Üks pilt on parem kui tuhat sõna. Liikuv pilt on veel parem!

Eesti Rahva Muuseumis on tallel ainulaadne kogu etnograafilist filmimaterjali.

INDREK JÄÄTS

Laulumängu filmimine Muhumaal. Seisavad (vasakult) Vello Ojanurme, Olav Kiis ja Ingrid Rüütel.

Laulumängu filmimine Muhumaal. Seisavad (vasakult) Vello Ojanurme, Olav Kiis ja Ingrid Rüütel.

Foto: Rein Olli, 1975. ERM Fk 1745:10.

Etnograafilise ainese ja argielu salvestamisel filmilindile on ERMis pikaajalised traditsioonid, mis ulatuvad sõjaeelsesse aega.1 Süstemaatilisemalt hakati muuseumis etnograafilise filmiga tegelema alates 1960ndatest. See tegevus oli pool­ametlik, toimus väljaspool meie filmiajaloo pealiini ning on tänini jäänud üsna tundmatuks. Näiteks ei teata Eesti Filmi Andmebaasis nendest filmidest midagi. Alles viimasel kümnendil on hakatud selle omapärase nähtuse vastu huvi tundma ja seda uurima.2 ERMi filmograafia integreerimine filmiajalukku seisab loodetavasti veel ees. Ka ERM ise on hakanud oma filmipärandit taasväärtustama, ümber hindama ja populariseerima. DVDdel on nüüd kõigile kättesaadavad esimesed kolm osa sarjast „Eesti etnograafiline film“.

Rahvakultuuri jäädvustamisel ja uurimisel kasutatakse mitmesuguseid võtteid, kuid tööprotsesside täpseks edasiandmiseks ei leidu filmist paremat vahendit. 1957. aastal Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi direktoriks saanud Aleksei Peterson taipas seda kiiresti. Kuulnud soome kolleegidelt, et põhjanaabrid teevad etnograafilisi filme, tekkis tal soov ka ise selles vallas midagi ära teha. Mingeid teadmisi filmikunstist ja filmide tegemisest tal polnud, küll aga kõva pealehakkamist ja energiat.

Nõukogude Liidus ei tohtinud filmikunstiga tegeleda kaugeltki mitte igaüks. Tegemist oli ideoloogilises plaanis väga olulise ning seega rangelt reglementeeritud valdkonnaga. Filme tehti vaid üksikutes, selleks eraldi loodud asutustes, kus oli vajalik tehnika ja kaader ning mida kontrolliti ideoloogiliselt. Eesti NSVs oli selliseks asutuseks Tallinnfilm.

Muuseumidele ei olnud filmide tegemist ette nähtud ning selleks vajalikku tehnikat hankida oli neil legaalseid kanaleid pidi väga keeruline. Teaduste akadeemia varustuskontori kaudu õnnestus Petersonil siiski soetada nõukogude päritolu 35 mm filmikaamera Konvas. Filmilinti hankida oli juba pisut lihtsam, seda nii rangelt ei kontrollitud.

Esimeseks suuremaks tööks oli nõukogude maaelupoliitika käigus kaduvate vanade taluhoonete jäädvustamine filmilindile aastail 1960–1964. Esimene lõpuleviidud film, „Jääalune võrgupüük Audrus“ valmis 1964. aastal. Filmi sisuliseks autoriks oli Arved Luts, kes valdas hästi teemat. Filmi tegemise initsiatiiv tuli aga Petersonilt. Operaatorina tegutses noil filmimise algaastail muuseumi insener Toivo Pedak. Filmi valmimiseks tehti ebaametlikku koostööd Tallinnfilmiga: sealt saadi muuseumile mahakantud ilmutusaparaat ja montaažilaud, mille Toivo Pedak töökõlblikuks tegi. Tallinnfilmilt saadi abi ka filmi järeltöötluseks, sealhulgas helindamisel. Selles asutuses leidus inimesi, näiteks Jaan Ruus ja Enn Säde, kes aitasid etnograafiamuuseumi peamiselt missioonitundest.

1964. aastal demonstreeriti „Jääalust võrgupüüki Audrus“ Moskvas toimunud VII rahvusvahelisel antropoloogide ja etnoloogide kongressil. See tähendas Petersoni filmialase tegevuse legaliseerimist – Moskvas ei küsitud, kust sai muuseum kaamera või milliseid teid pidi film valmis. Kongressi korraldajail oli hea meel, et ka nõukogude etnograafidel on mõni film ette näidata.

Filmimine Eestis jätkus. 1978 pandi kogunenud materjalist kokku etnograafiline ülevaatefilm „Eesti küla sajandivahetusel“. Seda näidati vaid mõnel teadusüritustel ning õppematerjalina piiratud publikule. 1982 käis Aleksei Peterson selle filmiga Rootsis, kus filmi demonstreeriti peamiselt väliseestlastele. Üks seanss toimus ka Stockholmis Põhjala muuseumis, kus eesti etnograafilise filmiga võisid tutvuda Petersoni rootsi kolleegid.

Alates 1960. keskpaigast kandus Petersoni ning ühtlasi ka etnograafiamuuseumi filmialane tegevus suuresti idapoolsete hõimurahvaste, eeskätt vepslaste ja udmurtide juurde. Arvukatel ekspeditsioonidel filmitud materjalist pandi kokku etnograafilised ülevaatefilmid, mis kujutasid vepslaste ja udmurtide elu XX sajandi algul. 1980ndate lõpul demonstreeriti valminud filme ka vepsa ja udmurdi publikule ning need aitasid toetada sealmail taastärkavat rahvuslikku eneseteadvust.

Muuseumis toodetud ülevaatefilmid eestlastest, vepslastest ja udmurtidest on suuremal või vähemal määral rekonstruktsioonid. Teadlaste uurimismaterjal on seal esitatud mõnevõrra üldistatud kujul, umbes nii, nagu seda tehakse teaduslikes tekstides. Pealeloetaval autoritekstil on tervikut kooshoidev ja näidatavat pilti seletav ning mõtestav roll. Filmivõtted polnud reeglina spontaansed, neid plaaniti hoolikat, sest kvaliteetset filmilinti oli alati napilt. Sageli tehti neid etnograafilisi filme samamoodi nagu mängufilme, ainult et näitlejate asemel olid kohale kutsutud külamehed ja -naised, kujutatavasse ajastusse sobivad kostüümid seljas ja tööriistad käes. Filmivõtete tegelikule toimumisajale viitavad märgid (elektripostid, traktorid, eterniitkatused) jäeti võimaluse korral kaadrist välja.

Etnograafiliste filmide tegemine oli Petersonile eneseteostuseks ja ühtaegu omamoodi hobi. Film oli talle hoolika etnograafiaalase uurimistöö tulemuste edastamise eelistatud mooduseks. Oma eeskujudena on ta maininud soome rahvateadlast ja filmitegijat Eero Naskalit ja türgi päritolu Asen Balikcit. Idapoolseid hõimurahvaid hakati Petersoni algatusel filmilindile jäädvustama juba enne Lennart Mere kuulsaid filmiretki. Muuseumi filmid vepslastest ja udmurtidest valmisid laias laastus paralleelselt Mere „Veelinnurahva“ (1970), „Linnutee tuulte“ (1978) ja „Kaleva häältega“ (1986), aga erinevalt Meri loomingust ei näidatud neid ei kinos ega TVs, sest need ei olnud valminud Tallinnfilmi kaitsva hõlma all. Petersonile tegi see tõenäoliselt tuska, aga tunnistanud ta seda ei ole. Tema ajas oma rida.

Tänu Petersoni pealehakkamisele ja energiale on ERMi kogudes mitukümmend tuhat meetrit unikaalset filmimaterjali eesti ja teiste soome-ugri rahvaste osalt juba kadunud rahvakultuurist. Filmideks on sellest materjalist vormistatud vaid osa.

1980ndate lõpul ja 1990ndate algul levisid videokaamerad ja filmimine muutus lihtsamaks. Salvestati nii Eestis kui ka ekspeditsioonidel soome-ugri rahvaste juurde. Kogu see materjal ootab huvilisi ERMi videoarhiivis.

Pärast mõningat vaheaega on muuseum hakanud taas tasapisi filme tootma. Need on võrsunud üksikute uurijate teadustööst ja üritavad populariseerida selle tulemusi. Uusim, oktoobris esilinastuv „Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem“, peegeldab ühe lähedase hõimurahva praegust olukorda ja väärtustab ühtlasi omaaegsete kolleegide tööd.

1 Näiteks filmi „Liivi rannikult“ (1940) sisuliseks autoriks oli ERMi tollane direktor Ferdinand Linnus.

2 Vt näiteks Liivo Niglas, Eva Toulouze, Reconstructing the Past and the Present: The Ethnographic Films Made by the Estonian National Museum (1961–1989) – Journal of Ethnology and Folkloristics, Volume 4, Number 2 2010, pp 77–96. (http://www.jef.ee)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming