Uue Euroopa lood

PAMELA PIANEZZA

Mängufilm „Inimese mõõt“ („La loi du marché“, Prantsusmaa, 2015, 93 min), režissöör Stéphane Brizé, stsenaristid Stéphane Brizé ja Olivier Gorce, operaator Eric Dumont. Osades Vincent Lindon, Karine de Mirbeck, Matthieu Schaller jt. Linastub kinos Sõprus.

Vincent Lindon oma maalähedase sarmi, usaldust tekitava mehelikkuse ja kareda häälega paistab olevat üks neist vähestest näitlejatest, kes suudab kehastada „tavalist meest“, mõjumata karikatuursena.

Vincent Lindon oma maalähedase sarmi, usaldust tekitava mehelikkuse ja kareda häälega paistab olevat üks neist vähestest näitlejatest, kes suudab kehastada „tavalist meest“, mõjumata karikatuursena.

Kaader filmist

Seekordsel Cannes’i filmifestivalil ei olnud kohta unistustele, ainult reaalsusele, olgu see siis kui tahes karm. Tooni seadis paika juba avafilm „Pea püsti“ („La tête en l’air“, Emmanuelle Bercot, 2015), kus jälgitakse alaealise seaduserikkuja ja oma veenmisvõimes veendunud heatahtliku kohtuniku kaootilist suhet. Kuldne Palmioks läks Jacques Audiardi „Dheepanile“, mille kangelased on illegaalsed immigrandid. Vaid kaks filmi puudutasid majanduskriisi teemat muinasjutu kaudu – portugallane Miguel Gomes oma võrratu triloogiaga „Araabia ööd“ („As mil e uma noites“, 2015) ja rumeenlane Corneliu Porumboiu delikaatse filmiga „Aare“ („Comoara“, 2015).

Võistlusprogrammis linastunud „Inimese mõõt“ asub kusagil Bercot’ ja Audiardi ultrarealismi ja Gomese ning Porumboiu politiseeritud ärkvel unenäolisuse vahel. Filmis näeme viiekümnendates aastates kauaaegse töötu, endise ehitusmasinajuhi Thierry piinarikast teekonda. Tema igapäevaelu koosneb edututest tööintervjuudest ja neist väikestest alandustest, mis inimest vaikselt, ent järjekindlalt kulutavad … Võib arvata, et selline sünge alguspunkt ehmatab ära nii mõnegi vaataja, aga läks hoopis teisiti: Brizé kuues film suutis veenda Cannes’i vendade Coenide juhitud žüriid ja võrgutada prantsuse publiku – filmi on seal maal käinud vaatamas juba 900 000 inimest.

Loomulikult lisas „Inimese mõõdu“ edule juurde festivalilt saadud parima näitleja preemia filmi peaosalisele. Vincent Lindon oma maalähedase sarmi, usaldust tekitava mehelikkuse ja kareda häälega on õigustatult prantslaste chéri. Ta paistab olevat üks neist vähestest näitlejatest, kes suudab kehastada „tavalist meest“, mõjumata karikatuursena. Stéphane Brizé taotleski sedalaadi usaldusväärsust loos, mis räägib moraalsesse põrgusse vajumisest. „Tundsin, et on vaja leida inimest ja ühiskondlikku keskkonda siduv kaja,“ ütles režissöör Cannes’is. „Maailma sotsiaalne brutaalsus justkui käskis seda teha.“

See realismipüüdlus on suunanud mitut filmi seisukohalt olulist valikut. Töötades kolmandat korda koos Lindoniga – varem filmides „Mõned kevadetunnid“ („Quelques heures de printemps“, 2012) ja „Preili Chambon“ („Mademoiselle Chambon“, 2009) – ümbritses ta näitleja seekord mittenäitlejatega. Samuti usaldas ta käsikirja ligi Olivier Gorce’i, kes on meister rääkima lugusid sellest, kuidas firmad oma töötajaid rapivad, kas või sellistes filmides nagu „Vastastikune vägivald tempereeritud keskkonnas“ („Violence des échanges en milieu tempéré“, 2003) või „Ühel varahommikul“ („De bon matin“, 2011). Tulemuseks on haarav, tähendusrikas ja julm film, mis on kohati väljakannatamatult realistlik.

Filmi esimeses osas saab Thierry võitlusest üsna pea ka vaataja võitlus: kohtumine tööbüroo kasutu ja ebaefektiivse nõustajaga, nüristav koolitus teemal „Kuidas õigesti käituda“ potentsiaalse tööandjaga (kuidas suruda kätt, öelda tere jne), Skype’i-intervjuu naeruväärselt tuusa paneva valgekraega (keda me ekraanil ei näe, sest stseen on filmitud profiilis nagu duell mehe ja masina vahel), kohtumised noore ja patroneeriva pangatöötajannaga, kes abistamise ettekäändel õhutab Thierryd „investeerima uutesse pangatoodetesse“.

On karta kõige hullemat, kui film jõuab esimest korda Thierry perekonnani – naiseni (Karine de Mirbeck) ja pojani (Matthieu Schaller) … kes on tõsise puudega. Silme ette tekib kujutluspilt vältimatust langemisest paatosesse. Vale puha. See puudega laps on paras peavalu, aga samal ajal ka suur rõõm Thierry ja tema naise elus. Üks neist elu imedest, mis on olemas igas perekonnas, basta. Me ei tea ega näe palju enamat. Kui Thierry käitumist võib kirjeldada kui elegantset ja väärikat, siis kehtivad samad sõnad ka Brizé filmikunsti kohta.

Thierry on mees, kes seisab sirge seljaga. Vahetu mees. Tugisammas-mees. Ta on teadlik nii oma tugevusest kui nõrkusest, mistõttu ta ekstöökaaslaste meelehärmiks loobub ühishagist oma endiste bosside vastu, et säilitada vaimne tervis. See sisemine jõud selgitab ka filmi häirivat teist poolt, mis on jaotatud üksteisest sõltumatuteks pikemateks lõikudeks. Pärast rida läbikukkumisi näeme ülikonnas Thierryd ühtäkki supermarketi ukse ees. Lõpuks on ta saanud tööd turvamehena. Miks ka mitte? Probleem on aga selles, et kui Taavet kohtub Koljatiga, pole kokkupõrge sujuvate killast. Uued ülemused ootavad Thierryst loomulikult seda, et ta vargad kinni püüaks. Samas tuleb tal aga ka jälgida oma kaastöötajaid, eriti kassiire, juhuks kui neil tekib õudne mõte klientidest maha ununenud talongide taskupistmine. See võimaldaks firmal osa töötajaid vallandada ilma igasuguseid makse maksmata. Lühidalt peab Thierry hakkama koputajaks. Siit saab alguse moraalne dilemma, millesarnaste puhul on ainuvalitsejateks vennad Dardennes’id, aga nemad tutvustavad seda enamasti filmi paari esimese minuti jooksul …

Selles Thierry elu ja karjääri punktis muutub meie suhe temaga keerulisemaks. Thierry on tugev mees. Ta on end filmi esimeses pooles veenvalt tõestanud ja seni tegi see temast kindlustunnet sisendava tegelase. Prantsusmaal, kus on iga kümnes täiskasvanu on töötu, kirjeldatakse neid väga kergekäeliselt kui laisku parasiite ja ühtlasi pettureid. Vincent Lindon ei kehasta mitte ainult Thierryd, vaid kogu väärkoheldud sotsiaalse ääreala elanikkonda. Need, kes otsivad, aga ei suuda leida ja kes peavad sellepärast end süüdi tundma. Kas inimene peab aga palga nimel kõigeks valmis olema? Thierry (näiline?) passiivsus häirib ja utsitab küsimusi küsima. Kuigi stsenaarium avab meile vaid väikese osa tegelase elust, teame temast piisavalt, et uskuda firma tegude sügavat pistet tema isiklikku moraali. Thierry aga seisab sellest hoolimata, jalad maas, poeuksel või kaameraruumis.

Kui peaosas poleks Vincent Landon, võiks „Inimese mõõtu“ pidada vabalt dokfilmiks, mille kannatliku ja tundliku viisi taga jälgida oma tegelasi on operaator Eric Dumont. Fiktiivne lähenemine narratiivile ei vähenda aga selle haaret, vaid suurendab hoopis selle mõju. Iga riik või kultuur defineerib end lugudega, mida temast räägitakse, olgu need, kui tahes traagilised. „Inimese mõõt“ räägib vägagi prantslasliku loo. Ükskord igiammu ühel ilusal ja vanal maal, mis oli nii uhke oma heaoluriigi staatuse, valgustusliku filosoofia ja tingimusteta kapitalismist keeldumise üle, elas üks mees, julge mees, kes pidi siiski pingutama oma pere toitmise nimel … See väga prantslaslik lugu võiks olla ka väga hispaanialik, kreekalik või eestlaslik lugu. Cannes’is ei olnud tänavu küll unistustele ruumi, aga seal räägiti tugevaid ja vajalikke lugusid.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming