Universumi ime

Sigrid Saarep

 

“Kuutõbised” sarjas “Eesti lood”. Režissöör Kristjan Svirgsden. F-Seitse OÜ, 27 min. Esilinastus 22. XI kinos Sõprus, ETV eetris 13. XII. 

Kuu- ja kunstitõbised: Jüri Jürna ja Riho Hütt. 2 x KAADER FILMIST

 

Kristjan Svirgsdeni film “Kuutõbised” näitab Lääne-Virumaa inimesi, täisjõus mehi, keda piinab kuu- ja kunstitõbi kerges või raskemas vormis. See on telefilm heas mõttes hulludest, kes maalivad kingsepaameti kõrval “kuoopiaid” nagu Ruudi või maandavad maalimisega (mahe)põllunduslikke ja psüühilisi pingeid nagu Jüri. Annotatsioonis väidetakse, et film on kunstnikust, Rakvere galerii edendajast ja vaieldamatult tublist mehest Riho Hütist. Ent selles filmis kui pulmas paistab siiski mitu peigmeest.

Vaatajale meeldejääva rolli teeb sagedamini näitleja, kes saab kultuurse paipoisi asemel mängida ebakultuurset, loomuliku keelekasutusega metsikumat tüüpi. Vaatlusaluses teleloos on selleks artistiks kunstnik Jürnat mänginud Jüri Jürna, kelle iga kaadrisseilmumine oli puhast lusti pakkuv elamus. Veidi mahedamat, kuid samuti värvikat tüpaaži esindas kunstnik Ruudi rolli täitnud Rudolf Kalmus. Hütt oli enda sõnul nõus just sellise stsenaariumiga, mis tema isikut esiplaanile ei tõsta, vaid näitab laiemat elu- ja kultuuripanoraami. Seda vaataja tõesti näeb, kohati täies eheduses.

Alguskaadrites tegeleb seltskond Riho Hüti innukal eestvedamisel öise kuu- ja tähevaatlusega. Linnaplatsile seatud teleskoobi torusse piiluvad järjekorras kohalikud “kuutõbised”, et tabada salapärast taevajänest.

Keskajal peeti astronoomiat privilegeeritud teaduseks, mille kõrval sobisid vaimseks tegevuseks ka vabad kunstid nagu grammatika, loogika, retoorika, aritmeetika, geomeetria ja muusika. Nende viljelejate kohta öeldi “artista”. Kujutava kunstiga tegelemine, mis kuulus käelise ja seega kehalise töö valdkonda, oli alama staatusega. Kunsti ja käsitöö tegijad olid artifices.

Õilsalt universumivaatluselt minnakse “Kuutõbistes” edasi galeriimaailma, mis on uusajast peale sama õilis tegevus. Kunstiprofessionaali leebelt kindlakäelisel juhatusel toimetatakse galeriisaali kohalike harrastajate, koopiategijate ja maalijate pilte. Nad on kas iseõppijad nagu kingsepp Ruudi või kunstiharidust saanud professionaalid nagu Riho Hütt. Kuid esiotsa see jagunemine filmist ei selgu, tausta võib vaid oletada.

Keskaja lõpul omandasid varem madalaks peetud kujutavad kunstid vabade kunstidega võrdväärse positsiooni. Haritute ja võhikute vahele veeti mõtteline eraldusjoon, mis jagas kunstipubliku vastuvõtu tasandil kaheks ja andis sellega teose hindamiseks (kas siis kõrgeks või madalaks) vastava kriteeriumi. Kunsti loojate ja kunsti nautijate eraldumine lõi olukorra, kus tekkisid kunsti tootmise ja kunsti tarbimise plokid. Haritud kunstipublik ehk eliit hakkas vahet tegema professionaalil ja diletandil. Sõna “diletant”, mis tähendab kunstis asjaarmastajat ja harrastajat, tuli kasutusele arvatavasti XVIII sajandil. Oma artiklis “Niinimetatud diletantismist ehk praktilisest asjaarmastusest kunstide alal” võrdleb Goet­he diletanti Pfuscher’iga. XVII sajandi Saksamaal kutsuti Pfuscher’iks ehk vusserdajaks käsitöölisi, kellel polnud tsunftitunnistust ja kes töötasid n-ö mustalt. Ametitunnistus kaitses turukonkurentsis “paberitega” tegijat.

“Kuutõbiste” arenedes saame teada, et kingseppade tsunfti professionaalne liige Ruudi töötab mitteametlikult koopiameistrina ja maalib Virumaa prominentidele Šiškinit ja da Vincit. Kannatlikkust ja treenitud kätt nõudev tegevus on tal koguni randme “nahka pannud”. Loodan, et Autorite Ühing Ruudi aktiivse tegevuse üle kaeblema ei hakka ning Louvre “Mona Lisa” pärast Ruudile kahjunõuet ei esita.

Kunstiharrastajate kõrval esineb kõrvalosas diletandist poeet Marko Pomerants, kes on filmi tarbeks nokitsenud poploori või kaasaegse rahvaluule valdkonda kuuluva luuletuse Riho Hütist. Värsid kiidavad Hüti tublidust tantsijana, kunsti-ja kultuuriedendajana. Kiidetakse ka karskuse pidamise eest, meest väärtustatakse hea isana.

Tänapäeval on professionaali ja diletandi teineteisest eristamine palju keerulisem kui Goethe ajal. XX sajandi kunstiajaloos on hulgaliselt näiteid, kus hulludest saavad kunstnikud ja kunstnikest hullud; iseõppinud saavad akadeemikuteks ja akadeemikud üritavad unustada kogu õpitu, et alustada uuesti “puhta lehena”. Jean Dubuffet (1901 – 1985) pühendas pool oma elu ekstsentrikutele, hulludele, metsikutele, tema arvates kultuurist rikkumatutele, ta proovis unustada “õige” maalimise, et maalida “õigesti”.

“Kunsti värk on karm värk – seda kas on või ei ole,” ütleb Jürna Svirgsdeni “Kuutõbistes” veendunult ja näitab maa- ja telliskivimüüridega pooleliolevat maja, tulevast skulptuuri- ja maaliateljeed. Kunsti on võimalik üksinda teha, aga talu üksinda ei pea, on vaja sulaseid ja perenaist. Perenaisel on kerged probleemid napsiga, aga Jürna lubab naise kui sandinoa filmi jooksul mitut puhku nälga jätta. Põllumees Jüri peab ennast agraaralal kobaks (“kartul, raisk, ei kasva”). Kunstnik Jüril läheb aga silm särama ja jutt lennukaks.

Filosoof Miguel de Unamuno on esitanud retoorilise küsimuse: “Kas te teate, kes on professionaal?” Ja ta vastus kõlas: “Võtkem näiteks elukutseline poksija. Ta on õppinud andma rusikalööke nii ökonoomselt, et koondab kogu jõu hoopi ja paneb mängu vaevalt midagi peale vajalike lihaste, et saada vahetu ja kontsentreeritud tulemus: lüüa vastane nokauti. Hoobil, mille annab mitteprofessionaal, ei tarvitse objektiivses mõttes olla nii suurt vahetut efekti, aga lööja reibastub märksa rohkem, sest peab kasutama peaaegu kogu oma keha. Üks on poksija rusikalöök, teine inimese oma.”

“Kuutõbiste” lõpukaadrites piidlevad mehed taas linnaplatsil teleskoobiga universumi imet. “Kas ma ei ole ka ise veidrik veidrike hulgas,” itsitab Jüri. Õnneks mitte kõik, vaid mõned on avameelselt kuutõbised.

Kujundusliku nipina tahan esile tõsta filmi algustiitrite loomisel kasutatud uue ja vana folkloori kontrasti: pastelde ja pikk-kuubedega mehed võtavad vöö vahelt aerosoolvärvid ja piserdavad tellismüürile grafiti “EESTI LOOD”.

P. S. Neuropsühholoog David Weeksi ja kirjanik Jamie Jamesi ekstsentrikut käsitleva uurimuse järgi (“Eccentrics”, Phoenix, London 1995) iseloomustavad veidraid, ebatavalisi ja pentsikult käituvaid inimtüüpe järgmised omadused: kohanematus, loovus (mitte tingimata kunstiline), uudishimust juhitud tugev motiveeritus, idealism (maailmaparandamine ja inimeste õnnelikuks tegemine), innustumine ühest või enamasti mitmest harrastusest (positiivsete sundkujutelmade tõttu). Nad on andekad ja varasest lapsepõlvest saadik teadlikud oma erilisusest. Nendel on isiklik arvamus ja nad väljendavad seda. Nad on veendunud õiges olemises ja ülejäänud maailma ekslikkuses. Nad ei vaja ühiskonnalt tuge ja julgustust. Neil on ebatavalised söögikombed ja eluharjumused ning üleannetu-vallatu huumorimeel. Nad ei huvitu teiste heakskiidust ja seltskonnast, pigem üritavad teisi muuta oma soovi kohaselt. Nad elavad üksinda ja on enamasti ainsad või vanemad lapsed perekonnas. Nad teevad õigekirjavigu (mõnikord loovad ja kehtestavad oma leksika). Viis esimest isikuomadust esines ligi tuhande juhtumi puhul ja ülejäänud valikuliselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming