Vaadata maailma kõrvalt

Aarne Ruben

Hulluse tagamaa maailma filmikunstis Hullusel on läbi ajaloo olnud mitmeid tahke, millest on maailma siginenud järeldusi ja geniaalseid avastusi. Vaevalt unustab keegi, kes on näinud Miloš Formani „Amadeuse” algusstseene või Mel Gibsoni „Kristuse kannatuste” Juuda hukkumise lugu, et meie kõrval on vähemad vennad, kes elavad omas maailmas, kuhu ligipääsemine on raskem kui soosaarele.

 

Aleksandr Sokurovi „Sõnn”, Ron Howardi „Piinatud geenius”, Grigori Kozintsevi „Hamlet”,  Barry Levinsoni „Vihmamees”, Formani „Käopesa”, Tim Burtoni „Sweeney Todd” („Fleet Streeti deemonlik habemeajaja„) ja „Peata ratsanik”, Simon Westi „Vanglaekspress”, Terry Gilliami „Ratastel Las Vegasesse”, Sydney Newmani „Doctor Who”, Andrei Tarkovski „Solaris” ja „Nostalgia”, M. A. Thirumughami „Džungli kuningas” – see pole veel kõik, sest algas kõik see 1920. aasta tummfilmi „Dr Caligari kabinetiga”. Sellest ajast on hulluse liin kestnud,  sest ta tuleb üha uuesti ja uuesti. 2010. aastal ilmub ta taas, kui Tim Burton laseb välja oma suure vabriku kolmanda imefilmi „Alice imedemaal”. Mõistagi mängib Johnny Depp seal jälle hullu (!) Kübarategijat ja kogu taust on hullumeelselt ekstraordinaarne. Täpselt 90 aastat ühte väravasse peksmist!

Milline on hullu liin maailma filmikunstis? Tuleb meeles pidada, et lunaatikud võivad seal olla ka üsna ebatavalised inimesed ja olendid.  Mowgli on inimeste silmis täiesti akontaktne isik. Tarzan on vähemalt autistlik isik, KingKong on autistlik niikaua, kuni ta peksab majasid, ja Godzilla ei huvitu üldse inimestest. Hull on tavamaailmast väljaspool.

Pärast seda, kui antipsühhiaatria liikumisega seostatud Ronald David Laing selgitas, et psühhoos võib olla ka seesmine šamanistlik rännak, on filmirežissöörid avastanud huvitava motiivi: inimese immanentse eksirännaku  saab rahaks teha. „Vihmamehe” autistlik veidrik Ray, keda mängib Dustin Hoffman, võidab tänu oma jahmatavale mälule Las Vegases suuri summasid, kuid on sotsiaalset täitsa abitu; tema autismi sai rahaks teha. „Piinatud geenius” kujutab aga skisofreeniasse haigestunud teadlast, kelle tegevuse tõttu võiksid võita päris paljud inimesed. Sest ta kirjeldab ei vähemat ega rohkemat kui tasakaaluolekut konkurentsi- ja läbirääkimisolukordades, kus osalistel on erihuvid. See toob ärimaailmale uue paradigma ja matemaatik John Nashile endale Nobeli.

Film John Nashist oli tegelikult antipsühhiaatria võidukäik, sest see matemaatik ei võtnud kunagi psühhofarmakone, ehkki need olid talle välja kirjutatud, ja paranes iseenesest hämarolekust varsti pärast 60aastaseks saamist. Muidugi, on ka neid, kes siiamaani arvavad, et Nash paneb ikka veel segast, kuid on väga raske  kindlaks teha, kust lõpeb geniaalne mõttelend ja algab hullumeelsus. Vaino Vahing ja Jüri Ennet on öelnud, et haigus algab sealt, kus inimesel on juba raske endaga toime tulla, kuid vähemalt esimene neist autoriteetidest on sedastanud, et skisofreenia võib olla seotud mitte Mina vigasaamisena, vaid isiksuse sees tekkinud süsteemidega, mis jäljendavad ümbritsevat, sügavalt haiget ühiskonda.

Prantsuse anarhistlik psühhoterapeut Félix  Guattari uskus, et skisofreenia eksisteerib juba kapitalismis eneses, ja selleks, et olukorrast vähemasti näiliselt normaalsuse säilitanult välja tulla, teeb ta panuse neuroosile, mis laseb kapitalismisüsteemi „paranoilise masina” hetkeks lõikega valla. Skisofreenia inimese sees päästavad valla ühiskonna repressioonid, arvab Guattari ühes filosoof Gilles Deleuze’iga kirjutatud raamatus „Anti-Oidipus” (1980). Kapitalismi repressioonid pole teadagi mitte midagi  muud kui kodust väljatõstmine, võlavangla ning pangaarve arestimine. Kui sotsialismis huvitab riigivõimu, mida sa millegi kohta arvad ja millised on sinu vaated, siis kapitalismis ei huvita see kedagi, huvi tuntakse sinu rahalise seisu vastu. Kuid Deleuze’i ja Guattari arvates pole raha kunagi liiga palju või liiga vähe, sest nad kirjutavad: „Kapitalism on ühiskondlik mudel, mis on ehitatud lahtikodeeritud vooludele (kindel hulk raha). Kapitalism järgib kõiki  ühiskonnaelu vorme, kuid ta järgneb neile kui hirmutav košmaar, kui megamasin … Kapitalismil on omad lõiked ja voolud, [toite]ahelad eralduvad ja kodeerimine tähendab kõiki neid protsesse”.

Deleuze ja Guattari töötasid vastukaaluks psühhoanalüüsile välja oma skisoanalüüsi, milles seletavad ühiskonnaelu nähtusi vooludena, intensiivsustena, mis tulevad masinatest. Emarind-suu-pärak on väikelapse ihaldav masin. Käsi-silm-hääl on armastajate, võiks isegi öelda, et igasuguse ühiskondliku aktsepteerimise ja tunnustatuse masin. Ihaldavad masinad moodustavad ihaldava tööstuse. Kuid ihaldavas tööstuses ei aita sellest, et voolud tulevad ja voolavad, et neid dekodeeritakse ja lõigatakse, vaid  neid on vaja veel registreerida. Kapitalism ongi selline registreeriv tööstus, nagu Deleuze ja Guattari oma „Anti-Oidipuse” esimeses peatükis on kirjeldanud. Kui sa ei registreeri oma olemasolu kapitalistlikku süsteemi kuuluva paranoilise masina juures (mida Deleuze & Guattari nimetasid „organiteta kehaks” – laenates selleks mõistet Antoine Artaud’lt), siis pole sind olemas. Organiteta keha, corps sans organ (CSO).

Jeesuse äraandmine ja sellele järgnenud Juuda hullumeelsus Mel Gibsoni kuulsas „Kristuse kannatustes” on tüüpiline kapitalistlik tehing ja selle tagajärg. Variserid ütlevad Juudale, et vaja on kätte saada tema Õpetaja, ja pakuvad vaimse liidri väljaandmise eest hulga raha. Juudas huvitub karjäärist nagu tüüpiline tänapäeva eduinimene. Kui siinkohal kasutada Deleuze’i ja Guattari terminoloogiat, siis üritab Juudas registreerida oma ihaldava voolu paranoilise  masina juures. Sest variserid üheskoos on kahtlemata paranoiline masin: nad kahtlustavad, et Jeesusega ei oleks neil endal enam autoriteeti.

Selle tehinguga jääb Juudas ilma oma tegelikust kapitalist ja kapitalimaailm pakub talle vastu skisofreeniat.

Juudas viskab ülemkohtuniku ees raha laiali, üritades tühistada oma registratsiooni CSO juures. Kuid registratsioon on kahjuks vertikaalne: sina ei saa paranoilises masinast lahti lasta, paranoiline masin sinust aga küll. Kui õpetaja on maha müüdud, siis jääb vaid hullus. Tehing on lõppenud, Juudas näeb kõrbes nägemusi ja poob ennast üles. Kogu see mõte on aga taas antipsühhiaatriline: skisofreenia ei pruugi olla sugugi mitte geneetilist päritolu, vaid karmi ühiskondliku formatsiooni ajal on haigused müüdavad ja ostetavad. Kuidas me defineerime mässulisi hiljutises filmis „Detsembrikuumus”: kas nad on kurjategijad, kes tahtsid juurelt lõigata noort Eesti vabariiki, või ihaldavad masinad, kes üritavad kustutada oma registratsiooni paranoilise CSO juures? Vastata on raske ja vastus sõltub vaatepunktist.

Teises kuulsas filmis, kus lunaatikute teema taas esile tuleb, on Simon Westi „Vanglaekspress” („Con Air”, 1997). Vange transportiva lennuki erikonteineris on seeriamõrtsukas Garland Greene (Steve Buscemi kehastuses), keda nimetatakse ka nöökamisi „rahvuslikuks aardeks” ja kes on vägistanud ja seejärel pea otsast lõiganud kolmekümnel väikesel tüdrukul. Greene on kohaliku mikroühiskonna üllatus, sest kõik on šokeeritud, kui see väliselt nii vaikne  noormees teiste kõrvale istuma pannakse ning ta jutustab, kuidas ta ühiskonnas käibivate väärtustega lõpparve tegi. Greene paistab teistele nii ohtlik, et ta jäsemed olid fikseeritud spetsiaalsete poltidega. Kuid Greene kujutab endast ohtu vaid suures ühiskonnas, mida nimetatakse USAks. „Vanglaekspress” on teatud grupi „ürgisade” poolt deterritorialiseeritud ühiskond, see tähendab, et ürgisad on seal omad lipud püsti pannud.

Ja nende silmis jääb Greene alati teisejärguliseks tegelaseks, ehkki teda võetakse igale poole kaasa – hulluse autoriteet kohustab. Ka teised mõrtsukad austavad tema tööd, vähemalt niikaua, kuni neil endil on asjad lahti. Kes teda peksta tahakski, kohkub ähmis tagasi: sarivägistajat kaitseb iseäralik maavälisuse kilp, mida Michel Foucault on nimetanud narrilaevaefektiks. Sa ei saa suud kinni panna inimesel, kes ei kuulu siia maailma ja kes toimetab  sinuga paralleelsel, kuid mitte iial su rajaga ristuval raudteeharul.

Just niisugune oli ka Luarvik Luarvik filmist „Hukkunud Alpinisti hotell”. Ehk mäletate – inspektor Glebsky: „Kas te olete Olaf Andvaraforsi näinud näost näkku?” Luarvik: „Milleks näost? Kelle näkku?” Inspektor: „Kas te tahate laipa tuvastada?” Luarvik: „Milleks tuvastada? Ära tunda…” Inspektor: „Mis te tast tahate? Kas ta pidi teile midagi andma?” Luarvik: „Ma tahaksin  temaga rääkida.” Inspektor: „Millest?” Luarvik: „Temaga… Te-ma-ga!” Luarvik Sulev Luige kehastuses tegi selle asja huvitavaks.

Absurdidialoog „Hukkunud Alpinistist” tuletab meelde analoogilisi absurdidialooge Miloš Formani „Käopesast”. Zen-budismis nimetatakse niisuguseid totaalselt teisiti mõtestatud absurdidialooge kōan’ideks ning esoteerilistes ringkondades nagu templirüütlid või vabamüürlased sissepääsutseremooniaks  algajatele. Ühiskondades, kuhu pääsevad sisse vaid vaimsetele kõrgustele jõudnud valitud, käib registratsioon võtmeüritustele profaanile üle jõu.

Igapäevaelu kaldub kõiki ja kõike kategoriseerima: see on hull, see on must, see on kommunist … Kõrgema taseme jaoks on juba registratsioonimehhanismid, milleni mustvalged mõtlejad ei küüni. Selle maailma väike mudel on „Tähesõjad”. Seal ei ole hulle ega  nõrku: olendid on seal täpselt nii tugevad, kuivõrd nad on valmis valdama jedi tehnoloogiat.

Muidugi ei ole hullus ainult inimeste pärusmaa ja maailma filmikunstist on see näha. 1976. aastal laskis India filmitööstus välja režissöör Jai Santoshi filmi hindikeelse pealkirjaga „Maa”, kinos Sõprus linastunud kui „Džungli kuningas”. Ka minul oli võimalus seda viieaastasena näha. Filmis läheb vihale aetud elevant hulluks ja lömastab küla; lõpuks ta tapetakse.

Hullu diskursus filmikunstis on üleüldiselt liiga lai, et väikese artikliga siin midagi lahendada. Hullu diskursust on ilmas terabaitide viisi. Vägagi suur osa neist mõistatustest on veel lahendamise staadiumis, kuid üks on selge: „hullusel” on maailmas, kus kehtivad üksnes kategoriseerivad diskursused, kindel ülesanne: vaadata maailma kõrvalt ja sekkuda kohe, kui läheb jamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming