Väike naine, kes laulis end suureks

Annika Koppel

Teise maailmasõja periood on Piafi elus vastuoluline: ühed peavad teda natside kaasajooksikuks, teised seotuks vastupanuliikumisega. Pärast Oliever Dahani filmi “Édith Piaf – elusse armunud” vaatamist jääb kummitama küsimus: missugune inimene siiski oli Édith Piaf? Suurepärane laulja, Prantsusmaa üks sümboleid – hea küll, seda teame kõik. Aga mida ta mõtles ja mida tundis, mis juhtis tema tegemisi?

Ekraanil näeme raske saatusega üliemotsionaalset, tihti hüsteerilist ja sageli arusaamatult ülbet-tujukat naist, tema peamisi eluseiku. Tõsi, mitte kronoloogilises järjekorras, vaid kord flashback’ide kaudu, kord kiiresti aastatest üle hüpates. Klassikalise biograafiana algab film lõpust, siis, kui haige ja vananev Piaf kukub 1950. aastatel New Yorgis esinedes laval kokku. Samal ajal kui kontserdikorraldajad lava taga paanitsevad, viib film meid tagasivaatavalt Piafi varasesse lapspõlve ja lugu hakkab hargnema.

Édith Giovanna Gassion sirgub Pariisi tänavatel Belleville’is, kus ta ema teenib elatist tänavalauljana. Tema isa on tsirkuseartist, kes läheb Esimesse maailmasõtta ja jätab tüdruku vanaema hoolde. Vanaema peab bordelli ja mõistagi pole see sobiv kasvukeskkond lapsele, ehkki prostituudid hoiavad tüdrukukest väga, eriti lähedaseks saab Édithile Pepine (Emanuelle Seigner), kes tõenäoliselt korvab talle puuduva emaarmastuse. Edith jääb silmahaiguse tõttu pimedaks, kuid tänu ravile ja rohketele palvetele Püha Theresa poole, saab ta taas nägijaks. Elu loksutab teda Pariisi tänavatel siia ja sinna, kus ta püüab koos sõbranna Mômone’iga (Sylvie Testud) tänavalauljana söönuks saada ja see elu on kõike muud kui ilus ja kerge. Tal on anne ja vankumatu usk oma andesse, aga kõik on juhuse taga. Juhus saabub ööklubi pidaja Père Leplée (Gérard Depardieu) näol, kellele Édith tänaval lauldes silma jääb. Nii sünnib Pariisi Varblane, la môme Piaf. Kahjuks leitakse Leplée varsti tapetuna ja kahtlus langeb Édithile, kuna asja taga on tema kunagised tänavasõbrad. Édithit ei taheta enam kuulata. Järgneb õpinguperiood ning vääramatu tõus – lavale astub Édith Piaf.

Filmi kulminatsiooniks on Piafi elu armastus, lugu Marcel Cerdanist, prantsuse poksijast, kellega nad kohtuvad New Yorgis. Need on filmi parimad hetked: kohtumine, õhtusöök, Piaf jälgimas poksimatši. Ka kohtumine Marylin Monroe’ga mõjub kui unenägu.

Cerdan hukkub lennuõnnetuses teel Piafi juurde. Umbes kaks aastat kestnud armastusloole kuulsa lauljanna ja poksitšempioni vahel on muide varem keskendunud Claude Lelouch filmis “Édith ja Marcel” (1983).

Filmis “Édith Piaf – elusse armunud” on täielikult välditud seksuaalsuse teemat, mis teeb Piafi kuju kuidagi impersonaalseks. Dahani kaamera peatub alati diskreetselt magamistoa lävel, mis on vägagi küsitav, sest elulugude põhjal oli Piaf ju vaat et nümfomaan. Miks muidu kui ikka Piafi taltsutamatut eluviisi silmas pidades keeldus katoliku kiriku Pariisi peapiiskop talle matusemissat pidamast. See ei takistanud muidugi massidel lauljannat viimsele teele saatmast, tema matuserongkäik seiskas Pariisis liikluse.

47aastaselt surnud Piafi elus on vaatamata temast kirjutatud hulgale biograafiatele seiku, mis jäänudki saladuseloori taha. Ja loomulikult ei saa kaks tundi ja 20 minutit vältav film sisaldada kõike. Dahan on valinud olulisema, jätnud välja vaid Teise maailmasõja perioodi, mis on Piafi elus vastuoluline: ühed peavad teda natside kaasajooksikuks, teised seotuks vastupanuliikumisega. Paljust libisetakse filmis ka lihtsalt möödaminnes üle nagu mõned autoavariid, Piafi varases nooruses sündinud ja meningiiti surnud laps ja kaks abielu.

Peaosatäitja Marion Cotillard’i ümberkehastumise võime väärib imetlust ja on võrreldav Charlice Theroni Oscari-rolliga “Koletises” – Pariisi tänavail kasvanud rüblikust õitsvaks nooreks naiseks, kellest saab tudisev ja tujukas morfiinisõltlane. Kogu Piafi kujus on midagi klounilikku – suured väljendusrikkad silmad, traagiliseks maalitud kulmud, habras marionetlik keha ja omapärane hääl, millest aimub Pariisi tänavaelu mõjusid. Kõik selle annab Cotillard täpselt ja veenvalt edasi. Režissöör Dahanil on õnnestunud filmi püüda ajastu atmosfäär, mille muidugi loovad ka Piafi laulud, väärtus omaette. Kõige selle pärast tasub film kindlasti vaatamist.

Kuid Piafi tegelaskuju on pigem täpne markeering kui lihast ja luust inimene.  Alguses aimuv raske lapsepõlvega tänavalaulik hakkab karakterit omandama, aga järgnev tekitab juba segadust. Näeme tujukat lauljannat, aimame tema kannatuste põhjusi, aga ühtegi suhtesse ei lasta sisse elada nii, et hakkaksime mõistma Piafi kui inimest. Asja ei tee sugugi lihtsamaks segi paisatud kronoloogia. Näiteks on veider näha Piafi haiglas täieliku raugana ja kuulda teda ütlemas, et on 44aastane. Samas aga annab ta California rannal (hüvastijätu?)intervjuu ajakirjanikule, mõjudes palju noorema ja reipamana.

Film ei pea ju tingimata jälgima sündmuste lineaarset kulgu, aga tegevusloogika peaks siiski jääma selgeks. Kuid Dahani filmis valgub sisu vormi vahele kahjuks liiga laiali. The Guardiani kriitik Peter Bradshaw võtab asja kokku nii: “Suurepärane osatäitmine Cotillard’ilt, aga film ise on kahjuks raisatud võimalus.”

Kriitikud on muidugi vahel liiga karmid oma väljaütlemistes, ehkki põhimõtteliselt on neil õigus. Publik aga armastas ja armastab Piafi ja kõik, mis seotud Piafiga, on ikka tähelepanu pälvinud. Tahaks ju veel rohkem teada, piiluda eesriide taha, avastada saladusi, leida uusi vaatenurki, mõelda ja arutleda suure inimese suure saatuse üle. “Non, je ne regrette rien” – ma ei kahetse midagi, annab lühikesele ja kirglikult elatud elule veel värvi juurde. Müüt saab punkti.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht