Üks võimalikest kultuuriinstitutsiooni portreedest

MAARIN EKTERMANN

Arhivaarid ja arhivaalid.

Arhivaarid ja arhivaalid.

Kaader filmist

Dokumentaalfilm „Suursugune muuseum“ („Das große Museum“, Austria, 2014, 94 min), režissöör Johannes Holzhausen, stsenaristid Johannes Holzhausen ja Constantin Wulff. Linastub kinos Artis.

„Suursugune muuseum“ jälgib enam kui kahe aasta jooksul Viini kunstiajaloo muuseumi ühe osa, Kunstkammeri rekonstrueerimist ja publikule taasavamist 2013. aastal. Kunstkammeris eksponeeritakse Habsburgide dünastia mitme sajandi vältel kogutud aardeid ning see sisaldab tähelepanuväärseid ja ainulaadseid teoseid keskajast barokini. Renoveerimisprotsess, mis algab jõulise kirkalöögiga, läbib kogu institutsiooni ning filmis jälgitaksegi toimuvat paralleelselt: kauaaegne töötaja läheb pensionile, otsitakse uut logo, pühitakse vitriinidelt tolmu, ehitatakse uusi ruume, paigaldatakse ajakohast soojustust ja valgustust, tehakse kunstiteoste ekspertiisi, korrastatakse kogusid, sõidetakse tõukerattaga jne.

Õilis amet

Filmis on aukohale tõstetud meisterlikkus. Kunagistele saavutustele nüüdseks eksponaatideks saanud kunstiobjektide valmistamises vastab muuseumipersonali pühendumus. Sama paatosega näidatakse nii umbrohukitkujaid muuseumi aias kui ka restauraatoreid, nii koristajaid kui ka kunstiajaloolasi. Vaatajat püütakse veenda, et kui ollakse iga päev igaviku väärilisteks kuulutatud artefaktide läheduses, õilistuvad ka nendega ning nende vahetus läheduses töötavad inimesed. Tundub, et iga hetk süttib mõne muuseumitöötaja pea kohal põlema aupaisteringike, mis kroonib spetsialisti aastatega kitsal töölõigul omandatud kogemusi, käsitöölikku kannatlikkust ja põhjalikku süvenemist.

Mitte alati nii roosiline

Inimeste töö ja töökorraldusega seotud probleemidest libisetakse sujuvalt üle või tehakse neist humoorikad seigad. Näiteks kui kunstiajaloolane ja kuraator saab koosolekul (kaamerate ees) möödaminnes teada, et tema eelarvest on kadunud 10 000 eurot, siis tõusevad ilmselt igal kultuuritöötajal kinosaalis karvad kergelt turri. Pidevad kärped ja ka juhtkonna puudulik kommunikatsioon on kultuurisektoris tavapärane – otsuseid tehakse kusagil kõrgemal ning tihti unustatakse teavitada inimesi, kelle tööd see puudutab. Samuti on filmitegijal küll väga hea leid jälitada väikese tõuke­rattaga lõpututes koridorides printeri poole vuravat töötajat, kuid tõenäoliselt oleks sel töötajal oma ajaga midagi paremat peale hakata. Järelikult ei väärtusta organisatsioon oma töötajate (kõige paremas mõttes) efektiivset ajakasutust.

Üks probleem, mille film ka otsapidi välja toob, on organisatsiooni sisemine killustatus, mis on samuti muuseumides levinud: on juhatus, kes muretseb raha pärast, on kuraatorid-kunstiajaloolased, kes muretsevad sisu pärast, siis on veel mõned osakonnad, nagu kirjastus, haridus jm, ning siis veel suur hulk inimesi, keda peaaegu keegi isiklikult ei tunne, kuid kelle pühendumus organisatsioonile määrab järjest rohkem külastuse­kogemuse õnnestumise. Ka Kunstkammeri taasavamise ette­valmistuses on oma koht juhatuse kohtumisel „külastus­teenindajatega“, keda varem tunti saalivalvuri, turvamehe ja kassa­pidaja nime all. Kõik istuvad ringis justkui mingis rühmateraapias. Ühe julgema saalivalvuri väljendatud pahameel selle üle, et neid hoitakse asutuse jõulupeol (organisatsioonisisene siduv traditsioon) teistest eraldi, on juht­konnale loodetavasti signaaliks, et sellises meeleolus meeskonnaga, kes tajub end kohelduna teistest töötajatest madalamana, kaugele ei sõida. Tundub, et muuseum hakkab alles mõistma, et külastajad puutuvad peale Habsburgide esteetilise pärandi kokku ka väga erineva haridus- ja kultuuri­taustaga inimestega, kes samuti kujundavad väga olulisel määral muuseumi näo. Kui siia juurde panna ka üks formaalsena mõjuv kauaaegse koguhoidja pensionilesaatmine, siis tundub, et filmis näidatakse meile asutust, kus keskne on üksik tipp­spetsialist, mitte ühise asja ajamine.

Argipäev, see libiseb käest

Kuigi filmi reklaamitakse kui sisse­vaadet muuseumi köögipoolele ja igapäevaelule, tehakse ometi kõik, et sellist banaalset asja nagu argipäev suursuguse muuseumi väärilisse garneeringusse mitte toppida. Teemasid ja tegevusliine küll tõstatatakse, aga peamine on siiski ajatu aja kulgemise demonstreerimine. Teravaks kippuvatest või lihtsalt kohmetutest olukordadest viiakse vaataja kiiresti edasi hoidlavaikusse ja näidatakse rahustamiseks mõnda kunstiteost. Kaadrid vahelduvad pidevalt, kõik toimetavad midagi lakkamatult, tegutsetakse igal tasandil, aga ega vaataja eriti aru saa, mis toimub – keegi ei vaevu seletama ka või üldse filmile tähelepanu pöörama. Silma eest sõidavad läbi fragmendid koosolekutest, aruteludest ja toimetamistest, aga kuhugi külge haakida end ei saa. Vahel on sekka huumorit, kogu aeg on ilus vaadata. Kohati mõjub film oma ebakommunikatiivsuses nagu mõni moodne videotaies – kummastavas vaikuses ja justkui vaakumis, pühalikult väljapeetud liigutused, pimendatud ruumis ühe valgus­allika all sooritatud rituaalid. Miks, kellele ja milleks, tundub olevat justkui enesestmõistetav.

Linnuke kirjas

Samal ajal on see väga turvaline film kinnitamaks, et veel on Euroopa südames vaidlustamata suursugusust, et kunstitemplid on ikka veel püsti ja töö käib ööl ja päeval. Ühes stseenis uut logo tutvustades jäävad korduma sõnad lihtne, majesteetlik, stiilne, ajatu, elegantne, väärikas jne ning just selline on ka see film. 94 minutit maitsekaid, välja­timmitud kaadreid mõjubki rohkem turundusprojekti kui millegi muuna. Kohe kindlasti on see ka film neile, kellele pakub väikest magusvalusat naudingut mõelda, et „meil ei ole siin kunagi midagi sellist“. Filmis demonstreeritud artefaktid on võimalikult arhetüüpsed, sellised, mida ainult tippmuuseumid saavad endale lubada – muumiad, baroksed maalid, keiserlikud reliikviad ja pikantse kirsina tordil siis ka rahvusvahelise superstaari Ólafur Elíassoni renoveeritud ruumile spetsiaalselt valmistatud lühtrid.

Vaatajale serveeritakse igati stereo­tüüpne ettekujutus muuseumist – auraatilised ruumid, kus Väga Olulised Asjad on vitriini vaatamiseks välja pandud. Publiku seisukohalt ainukesed küsimused kõlavad reklaamifirmalt, kes on endale lähteülesandeks võtnud tavavaataja* küsimuse, mida kuuldes muuseumid enamasti kohe peavalu saavad: ilus küll, aga kuidas see kõik minu eluga on seotud? Film kinnitab: lugupeetud külastajad, teil on võimalik tunda au­kartust! Külastaja võib teha kuhugi mõttelise linnuse, et „päris“ kultuuri on ka nüüd korra jälle nähtud. Ta on seal, kus on ikka olnud. Muuseumis.

* Tavavaataja all pean silmas külastajat, kelle igapäeva­tegevus ei ole seotud selles muuseumis käsitletava temaatikaga, näiteks (kunsti)ajaloolased, restauraatorid jt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar