Väike klaver preerias

Jaak Kilmi

  Kui Marko Raadi “Esteetilistel põhjustel” valiti Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt aasta filmiks, siis Jaan Ruus kirus/tunnustas tema filmide patoloogilist vormistamatust nende lennukate ideede foonil. Ent pigem on asi selles, et teadlik vormisõber Raat pole iialgi tahtnud sulgeda ühtki oma asja publikusõbralikku vormipuuri. Põnevad on need teadlikud anomaaliad, mõnd vaatajat kindlasti häirivad, samas väga ratsionaalsed. Tsitaatidest laetud ja nipsakad. Sestap pole üllatav, et ka tema “Tabamata ime” tõlgendus on meie kasseti kuuest lühifilmist kõige vormikesksem. Tegelikult on “vormilõksus” ka Arbo Tammiksaare film, kuid erinevalt Markost, otsib Arbo kogu aeg kodu kurioosumite vallast, mistõttu tema teostele tulebki läheneda teistmoodi, kui mitte-filmidele, mis kõnelevad meiega mitte-keeles, jäädeski teenima neid muhedaid õlalepatsutusi, mida autor ise sajatab oma filmi lõputiitrites.

Raadi  mõte viia Vilde tegelased must-valgesse vesternikeskkonda kõlab iseenesest humoorika lahendusena. Pluss suures osas autentne Vilde tekst, mis peab tõestama end oma ebaorgaanilises kaunikõnelisuses. Õigemini küll selle kiuste. Eksperimendi puhtuse mõttes – s.o uurida, kuidas käitub vana tekst uues keskkonnas – oli originaalteksti kasutamine õige käik. Samas ka väljakutse. Reanimeerida kadunukest, proovides pigistada tast välja artikuleeritud kõne. Kuidas anda “arhailisele” tekstile kõnevõime? Kas panna Romeo ja Julia räppima? Marko andis näitlejatele mänguvõtmeks maneerlikkuse. Õiges koguses doseeritud tüüned poosid tundusid minule väga lummavana. Habetunud ja tühjusest tüdinud kauboi on hinges üksi. Preeriapoja hinges undab häälest ära lüüra. Kes häälestaks katkised keeled? Sellise häälestuse pealt Taavi Eelmaa mängitud Leo Saalep oli üks kõige põhjalikumalt läbiviidud Leo, toetus kindlale žanrivõtmele. Mis iganes selleks žanriks ka polnud – maneerlik saloonimuusikal, salongimelodraama või kauboide luuleõhtu. Segažanrid kõik, nagu näha. Aga esimesest hetkest selgelt kehtestatud – loodud terviklik mängukeskkond ja dikteeritud näitlejate mäng. Muidugi riskis Raat pealtnäha ühendamatute elementide kokkuviimise taga hiiliva esmase naljaefektiga, mis võinuks domineerida kogu filmi üle. Kuid tuli nende karide vahelt puhtalt välja. Samas jättis tegelased elavaks kõige selle vormidiktaadi kiuste.

Laopõrandale pappkastide vahele puhkama räntsatav Leo, Juhan Ulfsaki sõnatu DJ roll või Eeva ja Leo dialoogi ajal erutunud pinges taignarulli liigutav kokaneiu on lahedad. Aga peamiseks atraktsiooniks minu jaoks on muusika kasutamine. Bachi dialoog tegelaste ja sündmustega mõjub nii arrogantselt suveräänsena nagu Bach ise oleks – režissööriga nõu pidamata – valinud kohad, kus oma muusikaga peale sõita. Muusika on äkki stseenis sees ja siis katkeb lõigatuna, katab dialoogi või tapab diskol Rednexi, tehes seda nii täpselt ja loomulikult, nagu ta mängiks kogu aeg katkematult kuskil paralleelsel helireal – sellel tegelikult kõige tähtsamal helireal – ja kui ta äkki tuleb, siis kõik muu on tema kõrval sekundaarne. Nagu Juhan Liivi helin Leo Saalepi rinna sees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming