Ugri filmid setu südames

JANNO ZÕBIN

Soome-ugri filmifestival ehk FUFF Tsiistres 10.–13. juuni.

Vepslane Vjatšeslav on järvede ja kala usku: „Kui ma istun kodus, siis mu pea ja kogu keha valutab. Nigu ma tulen järvele, hakkab valu ära minema.“

Vepslane Vjatšeslav on järvede ja kala usku: „Kui ma istun kodus, siis mu pea ja kogu keha valutab. Nigu ma tulen järvele, hakkab valu ära minema.“

Kaader filmist

Retk soome-ugri filmifestivalile (FUFF – Finno-Ugric Film Festival) on elamus omaette. Meie ugrihuviliste kamp on tunginud Võrumaale uudistajate ja uustulnukatena. Maakonna pealinnas on parajasti võrkpallivõistlused, puhub California briis, esimese päris suveilmaga käib rannas vilgas elu. Vana-Võromaa kultuurikoja seintel võib vaadata tõtt kümnete August ja Vilen Künnapu kassidega: kandiliste, ruuduliste, vöödiliste, piklike, pööraste ja paanilistega. Ülakorrusel on Võromaa ajalugu mandrijää taandumisest kuni rahvusliku ärkamiseni eelmise sajandi üheksakümnendatel. Kohaliku kiirtoiduputka juurest küsime teed ja algab veeremine läbi suvise Setumaa Vastseliina ja sealt Tsiistre suunas.

Soome-ugri filmitööstus

Koha peal matab idüll hinge. Koht on Tsiistre linamuuseum, kus suursuguse ja harva esineva L-tähe kujulise rehe all toimubki festival. Muidugi ilmuvad peagi välja festivali peakangelased, tuhanded sääsed, kes kehtestavad hetkega eheda Siberi taiga meeleolu.

Festivali kunstiline juht on Eestis elav ungarlanna Edina Csüllög, muuseumi perenaine Kristina Remmel. Nad mõlemad on teinud seda, mida ihaldavad ent pelgavad paljud: löönud mõne aasta eest linnakorteri ukse kinni, kolinud Setumaale elama, haaranud uuel härjal sarvist. Tulemuseks on juba teine soome-ugri filmifestival. Edina Csüllög tundis soome-ugri rahvaste vastu huvi juba keskkooliajal Eestis vahetusõpilaseks olles. Edina Csüllög püüab festivali kureerides ühendada filmi ja soome-ugri rahvaste kultuuri. FUFFi üks eesmärke on ka luua filmitegemise võimalus soome-ugri rahvusvähemustest filme väntavatele režissööridele ja välistada võimalus, et filmid saavad ükskord otsa. Selleks on head filmitegemise töötoad, kus saavad tasuta osaleda kõik soovijad. Edina Csüllögi ja Kristina Remmeli sõnul tuleb festivali ette planeerida vähemalt kümme aastat, sest see loob järjepidevuse ja annab lootust filmitööstuse arenemiseks soome-ugri kultuuriruumis. Festivali võistlusprogrammis on rõhk just rahvusvähemustel, mis on loogiline ja loomulik, sest just Venemaa avarustes elavad vähemusrahvad vajavad tuge esimeste sammude astumisel loomaks omakeelseid filme. Vähemalt esialgu on festivali vastu huvi märgatav. Pühendunud publikut jätkus mõlemale festivalipäevale.

Kas kvaliteet kvantiteedi asemele?

Programmi mahtusid seekord nii eesti, ungari, soome ja saami lühifilmid, eksperimentaalfilmid, väikerahvaste võistlusprogrammi kuulunud filmid kui ka üldse esimene udmurdi mängufilm „Konkurendid“ („Cоперницы“, 1928). Programmi koostajad on teinud ära tubli töö, mille tulemusena on tekkinud arvestatav ja tulevikus kasulik võrgustik soome-ugri eri rahvaste esindajatest, avaliku elu ja kultuuritegelastest. Siiski on kava tasemelt, produktsiooni kvaliteedilt, loojutustamise oskuselt ning temaatikalt liiga ebaühtlane.

Võib-olla oleks võinud keskenduda rohkem kvaliteedile. Iga Venemaa vähemusrahvast külaelanike elu portreteeriv video, mille puhul on kaamerat pikemalt käimas hoitud, ei ole ju tegelikult veel dokumentaalfilm, iga videoveiderdus väärt eksperimentaalfilm. Lisaküsimuse tekitas filmide erinev sotsiaalne ruum: kui vähemusrahvaste programmi kuulunud vepsa, handi ja udmurdi filmides oli ette võetud külaühiskonna ja/või proovitud läbi esivanemate pärandatu – etnograafia ja mütoloogia, tungitud sügavale soome-ugri kultuurikihistusse, siis eesti ja ungari (tudengi)lühifilmid pakkusid maailmu, kus peaaegu puudus ühise soome-ugri identiteedi või päritolu tunnetus. Seejuures paistsid just need silma maitsekuse ja tehnilise terviklikkuse poolest.

Kui korraldajate sõnul on festivali eesmärgiks innustada amatöörfilmitegijaid oma filmitegemise oskusi arendama, siis võiks ehk amatöörfilmid koondada eraldi alaprogrammi ja nii ka välja reklaamida. See võimaldaks festivali nõudlikuma maitsega külastajal keskenduda muule.

Loomulikult oleks absurdne väita, et soome-ugri filmifestivalil peaks vaatama minevikku üksnes läbi talletatud pärandi ja kujutama vaid külaelu. Ometi võiks aga filmidel olla peale soome-ugri rahvaste temaatika veel mõni ühisjoon, mis lubaks kokku panna põhjendatuma valiku. Ungaris ja Soomes toodetakse igal aastal ju üüratus koguses filme, mille hulgast valida. Korraldajate sõel tagaks veelgi mõjuvama festivali. Kuna soome-ugri rahvusvähemustel pole tegelikult filmitööstust olemas, ei saa nende dokkide puhul seada latti sama kõrgele, kui näiteks tiheda konkurentsiga „Eesti lugude“ puhul. Ometi võiks nimetatud sari olla eeskujuks, kuna komisjonile esitatud ideede hulgast pääsevad ekraanile enamasti just tugevama narratiiviga lood.

Vepsa kalur ja hantide karupeied

Venemaa soomeugrilastest rääkivatest dokkidest oli kahtlemata oma lugu jutustada filmil „Selges vees kala võtab“ („Sel`ktas vedes kala kokib“, Larissa Smolina, 2014). Kalur on vepslase Vjatšeslav Geršini elukutse selle sõna otseses tähenduses. Gorneje Šeltozero nime kandvas, viie järve lähistel asuvas külas sünnist saati elanud ja juba koolipoisina kalastama hakanud mees on värvikas ja ehe karakter, keda on põnev jälgida nii keeleliselt kui ka etnograafiliselt. Esmasel kuulamisel on vepsa keel kõrvale kummaline ja lõbus kogemus: paljuski on see eesti keelega sarnane, kuid siin on ka palju eestlastele tabamatut ja võõrast. Vepsa keele kohta on olemas pikki ja põhjalikke uurimusi ja pikem käsitlus Marje Joalaiult ka näiteks Fenno-Ugri Asutuse kodulehel. Põnev teema on kahtlemata vene keele ja kitsamalt selle foneetika mõju vepsa keelele. Olemata väheselgi määral vepsa või soome-ugri keelte spetsialist, kuulduvad mulle Vjatšeslav Geršini kõnes paljud vene sõnavormid olevat laenatud vene keelest ja allutatud vepsa keele morfoloogiale. Just seetõttu panebki vepsa keele kõla muigama ja kõrva teritama. Pealegi on film hästi kokku monteeritud, muusika valitud maitsekalt ning Vjatšeslavi elu lugu vepslaste kultuurilooga osavalt kokku põimitud.

Pikalt ja põhjalikult hantide karupeierituaali jälgiv „Medvetor“ („Kezdődik a medvetor“, György Halmy, 2006) võiks paeluda kõiki neid, kel on juba süvendatum huvi soome-ugri ilma vastu. Filmi aluseks olid vaieldamatult väljapaistva, ent traagiliselt enesetapuga lõpetanud ungari keeleteadlase Eva Schmidti uurimused. Schmidt elas hantidega koos ja neile lähedal ning salvestas tohutul hulgal videomaterjali, mille kasutamise ta keelas 25 aastaks pärast tema surma. Nii ootavadki folkloristid ja keeleteadlased pikisilmi selle keeluaja lõppemist, et ammutada hantide kultuurilaekast nii mõndagi uut ja põnevat.

Karukultus on hantide traditsioonilise maailmavaate aluseks ning nende müüdid maa, taeva ja inimeste tekkest on tänaseni säilinud karupeiede lauludes. Kolm kuni seitse päeva kestvad ja filmis väga detailselt kujutatud karu­pühad annavad ligilähedase ettekujutuse hantide muistsest maailmanägemusest. Režissöör on nagu Lennart Merigi otsinud müütilist soome-ugri ilma algolemist, vaadelnud ka meie esivanematele omast animismi ja loomulikult läinud rituaale uurides süvitsi. Schmidti puhul võib täheldada koguni isiklike spirituaalsete otsingute sidumist hantide maailmatunnetusega, midagi neošamanismi või kaudselt ka new-age’iga võrreldavat. Tundliku natuuriga ungari naisest filmiloojale aga võiski saada saatuslikuks just see. Igal juhul mõjub „Medvetor” tõepäraselt ja tekitab elavat huvi arvatavalt soome-ugri põhjapoolsel asustusalal levinud ühe vanima ja tähtsaima rituaali vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming