Uued saksa filmid üritavad pakkuda kõike

Kristiina Davidjants

6. – 12. X peetakse Tallinna kinos Sõprus ja Tartu kinos Athena saksa filmi nädalat: linastub kaheksa mängufilmi ning kolm dokumentaal- ja lühifilmiprogrammi    Nagu igasuguste ülevaate- ja filminädalate  puhul kombeks, võib ka siinse artikli sisse juhatada lausega „Eeskava pakub midagi igale maitsele”. Tegelikult küll vahest mitte päris igale, kuid linastuvate filmide seas leidub nii kerglast meelelahutust, traagikat, põnevust, eepilisi vaatemänge kui ka suisa muinasjutte. Programmi avafilmist, tõsielulistele sündmustele toetuvast Florian Gallenbergeri „John Rabest” (2009) on Sirbi „DVD-peeglis” ja mujal juba juttu olnud. Rõhutatakse „hea natsi”  kuvandi levikut ja mainitakse filmi peategelase, Saksa korporatsiooni Siemensi juhtivtöötaja John Rabe kui ajaloolise isiku tõsiusklikku armastust natsionaalsotsialistlike ideaalide vastu. Jättes kõrvale kõik tavapärased teemad ja ajaloolised käsitlused, mis säärase ainese juures alati üles kerkima kipuvad, on lugu Siemensi alluvuses töötanud ärimehest, tänu kelle tegevusele pääses 1937. aasta Nanjingis 250 000 hiinlast jaapanlaste veresaunast eluga, lihtsalt väga kaasahaaravalt jutustatud. Peategelast kehastav Ulrich Tukur on mees, kes näeb ennast pigem oma pärismaalasest alluvate isa kui kangelasena. Võimatu on mööda vaadata ka Steve Buscemist, kes kehastab Nanjingi rahvusvahelises seltskonnas töötavat ameeriklasest arsti. „John Rabe” on küll eepiline draama, kus taevas tiirutavate hävitajate taustal möllab kirgede kavalkaad, kujutatakse meeleheidet, humaansust ja hirmu, kuid kindlasti pole see  film tavapärane Hollywoodi toodang.    

Tõsiseid teemasid puudutab reedel linastuv Feo Aladagi mitmekordselt pärjatud „Võõras” (2010). See on traagiliste pööretega jutustus Umayst (Sibel Kekilli), saksa päritoluga türklannast, kes otsustab, pisipoeg käekõrval, vägivaldse mehe eest İstanbulist Berliini tagasi põgeneda. Paraku osutub see võimatuks, sest Umay perekond leiab, et tütar on neid oma käitumisega põhjalikult häbistanud, ning arvatakse, et tütrepoeg tuleks isa juurde Türki  tagasi saata. Sibel Kekill filmi peaosas on juba mänginud türklannat, kes võitleb oma inimõiguste eest patriarhaalsete traditsioonide võrgustikus, seda Fatih Akini 2004. aasta draamas „Vastu seina”. Kahjuks ei küüni „Võõras” pooltki Akini filmi lähedale, kuigi dramaatilised sündmused panevad publiku päris kindlalt Umay kannatustele kaasa elama. Ehk on tegu sellega, et „Võõra” režissöör-stsenarist on käsitlenud talle endalegi tegelikult võõrast  keskkonda ja mentaliteeti või siis on võtnud oma filmi ennast liiga pühalikult, unustades, et tõsistest asjadest rääkimisel tuleb ajuti kasuks ka huumorimeel. Huvitav thriller on Benjamin Heisenbergi „Röövel” (2010), mille peategelane Johann Rettenberger (Andreas Lust) võtab kohe pärast vanglast vabanemist ette uued kuriteod. Ta on maratonijooksja, kusjuures väga hea jooksja, ning röövib ühtlasi panku. Johanni näos puuduvad  muud emotsioonid peale otsatu sihikindluse, vahest ka ükskõiksuse. Plahvatusi siin pole, autodega kihutamist samuti mitte, tagaajamist ja pinget aga küll. Laupäevase eeskava naelaks saab ilmselt Otfried Preussleri samanimelise raamatu „Krabat” (2009) ekraniseering. „Krabatit” on üritatud juba kaua linale tuua, aga katsed on alati kõigest hoolimata jäänud toppama. Režissöör Marco Kreuzpaintneril on see lõpuks korda  läinud, kuigi tulemus on vaieldava väärtusega. Lugu saatanliku möldri õpipoisiks sattunud Krabatist (David Kross) on pildiliselt uhke vaadata, kuid meenutab näitlejatööde poolest veidi ühte teist ammust saksa filmi, Werner Herzogi „Klaasist südant”, kus kõik näitlejad väidetavalt hüpnoosi all oma rolle ette kandsid. Vaatajale mängitakse tuimalt ette üpris mitmekihiline ja potentsiaalselt paljulubav algmaterjal. Muuseas, seda, et Krabatit kehastav 

David Kross ning tema vanemat sõpra ja eeskuju Tondat mängiv Daniel Brühl on tegelikult korralikud näitlejad, võib vaataja näha filmides „Lila Lila” (rež Alain Gsponer, 2009) ja „Sama, aga ometi teistsugune” (rež Detlev Buck, 2009). Esimeses mängib Daniel Brühl ettekandjat, kes saab võõra käsikirja toel äkki uueks kuumaks täheks kirjandustaevas, ning teises filmis on David Krossi kehastada idealistlik saksa tudeng, kes armub Kambodža prostituuti  Sreykeosse (Apinya Sakuljaroensuk). Veel linastuvad nädala jooksul Dietrich Brüggemanni 2009. aasta „Nii õnnelik pole ma veel kunagi olnud”, kus pettustega elatist teeniv Frank (Devid Striesow) peab pärast armumist otsustama, mida ta oma elult õieti tahab, Alexander Adolphi „Jookse, kui suudad” (2009), Wim Wendersi muusikafilmid „Buena Vista Social Club” (1999) ja „Ood Kölnile: rock’n’roll’i film” (2000) ning korralik  lühifilmiprogramm koondnimetusega „Next Generation”. Filmide tutvustused, treilerid jms on filminädala kodulehel www.saksakino.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming