Uus ja uhke eesti anima?

Meelis Oidsalu

Vaatluse all on 2011. aastal Eesti Nukufilmis tehtud neli uut linateost. Möödunud aasta novembris toimunud animafilmifestivali „Animated Dreams” programm kutsus üles vaatama „uut ja uhket eesti animat”, mis pakkuvat „ülevaadet väärikaimatest meistriteostest, mis Eestis viimase aasta jooksul tehtud”. Festivali turundustüüpide enesekindlate väidete kontrollimiseks vaatasin nelja möödunud aastal valminud animafilmi, mille sünopsised kõlavad tõepoolest uhkesti. Hea küll, ei ole ma eile sündinud ega arvagi, et kunstiturunduses oluliselt vähem vahutataks või segast pekstaks kui näiteks hügieenikaupade reklaames. Pigem on sotid kultuuri kahjuks, sest olmereklaami tööstuse naeruväärsest liialdamise paatosest hoolimata pole ma veel kohanud, et näiteks tualetipuhastusvahendile poogitaks külge mingeid vaimseid omadusi („Domestos tapab kõik bakterid” – punkt.). Samal ajal nii mõnegi olemise tasandit kõnetava kunstiteoses puhul tehakse seda pattu küll. Seekord võtsin pähe olla jonnakalt naiivne, pisut norivgi ja kontrollida, mil määral valitud nelja animafilmi sünopsises reklaamitud ambitsioonid tegelikkusele vastavad. Ootused saidki minusugusel animavõhikul olla täpsed nii suured või pisikesed kui filmide enesetutvustusedki. Hardi Volmeri „Olmeheidutus” on sünopsise kohaselt „allegooria utoopiamaailmast, kus raske füüsiline töö on asendunud raske füüsilise treeninguga, mis külgneva lisaväärtusena toodab täiuslikku ilu”; Riho Unt nukufilmis lubab lahata teadus- ja religioonifilosoofilisi küsimusi, tema „Happy Birthday” „(Õnne sünnipäevaks”) nimelt esitab olulisi küsimusi teaduse ja religiooni suhetest, inimlikkusest, robotlikkusest ja iganenud dogmade murdmisest; „Meie keha kannab endas meie vanemate ja vanavanemate lugusid,” mõtiskleb Ülo Pikkov segatehnikas filmi „Keha mälu” tutvustuses; Rao Heidmetsa nukufilmi „Prohveti sünd...?” sünopsisest saame aga teada, et „inimene on oma ettekujutuse ori. See on pikk ja keeruline tee leidmaks sellest väljapääsu ja eeldab head mälu.”

Hardi Volmeri piksillatsioonitehnikas ja arvutigraafikas teostatud filmi „Olmeheidutus” vaadanuna võib rahuldunult nentida, et režissöör pole tühja loba ajanud. Nagu lubatud, näen ekraanil fantaasiat täielikult estetiseeritud ühiskonnast, kus trimmis tuharatega koduperenaised väntavad (enese esteetiliselt ideaalses füüsilises vormis hoidmiseks, aga miks mitte ka obsessiivse rohelise ideoloogia mõjul) pesumasina trumlit ja atleetvõimleja välimusega mehed sõtkuvad samadel kaalutlustel oma kondiauru jõul liikuvate Hummeri maasturite pedaale, seda kõike totalitaristliku arhitektuurikeelega tseremoniaalses linnaruumis. Hummer on (mõistagi, hahahaa!) kollast värvi ja kollane värv on meil (hahahaa!) Reformierakonna lipuvärv. Ehk võib Volmeri utoopiat tõlgendada reformierakondlase unistusteühiskonnaks, kus päevitunud, elumees Villu Parveti välimusega alfaisased vuravad ringi saastekvootide eest ostetud ökodžiipidega (hahahaa)? Poliitilise pilana jääks Volmeri film siiski vaeseks, väsinuks, hoopis käredamalt kõnetab Volmeri utoopia mu meelest meie hetkelist kultuuriolukorda. Filmis on vahva stseen, kus kõik tuleviku-Eesti musklimehed istuvad tuupi täis teatrisaalis ja naudivad harda keskendatusega pisarsilmil ooperietendust. Pole vist juhus, et dirigendipuldis seisab harrastus-atleetvõimlejast süldimuusik Erich Krieger. Laval aga väänlevad antiiksed puudervalged alasti mehekujud, võitlemas kangelaslikult ventilatsioonitorust meisterdatud „koletisega”. Siis aga juhtub saalis midagi raputavat: üks pealtvaatajatest aevastab! Publiku reaktsioon aevastaja suhtes on vihane, tõrjuv, agressiivne. Volmeri filmis üheks keskseks sündmuseks (sündmusi seal peaaegu ei olegi, pelgalt tuim olustikku loov tegevus) lavastatud aevastus ei häiri hardalt etendussituatsiooni haaratud musklimehi mitte ainult seetõttu, et see võiks kuidagi nende ideaalset tervislikku seisundit ohustada, ega ka ainult seetõttu, et aevastus rikub ideaalse etendusolukorra, vaid ka seepärast, et aevastus on spontaansuse märk ja sellisena Volmeri utoopilise ühiskonna kultuurikoodis vastuvõetamatu barbaarsus.

Kultuuriinimesil on põhjust Volmeri filmi ausa enesekriitilisusega vaadata ja eneselt (ilma tavapärase sügavamõttelise hämara hõllanduseta silmis) küsida, mil määral vohab kunstitegemises endas see paatoslik surnud etendatus, poseeritus, jäljendatus, masinlikkus, maneerlikkus, tühi retoorilisus, mida muidu nii kergekäeliselt ja üleolevalt poliitikuile ja poliitikale omistatakse. Mind on juba pikemat aega häirinud, kui kuulen kedagi tähtsat kultuuritegelast kergekäeliselt süüdistamas võimulolijaid kõigis maailma pahedes, reeglina demokraatia jäljendamises, totalitarismis, tsensuuris, natsismis ja jumal teab milles veel. Ja kui Neeme Järvi põhjab Laine Jänest, siis on ju selge, et Järvi on aus kunstnik ja Jänes nõme poliitik, kellele võib südamerahus laval näkku kusta, ükskõik kui lolli juttu maailmakuulus dirigent ka suust välja ei ajaks. Laseme selle neetud reformarist kultuuriministri korralikult täis, sest kultuuriinimene, kes Reformierakonda ei sõima ja midagi vänget võimulolijate kohta ei ütle, on tallalakkuja, afirmatiivse kunsti viljeleja, konformist ja kollaborant! Aga kui hoolega otsida, palju kunstiringkonnis, kultuuritegevuses endas on seda, mis on tõeliselt sõltumatu, subjektne ja tark eneseväljendus, siis tuleb nentida, et kunst, kultuur on oma kanoniseerituses ja vormilembuses ja nii sagedasti esinevas poseerituses, etendatuse-masinlikkuses potentsiaalselt inimväärikusele sama ohtlik, sama korrumpeeriv, populistlik, subjektsust anastav nähtus kui poliitika. Režissöör Volmeri utoopia mängib surnud ja elava kultuuri vastanduse mu meelest efektselt, ehkki siiski veidi liiga lihtsustatult välja – filmi lõpus kusagil kulisside taga üksinduses kitarri tinistav kerges uimas rokipeer (Peeter Volkonski esituses) pole just teab mis äge alternatiiv totalitaarsele manerismile. Aga vähemalt on too biitnik nii poliitilistest kui ka kunstilistest poosidest ja võltsusest vaba.

Kahjuks ei saa sama väita Riho Undi nukufilmi „Happy Birthday” kohta, mis on tüüpiline näide sellest, kuidas kunstnikud sageli pelgalt mängitsevad oluliste küsimustega, kasutavad „suuri igavikulisi küsimusi” klišeeliku etendussituatsiooni tekitamise ettekäändena. Ülekohtune olekski nõuda kunstilt alati vastuseid, küll aga tuleks nõuda igalt kõneaktilt kas või tarka küsimist või vähemalt huvitava vaatenurga avamist esitatavale probleemile. Riho Undi film on ebaõnnestunud (ja eesti animatraditsioonis juba nt Priit Pärnagi filmes tüütuseni korratud) katse panna sümbolväärtusega tegelased (Jeesus, Einstein, robot) omavahel ambitsioonikal „teaduse, religiooni ja inimese kooselu võimalikkuse teemal” visuaalselt „arutlema”.

Samasuguse vingumise osaks saab ka Rao Heidmetsa väga kehamahlane „Prohveti sünd…”, ent ideeliselt lame käsitlus moraalsete ja kunstiliste väärtuste nivelleerumisest, kultuuriruumi tasandilisusest (põrgul ja paradiisil pole Heidmetsa filmis vahet – igal pool üks hooramine) ning kultuurisfääri umbisikulisestumisest või õigemini ummistamisest anonüümsete, mälutute (Heidmetsa tõlgenduses – nülitud) isehakanud „loovisikute” poolt. Nii Undi kui Heidmetsa filmi probleemiks on liigne lihtsustamine, mistõttu nende suurest ühiskonnakriitilisest ambitsioonist kantud teosed pelgalt jäljendavad sotsiaalkriitikat. „Sotsiaalkriitikal on kunstis see häda, et ta ilmutab vaevu ilmutatud negatiivi tegelikkuse valmis jäljenduse pähe ja mõistab siis selle üle ebaõiglast kohut.” (lk 49, Andrei Arjev, „Jutuvestja lugu” kogumikus „Sergei Dovlatovi ristriimid”, LR 24–25/2011). Kuigi nii Unt kui Heidmets opereerivad oma filmes aukartustäratavate mõistete ja tähistajatega, ei tundu lavastajate hambad teemadele peale hakkavat ja seetõttu on tulemuseks „filosoofilisusega” flirtiv rahvalik laad. Volmeri filmis seevastu on ambitsioon, vahendid ja sisukus märksa loomulikumas kooskõlas.

Ülo Pikkovi filmi „Keha mälu” ei suutnud ma ka pärast mitmekordset vaatamist kuidagi sünopsisega kokku viia: „Keha mäletab rohkem kui me ette kujutada suudame, keha mäletab ka oma eelkäijate muret ja valu. Nii on igas kehas peidus kõik maailma lood. Meie keha kannab endas meie vanemate ja vanavanemate lugusid, nende eelkäijate ja eel-eelkäijate lugusid. Aga kui sügavale on võimalik oma keha mälestustes minna?”

Film ise koosneb kolmest pildist. Esimene pilt: õunapuu all seisab molbert, õunapuu oksa külge on seotud pliiats, tuule käes liikuv puuoks sirgeldab paberile jooni. Teine pilt: mingisuguses suletud puitkastis seisavad lõngast nukud, lõnga üks ots ulatub kastilaudade vahelt välja (määramatusesse, valgusesse). Hea tahtmise korral võib näha üleminekut esimese ja teise pildi vahel, nii et õunapuu „joonistatud” jooned on teises pildis näidatava kasti laudadeks ja nende vahelt paistev valgus on valge paberi valgus. Nii asuksid need lõngast tegelased ja nende nukufilmi-ruum justkui õunapuu stiihilise kritselduse „sees”. Olgu, kuidas on, lõngast inimesed seal suletud kastitaolises ruumis tunnevad eksistentsiaalset õudu, sest „keegi” tõmbab lõnga läbi seinalaudade vaheliste pragude välja, otse valgusesse. See stseen meenutab nii muusikaliselt kujunduselt kui ka koreograafialt (lõnganukkude rühmaliikumine on peenelt läbi komponeeritud ja maru heal tasemel teostatud) mõnda Jaapani uuema laine õudusfilmi. Lõngategelaste kehad hargnevad tantsuliselt üles ja lõng kaob olematusesse. Kehast, figuurist saab pelk joon, õunapuuoksa stiihiline kritseldus lõuendil. Kolmas pilt: õunapuu kõrvalt (õunapuuaia keskelt seega) sõidab läbi rong, mis kaugenedes moondub hiidmaoks.

Neist kolmest pildist võib välja lugeda kolm metafoori: (rong on madu) joon on liikumine; suremine on üleshargnemine on vormist tagasi jooneks muutumine (lõng kui ruumiline joon); kunst on õunapuuoksa külge seotud pliiats, millele algimpulsi annab loodusstiihia (oksa liigutav tuul), algimpulsi väljenduseks on aga (üllatus-üllatus!) joon. Tähenduslik on kindlasti ka asjaolu, et kolm pilti esitatakse eri tehnikates. Esimeses pildis on filmitud joone stiihilist sündi, teine pilt on teostatud nukutehnikas ja kolmanda pildi rong ja hiidmadu animeeriti arvutiga. Seega on Pikkovi filmil olemas paks „animasoofiline” kiht, film on otsekui hommage animatsioonile, mille algimpulsiks on joon. Keha-mälu teema nii hästi ei avane, ehkki võiks olla nt üleshargnemisemetafooriga seotud.

Mäletan lapsepõlvest, et mõne kampsuni ülesharutamise juures (vanaemal oli tarbetuks muutunud kampsuni lõnga vaja millegi uue valmistamiseks) mõtlesin isegi, et kas lõng mäletab kampsunit, millest ta pärit on ja kas vanast lõngast kootud uus kampsun selle lõngaühenduse kaudu mäletab vana kampsunit? Tõsi, mäluteemaga võib siduda ka filmis näidatava vana õunapuu okste jändrikkuse ja jäikuse (mida vanemaks puu saab, seda rohkem ta mäletab, aga seda jändrikumaks, jäigemaks, liikumatumaks ja väljendusvõimetumaks muutub ta „keha”, antud juhul pliiatsit hoidev oks), aga ka mälu, teadvuse ja kunsti vahekordadega: kunstniku samastamisel pliiatsiga looduse käes omistatakse talle teadvustamatute stiihiliste protsesside ja kestvuse jäädvustaja ja edasiandja, pelga meediumi roll.

Tõsi ta on, et inspiratsiooniks võib ju lasta puuoksal midagi paberile, ent nii kriitik kui filmilavastaja peavad märkama end õigel ajal „puuoksatarkusest” lahti siduda. Sestap lõpetan ja teen seda tõdemusega, et väga hullusti need festivalikorraldajad turundussõnumiga puusse ei pannud. Neljast üritusest kaks selget õnnestumist on aus protsent, mis tähendab, et Eesti animafilm on endiselt vägagi suure tõenäosusega uhke kraam. Palju õnne meile kõigile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming