Võõrastele võõras, omadele oma

Igor Gar?nek

Maailma muusikalugu on Eduard Tubina loomingut alles hakanud omaks võtma.  

Eesti suurim sümfonist Eduard Tubin Ruda järve ääres Handenis 1970. aastatel.

 

Muusikaline dokumentaalfilm Eduard

Tubinast ?ÄRAOLDUD PÄEVADE SUMMA?.

Stsenarist Jüri Reinvere, re?issöör Marianne

Kõrver, operaator Raul Priks, produtsendid

Anneli Ahven (Exitfilm) ja Heidi Pruuli

(ETV). Exitfilm ja ETV, 2005, 52 min. Esilinastus

kinos Sõprus 16. VI ja ETVs 18. VI.

Võõrastele võõras, omadele oma

 

Eesti sümfonismi suurkuju Eduard Tubina (1905 ? 1982) kohta on helilooja 100. sünniaastal valminud pea tunnipikkune dokumentaalfilm, mille keskmes on Tubina paguluses veedetud eluperiood. See linateos räägib jõulisest loovisiksusest, kes, vaatamata saatuse keerdkäikudele ning teatud tõrjutusele Rootsi ühiskonnas, jõudis jäädvustada oma nime Eesti muusikalukku kümne sümfoonia, ooperite ?Barbara von Tisenhuseni? (1968) ja ?Reigi õpetajaga? (1971), balletiga ?Kratt? (1940, teine redaktsioon 1960) jpt teostega, mida siinkohal üles lugeda ei jõua.

 

Tubin Tartus Zooloogiamuuseumi ees aastal 1941.

 

Lahkunud suurkuju memuaristika

 

Maailma muusikalugu on Eduard Tubina loomingut alles asunud omaks võtma, ent kui sirvida suuremaid muusikaentsüklopeediaid ja -leksikone (näiteks ?The New Penguin Opera Guide?, 2001 jt), siis kohtame neis kõrvuti maailmaklassikutega ka Tubina nime. Mis tähendab, et heliloojal oli õigus, kui ta arvas oma eluõhtul, et küllap muu maailm varem või hiljem tema teosed avastab ning neid ka vääriliselt (ümber) hindab.

On üsna selge, et elavast klassikust on filmi teha mõnevõrra ?lihtsam? kui kadunud klassikust, kuna elava kunstniku portreefilmis avab loovisiksus end ise, lahkunud suurkujust peavad aga rääkima juba teised. Re?issöör Marianne Kõrveri ja stsenarist Jüri Reinvere linateose märksõnaks olekski ?memuaristika?: filmis räägivad Tubinast ja tema loomingust markantsed muusikud, kes on nii helilooja kui tema teostega pikalt kokku puutunud, neid esitanud ja plaatidele jäädvustanud. Mõistagi puudutab see eeskätt Neeme Järvit, kelle panus Tubina muusika maailma viimisel on pretsedenditu. ?Ta kirjutas oma muusikat maailmale,? iseloomustab maestro Neeme Järvi Tubina tähendust kokkuvõtvalt.

Pilguheit helilooja eluolusse ning meenutused kodusest miljööst Rootsis on helilooja pojalt Eino Tubinalt, kes avab filmis ka pagulaselu varjukülgi. Nimelt polnud 1944. aastal punaväelaste eest Rootsi põgenenud komponistist isal ja baleriinist emal lootustki uuel kodumaal erialast rakendust leida, sestap töötaski Tubin Drottingholmi lossi teatris vanade ooperite ja ballettide partituuride restaureerijana. Rootsi ühiskond ei võtnud teda kunstnikuna kaugeltki mitte avasüli vastu.

?Rootsi ühiskond oli väga suletud ühiskond,? tõdes perekonnatuttav Asta Lepik, ?pagulastel polnud seal õieti kohta.? Ning väliseesti muusikateadlane Harry Olt lisas, et ?Tubina muusika polnud Rootsis moes?. Kui mõelda, et erinevalt enamikust teistest Euroopa riikidest tuli Rootsi Teisest maailmasõjast ainsagi püssipauguta ?puhtalt? välja, ei panegi rootslaste tollane kõrgendatud ?ühiskondlik enesehinnang? eriti imestama. Lisaks polnud Eduard Tubin ka ise kuigi aldis oma Rootsi kolleegidega suhtlema. ?Tubinal oli küll võimalus, aga ta ei käinud teiste heliloojatega läbi,? kommenteeris tekkinud suluseisu pianist Käbi Laretei.

 

Väliseesti ?oma? vimm

 

Asjaolu, et okupeeritud kodu-Eestis (erinevalt Rootsist) Tubina muusikat hästi mäletati ja hinnati, määras 1960.-1970. aastatel helilooja eelmainitud kahe ooperi tekkeloo ja lavastuse: ?Barbara? esietendus Estonias 1969 ning ?Reigi õpetaja? Vanemuises 1979. Neeme Järvi meenutustest selgub, et tollased punavõimu ametnikud tahtsid Tubinat meelitada Nõukogude Eestisse elama. Tekkis olukord, kus helilooja oli ?võõrastele võõras? (Rootsis) ja ?omadele oma? (ENSVs).

Ent sugugi mitte kõikidele ?omadele? polnud Tubin enam ?oma poiss?. Käbi Laretei meenutab, et kui helilooja käis 1961. aastal esimest korda Nõukogude Eestis, ei andnud väliseestlased seda talle andeks. Filmis näidataksegi artikleid pagulusajakirjandusest, mis pealkirjastatud kui ?Punane Leelo?, ?Pagulasbol?evism? jt. Sõnaga: kitsarinnalised ja silmaklappidega ?omad? ei koonerdanud solgiga, mida eesti suurimale sümfonistile pähe kallata.

Filmist ei selgu tegelikult, kas ja kuivõrd selline väiklus Tubinat masendas, ning see polegi ehk eriti oluline. Märksa olulisem on, et mingit ?ideoloogilist flirti? helilooja punavõimudega siiski ei alustanud. Huvitav oli aga sellel taustal Eino Tubina mõttekäik filmi lõpus, kus ta arutleb, milliseks oleks isa ja tema loomingu saatus kujunenud, kui Tubinate perekond oleks emigreerinud Rootsi asemel Ameerikasse. Tõepoolest võimalik, et USA avatumas ühiskonnas oleks helilooja kiiremini omaks võetud. Ent see on paraku vaid oletus.

Küll aga kõlasid mitte oletuse, vaid veendumusena Neeme Järvi sõnad, kui ta filmis ennustas: ?Tubina aeg tuleb veel!?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming