Unistuse hääletult alla neelatud hind

MARIE PULLERITS

Dokumentaalfilm „Ühe unistuse maja“ (Umberto Productions, Eesti 2016, 53 min), režissöör Ruti Murusalu, stsenarist Len Murusalu, operaator ja produtsent Erik Norkroos.

Filmi üks peategelastest, Marita Weinrank, tegemas promovideot New Yorgis.

Filmi üks peategelastest, Marita Weinrank, tegemas promovideot New Yorgis.

Kaader filmist

„Unistus saada baleriiniks on väga ilus, aga … “ Ruti Murusalu uus tantsuteemaline dokumentaalfilm „Ühe unistuse maja“ avab balletiartistiks õppimise telgitagused, nii et vaataja saab ise selle fraasi lõpetada. Kui traagiliselt, kibedalt, kainelt või unistav-lootvalt ta seda teeb, jääb tema valida.

„Ühe unistuse maja“ on tantsu jäädvustamisele keskendunud Ruti Muru­salu neljas tantsuteemaline dokfilm. Balletistuudio kasvandikuna on see olnud talle südamelähedane teema juba aastakümneid. Balletimaailma hindamine ja selles artistina ellujäämine nõuab kiindumist sellesse eripärasesse kunstižanri, mille professionaalide elus põimuvad äärmuslik kehatreening, range distsipliin ja moraalne eneseohverdus esteetiliste taotluste väljendamise nimel.

Lääne kultuuriruumis on ballett olnud kehaideaali ning distsiplineeritud meelelaadi aluskuvand. Juba Louis XIV õukonnast välja kasvanuna demonstreeris tants täiuslikku liikumisviisi ja lihvitud eneseesitlust, peegeldades toonase ühiskonna ranget seisuslikkust. Ajalooliselt tugeva ideoloogilise alusega treeningsüsteemil põhinevas ja märgiliselt täpselt kodeeritud liikumiskeeles on keha eelkõige korrale alluv instrument. Ainult andest selles vallas tegutsejana ei piisa, Murusalugi sõnul nõuab see pidevat eneseületamist, mille hind vaikimisi alla neelatakse.

Kui mõru see pill täpselt on, uues linateoses siiski ei selgu. „Ühe unistuse maja“ on pilguheit balletiõppe igapäevaellu, ent pigem erapooletu, eemaltvaataja positsioonilt. Murusalu tantsu­spetsiifika-tunnetus on iseenesest sügav ning kahtlemata paljastab film balletimaailma telgitagused neile, kellele pole teada illusioonini jõudmise tegelik hind. Oma seisukohtades on režissöör jäänud aga pigem eemalseisja positsioonile: ennastohverdavalt ideaalini püüdlemise valu ja tumedat poolt küll näidatakse, ent ei ilmutata, kas ja millisel määral ollakse selle suhtes kriitiline.

Filmi keskmes on peamiselt kahe noore balletikooli kasvandiku Marita Weinranki ja Marjana Fazullina lugu läbi õppeaastate, mis on täis konkursse, eksameid, vigastustega võitlemist ja loomulikult lõputuid treeninguid. Montaaž ja portreteeritute lugude vaheldumine on paraja tempoga, et saaks loo kangelaste tegemistele kaasa elada, ent pöördeliste sündmuste puudumise tõttu on film jäänud kohati venima. Dramaturgiline ülesehitus toob vaheldust: portreelood kooli sattumisest, konkurssidel osalemisest ja esimeste töölepingute saamisest varieeruvad kaadritega balletikooli igapäevaelust, mis on nende verstapostideni jõudmise taga, tavapärasest drillist, millest end (sageli valu ja pisaratega) läbi veetakse, ent mis ei vii paljusid kahjuks ihaldatud sihtpunkti.

Režissöör on jäänud positsioonivalikus turvalisele pinnale: portreteeritavatega võtteperioodi vältel kaasas käies on tõenäoliselt võimalik saada ligi päris dramaatilistele olukordadele, eriti kui need puudutavad pingelisi konkursse või valikuid, mis võivad suuresti määrata kogu elutee. Filmis on küll ka hetki, kus pingepotentsiaali: haigusega võideldes treenimine, vigastused konkursil, pedagoogide radikaalsed seisukohavõtud, mida võiks oponeerida või millele sekundeerida. Murusalu aga selget seisukohta ei võta. Võib-olla on autor soovinud säilitada neutraalsuse, ent vaatajana tunnen puudust vastustest filmis õhku visatud küsimustele. Milline on mõne sündmuse taust? Kui suurt ohvrit nõudsid teatud olukorrad? Kuidas mingi sündmus edasi arenes? Siin­kohal on film jäänud pigem distantsilt vahendajaks. Näiteks jääb Marita ootamatu kaelavigastus mainekal väliskonkursil justkui muuseas aset leidnud seigaks, ent ka inimlikul tasandil oleksin tahtnud vaatajana sellele pikemalt kaasa elada, kuulda kogu lugu ning seda, mis edasi sai. On ju film tehtud portreteeritutega kaasa liikumise printsiibil, mis võimaldaks põhjalikumat kujutamist.

Filmi pealkiri osutab Tallinna balletikoolile, ent selle kunagiste ja praeguste kasvandike lugudest ei vormu kooli koondportreed ja institutsioon ise on jäänud tagaplaanile. Fookuses on eri põlvkonna tantsijate lood, olgu tegemist värskelt balletikooli vastuvõetutega, lõpueksamiks valmistuvate abiturientide või kunagiste staartantsijatega, kes võivad nüüd anda pedagoogina tantsijaks pürgijate unistustele tiivad või rebida need nõudlikkusega küljest. Õpetaja võib teha noore baleriini soorituse iga detaili kohta märkusi, mille all nõrgemad murduvad, ent pidevale puudujääkidele osutamisele vaatamata saadab tantsijat konkursil edu. Selles maailmas käib pidev võitlus iseendaga ja sageli iga hinna eest. Ülirange distsipliin võib oma karmusega katkestada nii mõnegi teekonna unistuseni, kas või haiguste ja vigastuste-tüsistuste või emotsionaalse ja psühholoogilise surve tõttu.

Balletiartisti karjääris on tavapärane ka dietoloogi külastamine juba murdeeas ning toitumishäirete tume vari on ka professionaalses tantsumaailmas viimastel aastakümnetel üha levinum asi. Tundlik ja päevakajaline teema hakkab hargnema ka „Ühe unistuse majas“, ent režissöör pole hakanud sellega süvitsi minema. Kriitilise positsiooni võtmata jätmisel võib jääda filmist mulje, et need nähtused on selles maailmas kas paratamatus või peetakse enesepiitsutamist isegi soositavaks. „Nad vaesekesed ju ei tea, mis neid ootab. See kohutav töö ja kannatamine! Pärast esimest septembrit kaovad need naeratused või jäävad vähemaks,“ tõdeb staažikas pedagoog balletikooli sisseastumiskatsetel.

Toompeal asuvas balletiunistuste majas rõhutatakse iga päev vaeva varjamise nõuet. Lavalt peab kõik paistma sulgkerge, kaunis ja õhuline, ning eneseületuse tegelik hind, see pool balletist, mis lavalt publikule ei paista, tuleb alla neelata. Higi, valu, pisarad, viimse hingetõmbeni pingutamine, lapsepõlve ohverdamine unistuse nimel, mille täitumist ei garanteeri miski. „Ühe unistuse maja“ näitab, kui habras ja rabe on professionaalseks balletitantsijaks pürgimise teekond, ent ei küsi, kas see on seda hinda väärt. Film ei ole balletiõppe rangete konventsioonide suhtes piisavalt kriitiline, et võtta võimalike ohtude tagamaa ja lavalt paistvate illusioonide paljastaja positsiooni, aga see pole ka õrnroosa õnneliku lõpuga noorte tantsijate unistuste täitumise lugu. See on pilguheit balletimaailma karmi tegelikkusesse, kuid esitamata kaugemale ulatuvaid küsimusi, milline on selle žanri roll tänapäeva kultuuriruumis ning kas eneseohverdus on ikka õigustatud. Sama hääletult, nagu libiseb üle lava õhkõrn baleriin, neelatakse igal juhul alla saavutuste hind.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming