Väikese kino poole

RAEL ARTEL

X Pärnu fideo- ja vilmifestival Arkadi Plaskovi nominaalse neokommunistliku romantilise kunstirühmituse Fa?ist Lendas Üle (FLÜ) ja Academia Grata ?Terror, geenitehnoloogia ja sotsiaalporno? avaldas linnapildis muljet.

Viimast kümmet aastat võib täiesti õigustatult nimetada muutuste ajaks, sest muutunud on inimesed, infotehnoloogia, hinnad, arusaamad ja harjumused. Pidevate muutuste kiuste on mõned jonnakad ja järjekindlad ettevõtmised püsima jäänud. Ja loomulikult ka ise ajaga kaasa muutunud. Üheks selliseks kangekaelseks sündmuseks on nn. Pärnu fideo- ja vilmifestival, mille traditsioon on just täpselt kümme aastat pikk.

Kuidas siis kõik algas? Mis on muutunud? Milline nägi välja X üritus? Kuhu liigutakse?

1994. aastal hakkasid ?päris? filmitegijad eesotsas Jaak Lõhmusega korraldama iga-aastast väikest väljasõitu Pärnu linna, et maha mängida eesti filme. Need olid Pärnu filmipäevad, mis leidsid aset kultuurikeskuse Mai kinos. Siis kui Eesti film vaimusurmas kiratses ja aastate kaupa õieti filme ei toodetudki, kaaperdasid kunstnikud ?festivali? ?päris kinotegijate? ja ?tõsiste filmimeeste? käest ära. See juhtus 1997. aastal, kui skulptorist videoartist Al Paldrok festivali tegemise enda peale võttis. Kunstiringkondades oli videokunst siis kuum sõna, seda tegid jõudumööda kõik, kellel oli kaamerale ja mingile algelisele montaa?ivõimalusele pisukegi juurdepääs. Alates 1998. aastast, kui festivali asusid korraldama kunstirühmitus Non Grata, hiljem Academia Non Grata ja seejärel Academia Grata, on sündmus mööda linna liikvele läinud ning minetanud oma algsed eesmärgid ja ideaalid. Raivo Kelomehe soovitusel muutus ka festivali nimi, Pärnu filmipäevadest sai Pärnu fideo- ja vilmifestival. Hiljem pole festival enam kuidagi allunud klassikalisele kriitikale, tavapärastele retseptsioonimeetoditele ja ajalehearvustuse formaadile.

Sama käib programmi kohta, esitatud teosed pole enam ammu kirjeldatavad ?päris filmi? arvustamise sõnavara abil. Põhjus on väga lihtne ? tegu pole lihtsalt sellise festivaliga, millega oleme harjunud. Sellele ei saagi läheneda, tavapärase kinofestivali matrix peas kinni. Ürituse korraldajatel pole midagi ühist ?päris? kinorahvaga, ürituse kokkupanemise loogika, eelarve, enesele ja programmile esitatud nõudmised erinevad kardinaalselt. Ja kui üks asi pole selline, nagu ta meie kujutluses juba valmis on, tekitab see teatud nõutust ja peataolekut.

Anarhism ja eesti filmi ideoloogia

Üheks viimaste aastate fideofestivalide trendiks on hõlmamatus, näiteks ka viimase festivali programmi kohta ei tohiks tegelikult keegi vähemalt festivalimulje põhjal sõna võtta, sest kogu programm mängis kahel päeval paralleelselt kahel laval. Teine trend on festivali sulgumine ühte füüsilisse ruumi kino näitamiseks. Vähemaks on jäänud performance?eid ja installatsioone linnaruumis, festivaliga ei kaasne enam näitusi, publikut ei sunnita mööda linna ringi traavima ja kütmata hoonetes külmetama. Raul Keller märkis tabavalt, et Pärnu fideofestival on muutunud vähem anarhistlikuks. Enam ei näidata rõsketes punkgaraa?ides British Councel?i abil maale toodud teoseid ? need neljatunnised filmid valutasid selga veel pool nädalat hiljemgi.

Festival on mitu aastat püüdnud programmivalikuga end avada linnarahvale: nädalavahetuse magusatele aegadele on paigutatud

n.-ö. aasta hittfilme, lapsi ja lapsevanemaid peaksid köitma mitmeid tunde vältavad animatsiooniprogrammid.

Üks tänuväärne tegevus, mida Pärnu fideofestivali korraldustoimkond järjekindlalt harrastab, on ulatuslike retrospektiivide näitamine ja sellega publiku harimine. Sel korral oli kavas näiteks Nukufilmi retrospektiiv ?Eesti nukufilm läbi aegade? 1958 ? 1986. Programm, mis võiks olla lausa kohustuslik kõigile kõrgkoolis (audio)visuaalkultuuri õppivatele tegelastele, andis üsna hea ülevaate nukufilmi arengust, ideoloogiast selle taga ning filmimeistrite osavusest valitsevas ideoloogias oma sõna sekka öelda.

2002. aastal oli kavas näiteks joonisfilmi retrospektiiv 1978 ? 2001 (koostaja Avo Paistik). Tegelikult on ju need programmid, mida Eesti äärmiselt tagasihoidlikud riiklikud kino-olud vaadata ei võimalda, eriti just väljaspool Tallinna.

Põrandaaluse voo kunstiline juhtimine

Tänavune festival oli kokkuvõttes jälle üks üsna low-tech?i värk, nagu see Grata üritusi ikka on iseloomustanud. Ainus high-tech?i presentatsioon oli Raivo Kelomehelt, kes esitles Tiia Joannsoni kogutud-valitud videoteoste kogumik-DVDd. Kohalikust videoklassikast näidati lisaks Johannsoni teostele ka Kai Kaljo videoteoste retrospektiivi. Selline ikooniliste tööde ikka ja jälle ülenäitamine on minu arvates väga tähtis, sest pidevalt tulevad peale uued noored inimesed, kes pole neid teoseid näinud, kuid hakkavad tegutsema selles samas kultuuriruumis, mida ikka veel suunavad ikoonilised asjad. Võtkem siis kasvõi seesama Johannsoni ?Black Sun? või Kai Kaljo ?Luuser?.

Non Grata enda materjal ehk Ville-Kaarel Viirelaiu koostatud kaks programmi, Arkadi Plastovi nimelise neokommunistliku grupi Fa?ist Lendas Üle valik ja Academia Grata ?Terror, geenitehnoloogia ja sotsiaalporno? avaldasid üsna suurt muljet, sest väikese kooli kohta sai näha suhteliselt palju päris teravmeelseid töid. Nagu ma hiljem Mari Sobolevilt kuulda sain, olevat Academia Gratas selline põhimõte, et kõik teevad kõike. See peegeldus ka ürituses endas, mis oli kujundatud kõigi üliõpilaste ühiseks art management?i praktika projektiks. Ja asi töötas, õpilased on hästi ära tabanud aastaid valitsenud Non Grata esteetika, asjaajamise loogika ja suhtumisskeemi. Kõik süsteemid töötasid normaalselt, muud pole vajagi öelda.

Huvitava tendentsina võib märgata programmi raskuskeskme nihkumist videokunstilt underground-filmile. Näha sai ühte ?päris? mängufilmi ja paari eksperimentaalset underground-filmi. Armin Kõomägi ja Tugeva Tuule kli?eedest tulvil põnevusdraama ?Diil? on justkui eesti oma C-kategooria ?Jackie Brown?. Vähemalt kumas teosest läbi palju head tahet ja usku sellesse, mida tehakse.

Lihtne, lohakas, vaimukas ja aus

Üks märksõna, mis on iseloomustanud vahest kõige täpsemalt Pärnu fideofestivale, on totaalne demokraatia. See tähendab seda, et maha mängitakse kõik festivali korraldajate kätte jõudnud teosed, kõigil on võimalik videot suurel linal näha ja hea õnne korral saada ka kriitilist tagasisidet. Selle koha pealt täidab Pärnu fideofestival unikaalset ja olulist rolli eesti AV-maastikus, tagades noortele tegijatele linalepääsu. Vahest peale Palamusel peetavate Theodor Lutsu filmipäevade eesti noortel AV-inimestel teist säärast kohta, aega ja tähelepanu pälvimise võimalust polegi. Tõtt-öelda pole teist videoüritustki. Kunstiringkondades näikse olevat videovaimustus üle läinud, kinoringkondades pole seda vist kunagi õieti olnudki.

Julgen öelda, et kümne aasta jooksul on Pärnu fideo- ja vilmifestival liikunud ka väikese kino ehk cinéma mineure?i (parafraseerides Gilles Deleuze?i ja Félix Guattari littérature mineure?i) suunas. Prantsuskeelset fraasi otse tõlkides võiks säärast AV-nähtust nimetada ka tinglikult ?vähemuse kinoks? või ?teisejärguliseks kinoks?, mille tulemus on linal vastavalt ?vähemuse film? või ?teisejärguline film?. Väikese kino mõistest hakkavad hargnema sellised karakteersed jooned nagu profaanne, mitte-ametlik, ?teine?, isikliku äranägemise järgi seatud, ennustamatu tulemusega, eraldi seisev. Deleuze?i ja Guattari eeskujul mõtestades ei tähenda ?väike? enam teatavat kino, vaid igasuguse kino revolutsioonilisi tingimusi selle rüpes, mida nimetatakse suureks või etableerunuks. Nagu väike kirjanduski ei sekku väike kino otseselt ajaloomasina tootmisprotsessidesse, ei kujunda ümber suuri mahte ajaloo- või kultuuriteadvuses, ei muutu automaatselt märgiks. Väikese kino mõju on kaudne ja väike kino on suurest kinost kaudselt mõjutatud. Nii nagu väike kirjandus (Deleuze ja Guattari) ja väike fotograafia (Hasso Krull) on vabaõhudistsipliinid, nii on seda ka väike kino: ebatavalise lahendusega, kohati lihtsa koega, pisut lohakas, omamoodi vaimukas, tegijanäoline ja tihtipeale ka väga aus. Säärased ?väikesed? asjad hulbivad kaootiliselt ajaloos ringi, ametlikult tunnustatud kriitika ei võta vaevaks sellest rääkida, ?tõsised? kino- ja kunstifunktsionäärid ei võta vaevaks seda vaadata.

Väikese filmi puhul on tegu allhoovusega, mis istub kultuurimaastikus vahest rohkemgi kinni kui mõni aasta filmiks või aasta näituseks kuulutatud saavutus. Säärane toodang, mida aastast aastasse näeb Pärnu fideo- ja vilmifestivalil, peegeldab just eriti kujukalt AV-nähtuste kulgemise suunda ja loogikat, meie profaanset (audio)visuaalkultuurilist mitteteadvust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming