Üks mees, kes ihkas vabadust

Mathura

Kaks tegurit tõstavad „Lope de Vega” oluliselt kõrgemale oma žanri üldisest massist: nimiosatäitja Alberto Ammanni võrratu sooritus ja Juan Diego mängitud Jeronimo Velazquez.        Mängufilm „Lope de Vega” („Lope”, Itaalia-Brasiilia 2010, 106 min), režissöör Andrucha Waddington, helilooja Fernando Velazguez. Osades Alberto Ammann, Antonio de la Torre, Pilar Lopez de Ayala, Sonia Braga, Leonor Watling, Luis Tosar, Juan Diego jt. Linastub kinos Artis.  „Nõrkeda, söandada, raevuda, olla kombetu ja samas nii õrn, helde, põlglik, uhke, saatuslik, surnud ja elus, ustav, reeturlik, ja arg, ja vapper ... Selline on armastus. Kes seda proovinud, see seda teab.” Umbes nõnda kõlavad read hispaania luule- ja näitekirjanduse klassiku Lope de Vega (1562–1635) kuulsast luuletusest „Armastuse mõjud”. Autori enda elu või vähemasti seda tema eluperioodi, mis kajastub värskes, lihtsalt „Lopeks” (eesti filmilevis „Lope de Vega”) ristitud filmiloos, kajastab see kirjeldus küllalt hästi: ta oli pagendatu ja ülistatu, armastaja ja mässaja, võimude poolt taga kiusatud ja rahva seas armastatud autor. Kogu tema elu oli tulvil vastandlikke kogemusi.  

„Lope de Vega” kui näitlejate film 

Nagu ikka ajalooliste draamade puhul nii on ka üks „Lope de Vega” juures esile kerkivaid teemasid filmiloo ajaloolise autentsuse küsimus. Kaheldes oma võimes Hispaania kultuuriloo asjassepuutuvaid seiku piisava adekvaatsusega hinnata, jätaksin ma siinkohal selle küsimuse kõrvale, seda enam et ajalooline tõepärasus  on vaevalt olnud Andrucha Waddingtoni jt selle filmi loojate peamisi eesmärke. Teisisõnu on „Lope de Vega” stiilipuhas, ent küllalt tavapärane lugu rahva vaimsest kangelasest, s.t inimesest, kes paljude raskuste ja kannatuste kiuste otsustab jääda truuks oma ideaalile – tema ongi oma rahva eneseuhkuse kehastus sajandist sajandisse. Professionaalses mõttes on kõik siin perfektselt paigas: kostüümid, kujundus, valgus ja värvid. Ent sellest, kuidas  „Lope de Vega” filmilugu üles on ehitatud, jääb ometigi mulje, et enam kui millestki muust on filmitegijad olnud huvitatud vaataja emotsionaalsest kaasatusest, sellest, et temagi tunneks kangelase üleelamisi ja võiks seega öelda, et film oli talle mõistetav ja seega hea. Võimalust kangelasele mitte kaasa tunda ja tema vankumatust mitte imetleda justkui polegi – tüüpiline, isegi veidi hollywoodlik lähenemine. Siiski on kaks tegurit, mis tõstavad „Lope  de Vega” kõrgemale oma žanri massist. Esiteks nimiosatäitja Alberto Ammanni võrratu sooritus (Ammannile on see muide alles teine suurem filmiroll peaosa järel Daniel Monzoni vangladraamas „Kong 211”). Kesksete osatäitjate täpne valik mängib mõistagi olulist rolli igas filmis, ent ajaloolise draama puhul on selle tähtsus eriliselt suur. Kui mõnes teises filmis võib ka näitlejate suhtelisest ebaõnnestumisest hoolimata vahel tööle hakata lugu ise, siis  ajaloolise filmi puhul kaotab peaosatäitja(te) puuduliku soorituse korral kogu jutustatav lugu usutavuse ja oma hingelise keskme. Hiljutisest ajast võib meenutada kas või filmilugu ühest teisest luuletajast, nimelt Jane Campioni tööd inglise romantilise kirjanduse suurkujust John Keatsist. Campioni „Ereda tähega” võrreldes on „Lope de Vega” kui päev ja öö, ja seda mitte ainult lugude kultuurilise ja sotsiaalse esteetika ja aja-olu erinevuste tõttu. Ennekõike ilmneb nende taseme vahe selles, et kui „Eredas tähes” ei saanud ma John Keatsi kehastanud Ben Whishaw’ püüdlikust sooritusest hoolimata terve filmi vältel lahti selgest teadmisest, et tegelikult ei ole ekraanil tegu siiski mitte luuletajaga, siis Ammanni kehastatud Lope de Vega juures on efekt vastupidine: tundub uskumatu, et tegu on siiski vaid näitleja, mitte reaalse luuletajaga. Sedavõrd hästi on näitleja suutnud siin tabada kehastatava luuletaja  ja luule olemust. Seejuures on Ammanni luulelugemistes just niipalju intensiivsust ja emotsiooni, kui on vajalik luuletaja seisundi edasiandmiseks, ja mitte sugugi rohkem. Sest niivõrd kui on ebausutav luule kire ja intensiivsuse liialt leige esitus, on seda ka see, kui luule emotsioon ja pinge on liialdatud, rõhutatult intensiivne. Luule intensiivsus, juhul kui tegu on suure luulega, peab mõjuma maailma kõige loomulikuma nähtusena.       

Teine esiletõusev rollisooritus on aga mu meelest Juan Diego mängitud Jeronimo Velazquez, Lope de Vega esialgne patroon. Siin on hästi tabatud inimliku nõrkuse ja kõrkuse ning rikkuse omavahelise kombinatsiooni nüansse. Diego kehastatud Velazquez, oma kogukonna üks rikkamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, ei mõju kokkuvõttes väga teistsuguse inimesena kui rahvas ta ümber: vahet pole  muud, kui et ta on kõigist teistest jõukam ja tema au on ehk pisut kergem (ja ohtlikum) riivata ning et selle niinimetatud au nimel on ta valmis endale veidi rohkem valetama kui teistel selleks võimalust on. Sedasi on tegu näitega näitleja meisterlikkusest lisada pealtnäha lihtsasse ja ühetasandilisse rolli erinevaid kihte, mida pole otse näha, ent mis kumavad läbi pealispinna nagu alustoonid klassikalises maalis.   

Naispeaosatäitjate sooritused jäävad filmis pisut segasemaks. Leonor Watlingi mängitud Isabel on selle filmi romantiline kangelanna, ent ta on seda ehk veidi liigagi ilmselt. Pilar Lopez de Ayala mängitud Elenast pole aga  lõpuni mõista, kas Lope de Vega kirg tema vastu oligi pelgalt lihalik tung või on asi ainuüksi selles, et Ammanni ja de Ayala vahel tegelikku „keemiat” ei teki. 

„Lope de Vega” kui film isikuvabadusest 

Teine aspekt, mis filmis teiste omasuguste keskel õilistab, on aga see, et tegu ei ole siiski pelgalt romantilise kangelaslooga. See on ühtlasi lugu inimese ihast vabaduse järele mõelda ja toimida nii, nagu ta õigeks ja eetiliseks peab, varjamata oma seisukohti kellegi eest, ja seda isegi siis, kui see tähendab talle hukatust. Tegu pole seejuures pelgalt poliitilise vabaduse januga; kuigi lugu leiab aset poliitiliselt keerulistel aegadel, ei näi võim de Vegat kuigivõrd huvitavat. Nii nendibki ta peaaegu et apaatselt, et „pole olemas sõnu, mis suudaksid kirjeldada sõja mõttetust”. Vabadus, mida de Vega  igatseb, on ennekõike hingelist laadi: see on looja ja indiviidi sõna-, mõtte- ja teovabadus, sotsiaalse hierarhia hülgamine. Seda kõike arvestades on mõistagi üksnes seaduspärane, et võimudele ta ei meeldinud ning et tema hingeliseks murdmiseks tehti kõik võimalik ja võimatu.       

Indiviidi hingelise vabaduse teema on aga midagi, mis väärib käsitlemist ja kaalumist alati, ükskõik millise ajastu või sotsiaalse olustiku kontekstis. Seepärast ületabki film „Lope de Vega” ajastu piirid: Lope de Vega katsumusi  võib vaadelda kui eheda ja kirgliku loomeinimese paratamatut saatust ükskõik millises ajas või paigas. Kas oleks seesugune teisitimõtleja ja mässaja nagu Lope de Vega näiteks tänapäeva ühiskonnas enam sama teretulnud kui 400-500 aastat tagasi? Pole mingit põhjust selles kuigi kindel olla. Pigem võib tõeks osutuda, et ühiskond ise on juba piisavalt nüristunud ning kultuur nähtusena sedavõrd marginaliseerinud, et üks mäslev poeet ei pruugi niipea  leida rahva laialdasemat äratundmist, oma eestkõnelejaks ja väärtuste kandjaks tunnistamist.   

Ent vabaduse väärtuse ja hinna meeldetuletuseks kas või loovinimestele endile toimib „Lope de Vega” usutavasti küllalt mõjusalt, niisamuti nagu ta on palsamiks kindlasti  kõigile neile eesti inimestele, kes on kunagi killukese oma südant Hispaaniasse kaotanud. Ning ka filmi ajaloolist autentsust arvestamata on selge, et Lope de Vega, kogu kirjandusajaloo ühe viljakama autori tähtsust hispaania kultuuris on üsna võimatu üle hinnata.