Üks elu päikese all

Mathura

Loodusdokumentaal „Üks elu” („One Life”, Suurbritannia 2012, 85 min), režissöörid Michael Gunton ja Martha Holmes, jutustaja Daniel Craig. Linastub kinos Artis. Pole just kuigi sagedane, et mõni loodusdokumentaal linastub suures kinos, seepärast alustagem positiivsest. Vähemalt sellel seansil, mida mina juhtusin Artises külastama, moodustasid märkimisväärse osa publikust lapsed ning juba ainuüksi sellepärast võib filmi linastumise lugeda kordaläinuks. Filmi võiks tegelikult lausa soovitada koolidele ühiskülastuseks. Ajastul, mil meid (ja lapsi) ümbritseb üha enam virtuaalsust, on olemusliku tähtsusega, et ei unustataks looduse kui millegi väga reaalse olemasolu. Otseselt või kaudselt oleme me kõik sellest sõltuvad. Kusjuures see, kuidas me looduskeskkonnaga ümber käime, määrab meie tulevikku palju rohkem kui ükski majandussurutis või võimukriis. Majandussurutis ja võimukriis lähevad varem või hiljem mööda, loodusele tehtud kahju heastamine võib võtta aga mitmeid inimpõlvi või olla vahel sootuks korvamatu. Seega on inimese suhtumine loodusesse ja teistesse elusolenditesse paljuski meie aja kõige teravam ja aktuaalsem küsimus. Suhtuda looduskeskkonda kui tootmisvahendisse, mida ekspluateerida, kuni see on võimalik, ja siis lihtsalt minema visata, et asemele võtta uued ja värsked „allikad”, on rumal ja naiivne. Loodus tahab inimesega suhelda, koostööd teha. Loodus vajab inimest, niisamuti kui inimene loodust. Küllalt palju on looduskooslusi, mis püsivad tänu inimtegevusele (rannakarjamaad, liigirohked puisniidud jne), inimesel omakorda poleks looduseta midagi süüa, rääkimata muust.

Briti lavastajate tandem Michael Gunton ja Martha Holmes rõhuvad oma filmis „Üks elu” just sellele, et maailma loodus on üks tervik – me kõik oleme osa ühest elust. Pealegi, nagu film väidab, ei erine eluvormide elulised eesmärgid teineteisest kuigivõrd. Kokkuvõttes pürgivad kõik sellele, et elu kestaks. Ja see on võimalik vaid üheskoos.

Mõneti meenutab brittide film paar aastat tagasi Matsalu festivalil võidutsenud Bo Landini ja Jan Henrikssoni filmi „Looduse tants”, kus vaatluse all mitmete loomaliikide pulmarituaalid ja järglaste sündimine. Need kaks film väärivad kõrvutamist teisestki aspektist, nimelt kõrge tehnilise ja esteetilise taseme poolest. „Üht elu” uurivaks dokumentalistikaks nimetada oleks liialdus, ent žanripuhta loodusfilmina on see suurepäraselt komponeeritud ja väga professionaalselt üles võetud lugu, mis ajuti küündib kaadriteni, mille filmimist on mul raske ette kujutada. Näiteks lähivõtted hülgeemast Antarktika lumetormis või kaheksajala poegade väljumine munadest. Praktiliselt igast kaadrist võib välja lugeda ülesvõtete tohutu hulga ja põhjaliku taustatöö ning seega ei tohiks olla ühtegi põhjust, miks see film ei peaks loodushuvilisele inimesele meeldima.

Ja ometigi pean tunnistama, et seesuguste loodusdokumentalistika suurproduktsioonidega nagu „Üks elu” käib alati kaasas ka üks probleem. Nimelt on ilmne, et ainult väga suured tootjad võivad endale lubada eelarvet, mida läheb vaja sellise filmi ülesvõtmiseks. See aga põhjustab olukorra, kus filmitootja, kes tahab oma kulutused tagasi teenida, ei või endale lubada mingeid riske. Tulemuseks on ühtpidi üliprofessionaalsed, ent samavõrra isikupäratud filmid. Pealegi on seesuguse suurejoonelisuse korral oht muutuda elukaugeks – pakkuda võrratuid kaadreid loodusest ja ometigi hävida tõetruu loodustunnetus. Tootjate majandushuvide palge ees jääb lavastajatele siin vaid väga peen piir, mida mööda käia nii, et ei laskutaks ehedast hoolimise vaimust sisutühja (kui mitte läägesse) ilutsemisse.

Kaudselt kerkib aga teinegi küsitavus: mulle tundub, et elusuurusest üle paisutatud loodusfilm võib soodustada arvamist, et niipea kui Aafrikasse saabume, jalutab meile esimeses metsasalus vastu mägigorilla ühes oma perega. See aitab aga kaasa sellele, et looduskaitsest saab uus turismiharu, mille edendajate puhul on piir looduse tegeliku kaitsmise ja isikliku kasumihuvi vahel kerge hägustuma.

Kokkuvõtteks tuleb siiski öelda, et sellistel filmidel nagu „Üks elu” on hüvesid siiski palju rohkem kui puudusi. Pealegi on tandem Gunton ja Holmes eelkirjeldatud noateral kõnniga küllalt edukalt hakkama saanud ning tulemus on nauditav. „Üks elu” on ka sobiv sissejuhatus tuleval nädalal Lihulas ja Haapsalus algavale järjekordsele loodusfilmide festivalile. Neile, kel tee selge, ei vaja see üritus enam tutvustamist. Teistele ehk pakub „Üks elu” võimaluse kaaluda, kas tasub endalgi võtta ette teekond Läänemaale.