Väsimatult sebiv koomik

Irene J?

   

Humanistlik filmilavastaja Woody Allen sai eile 70aastaseks.

 

Woody Alleni paljud filmid kujutavad igapäevaseid muresid, lootusi ja lootusetust kritiseerivad ebahumaansust, äratavad igatsust uuenduste, usaldatavuse ja püsivate inimsuhete järele. Alleni komöödiate põhitüüp on väike inimene, kes igatseb intiimsust, on solvunud ja rahulolematu kaasaja ebakindluse ja määramatuse tõttu. Alleni filmid julgustavad võitlema inimlike põhimõtete eest.

 

Kino, trikid ja poks

Allen Stewart Konigsberg sündis 1. XII 1935 New Yorgi Brooklyni linnajaos. Isa Martin ja ema Nettie soovisid, et poeg õpiks farmaatsiat, aga Allen valis filmi. Koolitundidele eelistas ta kino, raadiot, koomikseid, trikke ja poksi. Poisikesena vahtis ta tihti mitu seanssi järjest, talle kulusid pähe kuulsate koomikute osad ja ta ise tahtis saada koomikuks. Kuid Allen oli ka hea kirjandite kirjutaja, viitas autoritele, sest oli palju lugenud. Tänaseks on Woody Allen üks suurema lugemusega inimesi filmimaailmas. Keskkoolis hakkas ta mängima klarnetit, millest sai eluaegne harrastus. Oma klassis oli ta kloun, kes hakkas 16aastasena ajakirjadele nalju saatma ja võttis nimeks Woody Allen. Varsti saigi temast palgaline naljakirjutaja, 18aastaselt töötas ta täiskohaga sketšide kirjutajana koomikutele. 19aastasena jõudis ta tööotsaga Hollywoodi, kus abiellus 16aastase filosoofiatudengi Harlene Roseniga. See abielu kestis viis aastat.

Woody mänedžerid soovitasid tal endal oma nalju esitada. Charles Joffe meenutab: “Alleni tekst oli hea, aga ta ise oli kohutav, hämmeldunud ja hirmu täis nagu jänes.” Kuid kogemused tulid ja 26aastaselt oli ta juba tuntud avalik esineja. Neist aastaist on ilmunud album “Woody Allen: ööklubiaastad” ning need aastad kuni Alleni esimese filmini “Võta raha ja jookse” (1969) olid väga töörohked. 1965. abiellus Woody komöödianäitlejanna Louise Lasseriga, kellest sai ta filmide “esimene leedi”, kuni areenile astus Diane Keaton, kes selle koha üle võttis. Et Woody Allen hindab monogaamilist suhet, siis on reegliks, et esinäitlejannast saab ta elukaaslane. 1982. aastal mängis Mia Farrow Alleni filmis “Suveöö seksikomöödia” ning oli seejärel aastaid režissööri elukaaslane, kuigi film pajatas reetmisest, usaldamatusest, lähisuhete ebasiirusest.

Filme nagu saelaudu

1970. aastail tegi oma ühiskondlikku satiiri lihviv Allen rea säravaid komöödiaid: “Banaanid” (1971), “Kõik, mida soovisid teada seksist (aga kartsid küsida)” (1972), “Magaja” (1973), “Armastus ja surm” (1975). Neis kõigis paljastuvad “väikese inimese” äpardused, kaasaegse elu ängistus ja absurdsus. Aja kulgedes pole Alleni “kangelane” enam nii alandlik ja passiivne kui algusaegade filmides, aga langeb ikkagi vale elumudeli ohvriks.

Alleni edukaimaks filmiks loetakse 1977. aastal valminud linateost “Annie Hall”, mis on ühteaegu väga naljakas, aga samas ka tõsine ja liigutav. Film võitis neli Oscarit, neist Allen ise kaks, režii ja stsenaariumi eest.

Pärast Oscareid Alleni filmid tõsinevad. Ta kirjutas ja lavastas, aga pidas end koomiku välimuse tõttu sobimatuks mängima; kandideeris veel mitmele Oscarile, aga sai jaheda vastuvõtu osaliseks; hakkas vahelduva eduga katsetama draama ja komöödia segamist. Maguskibedas romantilises komöödias “Manhattan” (1979) püüab peaosaline elada ausalt ja õiglaselt keset New Yorgi moraalset lõtvust, hoolimatust ja reetmist. Allen kommenteeris: “Manhattan on metafooriks kõigele, mis on meie kultuuris väär.”

1980ndail tuli Allenil igal aastal välja film või koguni kaks. Avameelselt teravas autoportreefilmis “Tähetolmumälestused” (1980) heidab Allen nalja nende üle, kes igatsevad taga tema varasemaid naljakaid filme. Vaimukas filmis “Zelig” (1983) mängis Allen inimkameeleonist juuti, kes võib end muuta kelleks tahes, et vaid meeldida. Filmid “Broadway Danny Rose” (1984), “Kairo purpurroos” (1985) ja “Raadiopäevad” (1987) tõid veel juurde Oscari nominatsioone stsenaariumide eest, ent Allen võidab kuldmehikese hoopis filmiga “Hannah ja ta õed” (1986). See Alleni üks küpsem film tegi ka kõva kassat. Raskepärased “September” (1987) ja “Teine naine” (1988) aga ei leidnud poolehoidu.

“Alice” (1990) pakkus Mia Farrowle võimaluse särada, mida aga ei juhtunud. Mial ja Allenil on poeg, aga 1992. aastal puhkes skandaal, kui Allen pidi tunnistama, et tal on Mia kasutütre Soon-Yi Preveniga lähedane suhe. Rahvusvahelise keelepeksu tõttu naerdi välja nende kahe muidu õnnestunud film “Abikaasad” (1992). Sellest ettvaatlik Allen kutsus “Manhattani mõrvamüsteeriumi” (1993) mängima Diane Keatoni, mis aitas lavastaja jälle Oscari nominatsioonini režissööride kategoorias.

Isepäiselt sõltumatu Woody

Pärast sajandivahetust jätkab Woody Allen vanas tempos: igal aastal uus film, mõnel kaks. Lisaks lavastamisele kirjutab ikka ise stsenaariumi ja mängib ning vahel ka veel mõne teise režissööri filmis. Uue perioodi tähelepanuväärsemaks peetakse “Melinda ja Melindat” (2005), anekdooti Melinda-nimelisest naisest, kellest on tehtud kaks versiooni: koomiline ja traagiline.

Ameerika meedia paneb Allenile pahaks, et ta pole pidanud 11. septembri tragöödiat ekraanile seadmise vääriliseks. Allen ütleb, et see on kogu ajaloo seisukohalt väike sündmus, sest tapmine käib kogu aeg. Hollywood pahandab omakorda, et põikpäine režissöör eirab nende stuudioid. Allen ütleb, et talle ei sobi, kui stuudiobossid hingavad kogu aeg kuklasse, tahavad lugeda stsenaariumi, soovivad valida näitlejaid, sekkuvad filmitegemisse. Euroopas seda ei ole, nemad annavad raha, Allen mõne kuu pärast oma filmi vastu ja ongi kogu lugu. Pealegi tuleb välja odavamalt. Nõnda tegi Woody Allen ka oma viimase filmi “Match Point” Londonis, rakendades Hollywoodi staariludust Scarlett Johanssoni.

Nancy Pogeli “Woody Alleni” (1987)  põhjal Irene Jürna.

 

Woody Alleni arvamusi

 

“Lavastajal peab olema täielik kontroll oma filmi üle, sest tema on see, kellel on visioon, ja tema on see, kes paneb selle visiooni filmi.”

 

“Muidugi meeldib mulle, kui rahvas vaatab mu filme, aga ma ei tee midagi selleks, et meeldida. Ma ei muuda midagi. Ometi on mind aastaid süüdistatud, et püüan vaatajale meeldida.”

 

“Suurim puudus on olla iseõppija. Arvad, et tead midagi väga hästi, kuid lüngad on suured. Oleksin kindlasti olnud palju paremas seisus, kui mul oleks parem üldharidus. Aga ma olen nii tüdinud…”

 

“Kaks suurimat müüti minust on need, et ma olen intellektuaal (sest kannan prille) ning et ma olen suur kunstnik (sest mu filmid kaotavad raha).”

 

“Ma ei taha saavutada surematust oma tööga, tahan saavutada seda mitte surres. Ma ei karda surra, ma lihtsalt ei taha olla kohal, kui see juhtub. On hullemaid asju kui surm, näiteks veeta õhtu koos kindlustusagendiga.”

 

“Kui võtta finantsilisest seisukohast, siis on raha parem kui vaesus.”