Üks sõbralik film

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Üks sõbralik film          Kivastiku film on hubane ja inimlik nagu Tartu. Isegi kui pildil poleks Emajõe Ateena maamärke nagu Plasku või Sõpruse sild, oleks väikese puust linna hõng saja sülla taha tunda. See on sama ajatu, kergelt kooruva värviga  agulimajade ning pisut hädiste ja saamatute inimeste luitunud vanu asju ja häid raamatuid tulvil maailm, millest Kivastik on kirjanikuna omajagu jutustanud. Siit ei puudu tänapäeva tusk, töötus ja armetus, aga säilinud on ka endisaegne usk, et inimesed on ilusad ja head. Püsib lootus, et ehk ei lähe liiga halvasti. Leidub armastustki.       

Päälinnas pole enam ammu ei üht, teist ega kolmandat. Jumal on surnud, the end käes või  isegi möödas. Tallinlane vaatab taevasse nagu Nick Hornby ega näe seal mitte kui midagi. Kõledas kivikõrbes ulub irooniline põhjatuul, püha Tõnu kohtub universumi eksistentsiaalse tühjusega, sapine irve palet kõverdamas. Võigas maailm jõletab jäiselt, keegi ei hooli kellestki ega millestki, olemise vägivaldne vaakum ajab tapma teisi ja ennast. Selles kontekstis võiks Kivastiku lugu inimlikkusest ja lähedusest paista anakronistliku  muinasjutuna, kui see poleks eluliselt tõepärane, korralikult läbi mõeldud ja vaese aja nappidest vahendeist hoolimata nauditavalt teostatud. Muidugi eelistaksin kinos näha filmikoopiat, mitte selle digitaalset aseainet, aga pildikvaliteet pole siin põhiline, muu on oluline. 

Eeskätt stsenaarium. Kivastik on eluaeg olnud ladusa sulega ja mõnus lugeda, aga „Ühe mu sõbra” loo kvaliteet on siiski üllatav, just  läbitöötatuse vaatevinklist. Vahvaid kirjamehi on meil piisavalt, viisakaid stsenaariume kohtab haruharva. Vähemalt ekraanile jõudnud lood kipuvad viimasel ajal olema killustatud ja suvalised – isegi kui on tugevaid ideid, detaile või karaktereid, ei teki neist tervikut, areng puudub või pole loogiline. „Üks mu sõber” on neist hädadest prii. Kiuslikke miks-küsimusi ei teki, iga lüli on omal kohal, stseenid ja tegevus järgnevad üksteisele põhjendatud, arupärases seoses.  Kunagi heitis Kivastik Tuklale ette, et too käis välismaal vaatamas, kuidas kirjutada, ega suutnud midagi päriselt teha, ainult aimas järele („Kurb raamat”, Tartu 2008, lk 38). Kirjanikuks võib-olla tõesti ei saa õppida. Rajataguse stsenaariumiõppe tulususes pole aga põhjust kahelda, seda kinnitavad nii Ilmar Raagi „Klass” kui Kivastik ise, kes möönab, et tal oli koolitusest Poolas metsikult kasu (Sirp 7. I, lk 21).       

Ehk tasuks mujal ilmas avasilmi ringi vaadata teistelgi meie filmikirjanikel. Ei ole nii, et tark teab isegi. Mängufilmi stsena nõuab käsitööoskusi, mida iseseisvalt, vaid vigadest õppust võttes omandada on arutult okkaline  rada riigis, kus aastas valmib alla kümne täispika mängufilmi. Lavastaja Kivastiku filmidebüüdi õnnestumise üks oluline komponent on stsenarist Kivastiku õpivõime. Teine on hea idee ja teemavalik. Juba kirjeldatud Taaralinna keskkonnas ajavad sipelgatena oma argiseid asju tšehhovlikud väikesed inimesed, keda puudutavad suured teemad, millest on tänapäeval õõnsaks, naeruväärseks, triviaalseks ega tüütuks muutumata raske rääkida.  Armastus. Sõprus. Surm. Kelleks saada, kui suureks kasvad? Kivastiku filmis räägitakse kõigest sellest ja välditakse kõiki neid karisid, libisemata ka tättelikku konstrueeritusse ja prohvetipoosi. Ekraanil on päris inimesed, meikäläiset, ja päris lugu. Nagu Kaurismäki, võta või jäta. Ütleksin lausa, et „Üks mu sõber” on eesti „Minevikuta mees”.   

Veel üks komponent on soe huumor. Kaurismäge ja Kivastikku ühendab seegi, et mõlemad suhtuvad oma tegelastesse hellalt, samal  ajal nende naljakaid külgi silmist kaotamata. Muhedus on relv, mis aitab tõhusalt nendesinaste suurte teemadega silmitsi seistes tekkima kippuvat kaamost peletada. Otse loomulikult on filmile inimpalge andmisel suur osa näitlejatel. Ses suhtes on tehtud eksimatu valik: Üksküla, Eelmaa ja Raave trio esineb hiilgavalt ja mängib oma suhted tõsiseltvõetavaks, laskmata vaatajal takerduda kahtlusse, kui tõenäolised on tegelaste vahel  sellised suhted ikkagi sellises vanuses. Kõrvalosatäitjaid, heliriba ja muid pisemaid plusse ei jõua enam kiita, sestap ütlen lühidalt: Kivastiku debüüt kinnitab, et mullu puhkenud hädakisal Eesti filmi kriisi üle pole alust. Üks minu sõber ütles kinost väljudes: see on vist parim eesti film ever, mida olen nägema sattunud.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming