked muutuvad koos heli vastuvõtmisega ja nii võib inimesest saada kosmiline helihark. Ja kui Stone asub soovitatut järele proovima, on tal alguses küll halb, hiljem aga, nähes pealt ühte tapmist, tabab teda valgustumine. Nõnda ongi Stone’ist ühekorraga Jacki komistuskivi saanud. See, mis Stone’iga juhtus, ongi nagu uuestisünd, Jack aga kohtub samal ajal voodis Stone’i naisega. Vang on valgustunud, valvur aga kobab pimeduses ja murrab truudust.       

Keerulised lood valgustatusega 

Ilmselt võiks filmi sisulise küsimuse sõnastada nii: Miks valgus langeb nii, nagu ta langeb? Miks tabab valgustus kriminaali, samal ajal kui valvur ja järelevaataja, kes on pikka aega valguskiirt oodanud, hoopis kukub? Jack on anglikaani kiriku liige, tema elu on range ja ainsaks rõõmuks on tal golf. Sisimas mees vihkab ennast ja soovib vahel, et ta tapetaks. Jacki saatva foonina kõlavad filmis katked  kristlikest raadiojaamadest. Need katked on kuhjatud agressiivseks massiks, kuuldavale tulevad fragmendid, mis otseselt kusagil ei alga ega lõpe, teema n-ö ei arene. Ja selline „murtud kõne” mõjub nõudlike hoopidena. Nõnda sünnib Jackile ängistav taust ja ilmselt viidatakse nii mehe hingeseisundile. Stone aga kuulab ja kontsentreerub helile. 

Ühel tasandil hargneb siin müra ja vaikuse vastandus, teiselt poolt osutatakse pidevusele  ja pidevusetusele. Nõnda võiks ju väga lihtsalt öelda, et küsimus on eelkõige suhtumises, ent filmi dramaatilist telge hakkab kandma hoopis predestinatsiooni ja vaba tahte küsimus. Pärast seda, kui Stone on saanud valgustuse osaliseks, teatab ta Jackile, et kõik on ette määratud ja nõnda raamitakse karekterite areng ja suhted iseenesest hõlmamatu müsteeriumiga. Kusagile siia „Stone’i” stsenaarium sõlmubki: valgustatus leiab aset uhke šokina  (vaadatakse surijat), edasi määratletakse tegevuse raamid ettemääratuse kaudu, mis iseenesest on paratamatult hõlmamatu, ettemääratuse kõrvale luuakse aga new age’lik taassündide ahela ja kosmiliste võngete perspektiiv. Kõike on palju ja pretensioonist ei tule puudust, ühtlasi tekib keeruline olukord stsenaarses plaanis: toimuv mõtestatakse hõlmamatule viidates, stsenaarsel tasandil aga peab seesama hõlmamatu, millele viidatakse,  olema hõlmatud. Omaette võiks välja märkida Stone’i valgustumise, see tsementeeritakse filmis hämara šokiahelana. Jacques Prévert’il on luuletus „Kuidas portreteerida lindu”, „Stone’i” vaadates tekkis küsimus: kuidas kujutada valgustatut?       

Ilmselt on kõik kuulnud zen’i meistritest, kes ei keela õpilasele kõrvakiilu või vahel lausa mõõga käiku lasevad. „Stone’is” saab zen’i selles mõttes hoogsalt, jääb lausa mulje, et igaks juhuks on koaanidest kohe pikalt ette rebitud. Sündmuselt sündmusele liikudes sünnib valgustatus nõnda: kõigepealt maja  süütamine ja põlevate sugulaste moondumise eufooriline vaatlemine, siis kaks päeva praktikat new age’i raamatu juhtnööride järgi ja tapmise/suremise lähivaatlemine. Nojah, luuletusena võib-olla eriti ei mõju, aga filmil ongi teistsugused vahendid. Pärast valgustumist muutub Stone küll ausaks ja iseseisvaks, tema eksistentsi ei varjuta hirm, hoolimine teistest olenditest aga ka eraldi just kõne alla ei tule.       

Ideelisel teljel püstituvad ambitsioonikalt vaba tahte ja ettemääratuse ning vastutuse  või selle puudumise küsimused, mis jäävad aga paratamatult hämaraks. Kokkuvõttes juhtub see, et mida rohkem tegelaste omavahelisi suhteid metafüüsiliste parameetrite järgi määratletakse, seda rohkem teiseneb vaatamise fookus: tegelane muutub märgiliseks ning hõlmamatule viitavad märgid saavad ka suhetest ja sündmustest. Ühelt poolt on klassikalise draama võtmes karakterite areng, teiselt poolt aga  müsteerium, mis selle arengu nagu tinglikuks muudab. Mitmeplaaniline kodeeritus progresseerub, ähvardavast kõledusest päästab siis aga aeg-ajalt vilksatav huumor.     

Mesilase sumin       

Kui intellektuaalne ambitsioonikus jääb „Stone’is” õhku rippuma, siis ometi leitakse lahendused kujunditega. Jacki sotsiaalne staatus on ühtlasi nagu tema isiksuse kirjeldus. Kui filmi alguses heidab naine Jackile ette, et mees on tema elust teinud vangla, siis samamoodi on Jack vanglas järelevaataja ka oma hilisema ameti poolest. Ühesõnaga, kõik, mis Jackil on, ongi vaid  vangla ja Stone’iga võrreldes on kujundlikult hoopis Jack see, kes tuleks vabastada. Kui Jack pensionile läheb, jääb ta sõna otseses mõttes vanglast ilma ja Stone’i tõttu kukub kokku ka kogu mehe isiklik elu, ent nõnda kukub kokku ju ka tema mõtteline vangla. Filmi alguses näeme Jacki ja tema peret aastate tagant. Noor abielupaar elab vaikivas pinges: midagi nagu eriti ei toimugi, aga atmosfääri laastab võõrandumine. Jack, kinkimata  naisele pilkugi, on tardunud telerist golfi vaatama, naine seab väikest tütart magama ja teatab äkki, et jätab Jacki maha. Seepeale ähvardab Jack nende magava tütre aknast alla visata. Naine alistub, tütar jääb vigastamata, aken suletakse ja sulguva akna vahele lömastatakse herilane, kes enne vastu klaasi põrgates toast väljapääsu otsis.     

Paarkümmend aastat hiljem ei ole Jacki  poos teleka ees golfi vaadates sugugi muutunud. Õieti, mehe elus ongi edasi liikunud vaid justkui mehaaniline aeg. Jacki elu seisab (ka koduruum tema ümber pole muutunud: ikka samasugune pisike televiisor, vangidki saavad helistada moodsama telefoniga kui Jackil), mees on ikka samamoodi endassesulgunud, naine tardunud alistumisse. Filmi lõpus aga, kui Jack on ilma jäänud kõigest, ta elul pole mõtet ega sisu, naine on  lahkunud ja ka kodu kaotatud, kuuleb mees korraga mesilase suminat. Nagu sünkroonis Jackiga kuuleb mesilase suminat ka Jacki naine kilomeetreid eemal. See on heli, millest on rääkinud Stone, ja kujundlikult on see ka justkui toosama toast/vanglast väljapääsu otsinud herilane, kes filmi alguses aknaraami vahel lömastati. Metafüüsikat ja new age’i sünteesivatest sfääridest jõutakse filmi lõpus lootuseni.   

Näitlejad     

Olgu new age’i ja metafüüsika mikserdamisega kuidas on, sündmuste arengu ja dialoogidega suudetakse „Stone’is” säilitada ühtlane pinge. Film võiks vabalt olla ka näidend, sedavõrd tähtsal kohal on dialoogid, ning võib ainult rõõmustada, et filmi kannavad rahulik rütm ja pikad plaanid. Filmitehniliste efektide asemel on tugevad näitlejaisiksused  ja saab nautida tugevaid rollisooritusi. Stone’i (Edward Norton) ja Jacki (Robert De Niro) omapärane duell kasvab dialoogides järk-järgult, režissöör on tänuväärselt omalt poolt teinud kõik, et anda näitlejatele ruumi. Rõõm on tõdeda sedagi, et Milla Jovovich (Lucetta) on lõputu “Resident eveli” saaga kõrvalt taas saanud mahti ka draamas mängida. Luceta ja Jacki dialoog pargis, kus naine võrgutamise raames pakub mehele keedetud  muna ja soovitab seljahädade vastu magnettaldu, on vaat et filmi säravaim.   

Kokkuvõtteks võiks öelda, et „Stone” on  draama, millel on ambitsioonikad raamid. Kui mõelda mikrokosmose ja makrokosmose mõistetes, siis mikrokosmos avaldub selles filmis üha rohkem nagu õhuke sein hõlmamatu makrokosmose ees. Ja ainuüksi seda maksab vaadata, kuidas mängivad näitlejad Robert De Niro eestvedamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming