Uskumatu, aga vale

Peep Pedmanson

Osama bin Ladeni tabamise linalugu on pesueht fantaasia lonkav vili, mis kipub vaatajat lolliks pidama. Mängufilm „00.30” („Zero Dark Thirty”, USA 2012, 157 min), režissöör Kathryn Bigelow, stsenarist Mark Boal. Osades Jessica Chastain, Jason Clarke, Jennifer Ehle, Kyle Chandler, James Gandolfini jpt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Anekdoodid on ilmselt kõige ausam ühismeedia vorm. Ei kujuta ette, et NKVD oleks näiteks lekitanud eestlaste sekka metsavendade-vastaseid anekdoote ning rahvas oleks neid edasi rääkinud ja naerda lõkerdanud, aru saamata, miks ja mida. Küll aga on selline asi hõlbus tänases virtuaalses ühismeedias, kus libakontosid on täis Twitter, FB ja muud sellesarnased kohad ning suure venna kohalolek tajutav. Suureks vennaks võib seejuures olla rahvuslik salateenistus, rahvusvaheline ravimikontsern, suvaline reklaamifirma vms. Tihti möllitakse sel juhul nn kasulikke idioote, kuid veel kindlam on palgata anonüümseid trolle, kes torpedeerivad mõistlikke arutelusid, naeruvääristavad oponente ja vahel ka tervet rahvast, ning teevad muud, vastavalt etteantud juhistele. Kui hiljuti sai avalikuks ELi plaan hakata kümnete miljonite eurodega rahastama veebitrollide armeed, et oma kodanike ajuloputus ka ühismeediasse kanda, siis oleks naiivne arvata, et midagi sellist poleks tehtud varemgi või ei tehtaks seda varjatumalt mujalgi. (Vist üksnes väga rumal inimene usub, et Molotov ja Ribbentrop sõlmisid ajaloo viimse salaprotokolli.) Ka Eesti veebis on tore märgata vahel lausa minuti täpsusega, millal mõne terava artikli kommentaariumisse lendavad tavakommenteerijate sekka trollid „maailmavaate sihtasutustest” või muudest agitprop-brigaadidest. Ikka rahva oma raha eest, rahva enese hüvanguks, et rahvas teaks, mida rahvas peab mõtlema.

Audiovisuaalne lobotoomia

Äsjasel sissejuhatusel on vägagi pistmist filmiga „Zero Dark Thirty”, mille nimeks meie levis on „00.30”.

Film ise on hollywoodlik vaste leninlikule loosungile, et ideoloogilises sõjas „kõikidest kunstidest kõige tähtsam on filmikunst”, stiilipuhas audiovisuaalse lobotoomia katse. Nagu ikka sellistes muinaslugudes, on ühed vaprad kodumaa kaitsjad, sest nende kodumaaks on kogu gloobus, ja nende vaenlased on kogu inimkonna vaenlased isegi siis, kui kaitsevad vaid oma kodumaad. See film kajastab ajalugu sama usutavalt kui „Neli tankisti ja koer”, ent too oli siiski mitu korda parem, vähemalt oli seal Marusja-nimelises naistegelases midagigi naiselikku, erinevalt „00.30s” sahmerdavast sookorrektselt sootust (aga naise nime kandvast) persoonist.

Mõni on siiski filmi kiitnud seal väidetavalt esineva „avameelsuse” eest, sest näidatakse ju lausa ühe vangistatud sissi väntsutamist jänkide poolt, ehkki verd loomulikult ei valata, ja lõpuks tunnistab siss täitsa vabatahtlikult üles, kui paha on ta ise koos oma sõpradega. Kui aga teada, et sandiks ja surnuks on demokraatia levitajad sealkandis piinanud kümneid tuhandeid ning et tõhusaimaks keelepaelte vallapäästmise tehnoloogiaks on vette uputamise simulatsiooni asemel vangistatud isa silme all tema poja … (ei taha mainidagi), siis on selge, et avameelsusest on see film kaugemal kui Maa Kuust.

Ja film on seejuures ka halb. Üldiselt mulle ei meeldi lugeda ninakusi stiilis, et „ameeriklased jälle ei osanud”, „jälle ei tulnud neil välja” jne. Ma arvan, et oskavad küll ja ka välja tuleb neil üldiselt nii, nagu tahetud. Ja isegi kui ei tule – siis mõni Oscar kallutab ka kahtlejad uskuma, et ju ikka tuli.

Kuid elame internetiajastul ning kartellimeediale ja festivaliskeemidele lisaks on olemas ka muud kohad, kus arvamust avaldada. Näiteks rahvusvahelises filmide andmebaasis imdb.com on kommentaatoritel ka kõnealuse filmi kohta üht-teist ütelda. Loomulikult leiab sealtki kiidulaule filmi PR-meeskonnalt, et tegu on vägeva šedöövriga jms, kuid paistab, et ülearu usinalt sellel saidil trollimas ei käida, ju siis pole karta, et kinofriikide omavahelised sõnavõtud rahvamasse mõjutama pääseksid.

Samas on tore näha, et elutervet irooniat kõnealuse filmi suhtes jagub mõlemale poole Atlandi ookeani. Seal leidub arvamusi ka sellisel kujul, et siinne torin on nende kõrval lembeluule.

Ja siis muidugi see Osama bin Laden, sest väidetavalt teda ju selles väidetavalt tõsielul põhinevas filmis kütiti, kuigi on palju põhjusi neis väidetes kahelda. Kui teada, millise usinusega eksivad koalitsioonivägede pommid pulmadesse, koolidesse, haiglatesse, siis selles filmis promotav versioon sisuliselt siidkinnastes sooritatud küllaminekust on väheusutav ulme. Eriti arvestades, millise massilisusega harrastatakse piiriüleseid droonimõrvu ohvrite süütuse presumptsioonile sülitades (ohvrite seas on ka palju naisi-lapsi). Ja eriti, kui enne on filmis sõnaselgelt korrutatud, et plaan pole bin Laden vangistada, vaid ära tappa. „Tapke ta minu jaoks,” õhkab filmi militaarne peategelanna dessantväelasi kopteritele saates.

Naine kütab sauna

Ja see naissoost peategelanna on suure tõenäosusega põhjus, miks antud lugu üldse naisrežissööri innustas. Käsuliine see tarmukas naine ei tunnista, hüsteeritseb ka sõjakoldes ning loomulikult oskab ihuüksi aimata lahendusi ka seal, kus meessoost personal aastate kaupa tühja on tallanud.

Eks ta ole, kui bin Ladeni kõige ustavam ja saladuslikum kontaktisik, kes ostab isegi igaks telefonikõneks endale uue mobla, kuid samas – vähemalt filmitegijate arvetes – rallib mööda Peshawari ringi silmatorkavalt haruldase džiibiga, siis on tõesti kõik võimalik.

Või kui helikopterilt loetakse kokku, et jälgitava maja hoovis jalutab kaks meest ja kolm naist, mistõttu „järelikult peab majas peituma ka kolmas ehk ennast varjav mees”, siis selline luureandmete tõlgitsemine kaootilises islamiriigis on kohe nii uskumatu, et seda ei usuks hästi isegi telekast, saati siis kinos. Ja stseen, kus värvilise elektronvidinaga on võimalik koostööd tegema meelitada tapetud sissivõitleja nooruke tütar, minut pärast seda, kui tütre silme all on toimunud tapatalgud, teeb kogu ülejäänud sõjapidamise eriliselt naeruväärseks, sest afgaanidel, ennäe, lähevad ju silmad särama suvalise helendava pastaka peale isegi isa laiba juures.

Kogu see bin Ladeni tabamise lugu sellisel kujul on pesueht fantaasia vili ning seetõttu lonkabki. Paljud filmid on tehtudki sõnavabaduse sildi all mõnitama usku, usklikke, rahvaid, rasse, kuid see film haavab igaüht, kes riskib end homo sapiens’iks nimetada. On üllatav, kui madalale on võimalik langeda, kui rumalaks peetakse filmipublikut. „Metskannikesed” on selle kõrval „Hamlet”.

Jah, jutt uitas vahepeal filmist veidike kaugele, vabandust, aga keskmine Sirbi lugeja seda vahest nägema ei satu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming