Uma maa suul’

Jaan J. Leppik

Mehed harjutavad maailma esimese võrokeelse laulupeo tarvis. KAADER FILMIST Kagu-Eesti või Lõunaommõgu-Eesti või Üla-Eesti on popp. Seda näitavad nii võrokeste kui setokeste üritused aasta-aastalt üha enam. Saati siis nii suured kui Seto Kuningriik või esimest korda peetud võrokeelne laulupidu „Uma pido” tänavu mai viimasel päeval. Tuleb filmida? Kindlasti, ent mil viisil?

Tjah. Võro Instituut on järelejätmatult löönud Üla-Eesti niinimetatud omakultuuri lokulauda, mille tulemusena vähemalt mingigi osa võro keelt emakeelena kõnelevaid noori on leidnud oma identiteedi. Vanem rahvas vaevalt et võro kirjakeelt valdab või on selle lugemine seitungist üpris vaevaline, sest nemad on harjunud suusõnalise traditsiooniga. Aga võrokeelne laulupidu?

Jaanis Valgu dokist selgub, et võrokeste loomuses on ikka pigem lõkke ümber ja väheses seltsis laulda kui (põhja)eestlaste laulupidu järele aimata. Samas on uued ajad ja uued tuuled jõudnud ka ühele ja teisele poole Haanja kõrgustiku jalamile ja sestap tuleb võrokeste laulev meestevägi kokku ajada.

See ongi Jaanis Valgu dokfilmi sisu. 28minutiline story-telling räägib maailma esimese võrokeelse laulupeo jaoks meeskoori kokkuajamisest ning selle sekka võro keele ja meele tutvustamisest pääasjaliselt Otsari Silja ning Rahmani Jani võrokeelsete sõnavõttude abil. Valgu Jaanisele ei ole „Meeste tee lauluni” mitte esimene kaameraproov. Soomlase Maiju Ingmani road-movie „Mis iganes, Aleksander” man oli ta teine režissöör. Lisaks tollele teinud doki eesti teatri grand old lady’st Inna Taarnast. Lühifilme ja dokke, nagu näiteks „Öö” (koos Tuuliku Üloga) või „Apteeker” takkaotsa. Niisiis peaks olema pagasit nagu küll, ent…

Tsipa Lõuna-Eesti meelt tundvana oleksin soovinud sellest dokist suuremat süviti minekut, kui tõesti võtta eesmärgiks võro meele ja keele tutvustamine laiemale seltsile. Usun veendunult, et võro õhustikku ning ilma annab põhjaeestlaseni tuua mitte niivõrd asjast kõnelemine ja võro meele võrdlemine Ala-Eesti omaga, vaid näitena pigem võrokese tundliku ja intiimse kuvamisega tolle avameelsushoos. Selle eesmärgi täitmiseks oleks võinud täienisti keskenduda erakordselt värvikale ja paljulubavale persoonile Otsari Siljale, sest millegagi peaks dokk vaatajat raputama.

„Meeste tee lauluni” ei raputanud, kahjuks. Isegi olm, et kokkuaetavasse meeskoori kutsuti ja kuulati prooves üle nii Võru maavanem kui rahandusminister. Isegi olm, et võro väge kutsuti kaamera ette pitseriga kinnitama nii Aapo Ilves kui Olavi Ruitlane. Võro teemaga iseenesest on ju kirjakeele-eestlasi nii Kaido Kama kui Jüva Sullõv (Sulev Iva) kui Contra (Margus Konnula) elik Võro Instituudi tegevus küllalt raputanud. Juba aastaid. Laulupidu on eestlasile omane ja võrokeelne laulupidu, hoolimata rõhutatult selle esimesest korrast, ei olegi tegelikult nii väga midagi erilist. Küll aga oleks eriline olnud narratiiv hullust maa soolast Siljast, kui autor sellele oleks keskendunud. Muuseas, sellisel lähenemisel oleks kõige taustal kangastunud „Uma pido” saanud ka hoopis teistsuguse märgilise tähenduse ning võrokeste oma laulupidu ei oleks jäänud suvalise murdekeelse rahvapeo tüüpilisse kuvandisse. Siis oleks peo üldjuhilt Silja Otsarilt saanud pärida: miks tahab kontsis koorijuhtimist õppinud loovtegelane teostada ennast kooliõpetaja või segakoori ja kultuurimaja dirigendina just Võromaal, eemal nn suuri väljakutseid esitavatest linnadest? Mida peidab niivõrd põlev ja markantne tüüp eneses enamat kui koorijuhtimise kirg või võro meel? Kas kiilakas pea tähendab punki? Kui jah, siis mis on võro punk? Kas sellel on ka võro rahvustundele kaasa rääkiv filosoofia? Osula ja Antsla koolis õppinud Valk peaks ju ometigi vägagi hästi tundma võro hinge ja selle liikumise nüansse. Just noid asju mõtlesin, vaadates „Meeste teed lauluni”.

Olen kaugel sellest, et soovitada olevatel ja tulevatel Eesti režissööridel filmida Lõuna-Eesti hõimukultuuride taasärkamisest dokke ainult kas rahvusromantilises või etnofuturistlikus võtmes. Aga arvan, et kui tahetakse kontrastselt rõhutada ühe või teise etnilise nähtuse omapära, siis on dokumentaalsete ülevaatefilmide aeg pääsmatult läbi. Peab minema süvitsi kas nähtuse olemusse või lähenema läbi inimese elukogemuse ja ilmavaate. Selleks peab tegema rasket (eel)tööd ja saavutama dokipersoonidele nii vajaliku siiruse.