Uudishimulikud inimese järglased

Peeter Piiri

Maailmalõpujärgseid meeleolusid rõhutava „9” alatoon ei luba seda lastefilmiks pidada.       Animamängufilm „9”, USA 2009, 79 min, režissöör Shane Acker, stsenaarium Pamela Pettler ja Shane Acker, muusika Danny Elfman, produtsendid Tim Burton ja Timur Bekmambetov. Hääled Elijah Wood, John C. Rejlly, Jennifer Connelly, Martin Landau jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinos.   „9” on animafilm, mille tegevus toimub postapokalüptilises lähitulevikus. Inimkond on hukkunud sõjas masinatega. Võidukad masinad ise on pärast sõda millegipärast välja suremas. Keset linnavaremeid eksleb kummaline pisikest kasvu riidest ülikonnas olend, robot, keda hiiglaslikest sõjamasinatest eristab sõbralikkus, rahumeelsus ja uudishimu. Peatselt põrkab ta poolkogemata kokku teiste endasarnastega, kes kurjade sõjardmasinate inimtühjas  maailmas ellu üritavad jääda. Algavad seiklused. 

Napid olendid suures tühjas ilmas

Filmi autoritel, kelle hulka kuuluvad ka sellised vägevad nimed nagu Tim Burton („Edward Skissorhand”,  „Sleepy hollow”, „Nightmare before Christmas”) ja Timur Bekmambetov („Öine vahtkond”), õnnestub kohe filmi alguses tekitada müsteerium, mille järkjärguline lahtihargnemine naelutab kinokülastaja rohkem kui tunniks ajaks toolile. Kes on need olendid, miks on neil selja peal number, kuhu kadusid inimesed, kust sai alguse masinate mäss jne? Kõik need küsimused leiavad vastuse hoogsa ja kaasahaarava sündmustiku käigus.  Süžeearenduse ja tegelaskujude valiku puhul torkab meeldivalt silma lihtsus ja nappus, mis tähendab seda, et filmis ei toimu mitte ühtegi üleliigset sündmust ega ole ühtegi üleliigset tegelast. Pole tühja ballasti, liigseid emotsioone ega müra. See puudutab ka „9” pikkust – filmi tegijad on suutnud vältida filmi mõttetut venitamist. Linateos on lühike, aga just sellisena parim. Film loob atmosfääri, tekitab ja lahendab küsimused ning kui kõik  on tehtud, lõpeb õigel ajal ja õiges kohas ära. Kogu lugu.

Kellele on mõeldud see film? On see lastefilm? On see perefilm? Kindlasti, see on südamlik ja liigutav 3D filmilugu „väikeste armsate olendite” seiklustest. Aga on see pelgalt lastefilm? Tõenäoliselt mitte. Animafilmi maailmalõpujärgseid meeleolusid rõhutav alatoon ei luba seda justkui päriselt arvata. Mulle ei tulegi kohe meelde, et lastele või ka  kogu perele oleks animatsiooni vormis tehtud maailmalõpufilme. Aastakümneid tagasi venelaste tehtud multifilmid (näiteks „Будет ласковый дождь”, („Tuleb mahe vihm“)) ei tule arvesse, kuna need olid ilmselt suunatud peamiselt ja ainult täiskasvanud auditooriumile. Animafilmidega aga on üldse omaette lugu. Ja kui see on nii, siis on tegu esimese kogupere maailmalõpu-animafilmiga. Nii nunnu. Muide, väike tähelepanek ja kõrvalepõige:  on üks asi, mis annab maailmalõpufilmidele erilise võlu ning lummuse ja selleks on Suure Tühja Maailma motiiv. Toimunud on teatavat liiki katastroof ja sa avastad end inimtühjas maailmas. Peale kurbade alatoonide on sellel motiivil oma võlu – see on nüüd SINUmaailm. Tülikad liigikaaslased oma tülikate sotsiaalsete suhetega ei sega, ei häiri sind enam. Sa saad minna põnevale, samas suhteliselt turvalisele avastusretkele inimtsivilisatsioonist maha  jäänud kuhjatiste vahel. Mäletan, et kui olin teismeline, siis lugesin samasuguse õhinaga Ray Bradbury „Marsi kroonikaid”, kus terve planeet koos kümnete linnadega on jäänud inimtühjaks. Tõeline nohiku unistus. See selleks. Tulen tagasi algse küsimuse juurde: mida pakub see film täiskasvanud vaatajale? Maailmalõpp, kurjad masinad, postapokalüptiliselt inimtühi maailm – kõik see viitab küberpungile, Wachowskite Matrix’i  saagale, kaugelt ringiga ka Ridley Scotti „Blade Runner’ile”. Küberpunk tunnetab vahest eriti valusalt tehnilise progressiga kaasnevaid hädasid, kuna on futurismist kaasa saanud imetluse liikuvuse, tehislikkuse, progressi vastu. Ja minu arvates on küberpunk leidnud seni parima vastuse XX sajandi põletavatele küsimustele võõrandumisest, ökoloogilisest katastroofist jne. See vastus on ühteaegu nii kõhedust tekitavalt jube kui samas kummaliselt julgustav.

Kes on inimese loodud masin-olend?

Võib-olla inimkond sureb välja, võib-olla muutub tundetult funktsioneerivaks lüliks tootmisetarbimise ringkäigus, võib-olla loodus  hävib? Aga mitte kunagi ei kao elu ja liikumine, loomingulisus, poiesis. Tõenäoliselt, kui inimene sureb, elab see edasi masinates või kas või inimese poolt maha jäetud rämpsuhunnikutes. Tegelikult on see nagu haigus, mida ei saa maailmast kunagi hävitada, välja ravida ja mis võib tärgata keset kõige suuremat masinmaailma kuristikku. Ja see teadmine annab millegipärast jõudu ka siis kui sellega kaasneb teadmine inimliigi kadumisest ja hääbumisest. 

Seega ei saa siin mingis mõttes olla õnnelikku lõppu: filmis „9” jääb maailma edasine saatus masin-olendite, aga mitte inimeste kanda. Me ärkame koos peategelasega professori töötoas ning oleme koos temaga kohe küsimuste ees: kes ma olen, kuhu minna, mida teha? Heiastub motiiv, mis on ühine Pinocciole ja Frankensteini koletisele, mis piinab „Blade Runner’i” androidsõdalasi ja mis, muide, on keskne „Edward Skissorhandi” peategelasele  – see on inimese loodud olendi küsimus oma identiteedi järele. Tegelikult on see küsimus, mida inimene ise kogu aeg endale esitab, lihtsalt Frankensteini koletise esituses tekib sellele küsimusele sügavam ja distantseeritum mõõde. Samas on see ka kutse ja ühtlasi ka võimalus tagasi minna lapselikkuse juurde – olend avab oma fotoaparaadi katikut meenutavad imestust ja uudishimu täis silmad ning asub julgelt  avastama ümbritsevat maailma. Pole nimesid, pole silte (näiteks puudub selline perversne silt nagu „postapokalüptiline maailm”). Kõik, professori laip, roostes tankirusud, reostatud taevas, laibad, teised olendid, salapärane vabrik linna teises otsas – kõik on ühtemoodi uus ja kirgastavalt huvitav. Ja samamoodi soovitan ma ka sul, kallis kinokülastaja, seda filmi näha ja vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming