Tuntust ja tundmatust, heast ja halvast

Leide Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programmist

JANNO ZÕBIN

Dokumentaalfilm „Giuseppe teeb filmi“ („Giuseppe Makes a Movie“, USA 2014), režissöör Adam Rifkin, stsenaristid David Nordstrom, Mike Plante ja Adam Rifkin, operaator Adam Rifkin, Giuseppe Andrewsi muusika.

Dokumentaalfilm „Elektriline boogaloo. Kogu tõde Cannon Filmsist“ („Electric Boogaloo: The Wild, Untold Story of Cannon Films“, USA 2014), režissöör-stsenarist Mark Hartley, operaator Gary Richards, Jamie Blanksi muusika.

Filmid linastuvad Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF) programmis.

Meest võib kaunistada nii üllas keep ... Filmi „Universumi valitsejad“ plakat

Meest võib kaunistada nii üllas keep … Filmi „Universumi valitsejad“ plakat

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival tähistab tänavu oma 10. sünnipäeva. Kuigi tegu on nišifestivaliga, kus linastuvaid filme võib paljuski nimetada väikese eelarvega või indie-filmideks, rõhutavad korraldajad, et tegu ei ole pelgalt õõva- ja õudusfilme propageeriva filmipeoga.

Žanrifilmid maailma eri paigust

Tänavusse filmiprogrammi mahuvad žanriliselt filmid, mida mujal Eesti festivalidel või telekanalites ei näidata. Filmielamuse jahtija näeb viimaste aastate paremaid, julgemaid ja originaalsemaid põnevus-, fantaasia- ja õudusfilme, aga ka filmiklassika kullavaramu teoseid, mis on inspireeritud 1980. aastate fantaasia- ja märulifilmidest. Oma osa leiavad HÕFFi menüüst ka mürsikud ja mudilased, teravaid ja vürtsikamaid elamusi pakub aga süvendatult friigi- ja ekstreemfilmide sektsioon. Tuleb veel mitu maailma ja rahvusvahelist esilinastust, mille filmide autorid ise sisse juhatavad.

Kümneaastase HÕFFi kava raamistab määratlus „žanrifilm“, mis on jätnud samas programmi koostajatele siiski vabad käed: tulemuseks on üllatavalt mitmekülgne ja kirev filmiprogramm, kus filmide temaatika, karakterid, esteetika, ambitsioonid ja sotsiaalne ruum suuresti varieeruvad. Mitmekesisuse põhjuseks on kindlasti seegi, et filmid on sündinud maailma eri paigus: Vietnamist Kanadani, Mehhikost Jaapanini, USAst Eestini. Mõnest näitest ka pisut lähemalt.

… kui lehmakostüüm. Kaader filmist „Garbanzo gaas“

… kui lehmakostüüm. Kaader filmist „Garbanzo gaas“

Taimetoitlasest lehma seiklused motellis

„Giuseppe teeb filmi“ on dokumentaal tõepoolest väikese eelarveliste filmide režissöörist Giuseppe Andrewsist, kes on lapstähena üles astunud kunagistes kassahittides „Iseseisvuspäev“ („Independence Day“, Roland Emmerich, 1996) ja „Detroit Rock City“ (Adam Rifkin, 1999). Täpsemalt räägib film sellest, kuidas valmib Giuseppe järjekordne teos „Garbanzo gaas“ („Garbanzo Gas“, 2007).

„Garbanzo gaasi“ lühiiseloomustus võib, nagu nii mõnigi Ameerika sõltumatu B-film, põhjustada vastakaid reaktsioone: panna arusaamatuses õlgu kehitama või tekitada uudishimu ja tuua muige suunurka. Film räägib vegan-taimetoitlasest lehmast, kes põgeneb tapamajast ja suundub motelli. Samasse puhkemajja satub ka kaks värvikat ja rahutut-rahatut sõpra, kellel nälg vaikselt hinge närib. Pärast seda hakkab aga ehtsal B-filmide kombel juhtuma igasuguseid kummalisi ja ootamatuid asju.

„Garbanzo gaasi“ täispikkuses ära vaadanuna pean tunnistama, et kuulun eespool nimetatud muigajate hulka. Film, mille tegemisest on tehtud HÕFFil linastuv dokumentaal, mõjub jaburnaljakana, piisavalt pööraselt ja ületab uusi ja uusi veidrusi pakkudes halva maitse piire. Ameerika trash-kultuur elab kusagil urbanistliku kultuuriruumi pimedamais nurgis oma sõltumatut elu, õhinapõhiselt tegutsevatel filmirežissööridel puudub sageli igasugune kontakt meedia või ametlike kultuuriinstantsidega. See on reaalsus ja võimalik peaaegu ainult Ameerikas.

Silmapaistev B-film

Giuseppe Andrewsile on Eesti filmimaailmast raske leida kedagi ligilähedast. Või on siis Eesti B-filmifriikidest režissöörid veel rohkem peidus kui USA filmiloojad? Andrewsist on nüüdseks saanud rohkem kui kolmekümne teose lavastaja. Ta on režissöör, kellel on filmitegemisel omad kindlad reeglid. Näiteks peavad filmide käsikirjad olema käsitsi kirjutatud, ta kasutab ainult ühte videokaamerat ning tema filmide näitlejad peavad pärinema sealtsamast piirkonnast, kus Giuseppe peab haagiselamute parki. Paistab välja nagu Eesti tuntud räppari Tommy Cashi video? Jah, aga Eesti ja Ameerika vahe on see, et Giuseppe elab päriselt haagiselamus ja tema näitlejad on päriselt Ameerika vaeseima ühiskonnaklassi värvikad esindajad. Koos tuhandete teiste temasarnaste filmitegijatega ei leia Giuseppe Andrews ilmselt kunagi lõplikku tunnustust ega pääse ületama meediakünnist, nii nagu mitmed subkultuuri ilmingud seda Eestis teevad. Ühe paralleeli Eesti avalikust filmimaailmast võib siiski tuua. Ken Saani „Kevade“ tegemisest valminud kultuuride konfliktil baseeruv lõbus dokumentaal „Kevade Aafrikas“ (Ken Saan ja Krister Kivi, 2011) on tõenäoliselt vähemalt sama naljakas kui Giuseppest vändatud dokk. Ja nii „Kevade“ kui „Gabanzo gaas“ ise on ilmselt filmid, mille vaatamiseks peab olema keskmisest tublisti veidram filmimaitse või armastama halvimatest halvimaid kinojõledusi. Endine Viljandi õmblustsehhi töötaja tädi Maali vabatahtlikult naljalt sellist filmi vaatama ei lähe. Või kui läheb, saab ta sellest hoopis teistmoodi aru, kui süvendatud trash-huviga hipster. Mõlema seisukohad väärivad muidugi aktsepteerimist.

Ja veel võrdluseks: Keenias filmitud „Kevade“ oma puiste amatöörnäitlejate ja kehvasti kokku pandud süžeega on „Gabanzo gaasist“ mitu korda halvem film. USA B-filmikultuur on huviliste arvates juba aastakümneid kõrgtasemel, valitseb ju tegelikult tugev konkurents, valdkond areneb ja pakub uusi põnevaid variatsioone. Selleks, et B-filmide ringkonnas üldse tähelepanu äratada, on tõenäoliselt vaja midagi, mis eristab su režissöörina sadadest teistest tegijatest.

Iisraeli kultusrežissööride tõus ja langus

Kui Giuseppe Andrewsi tähelend algas lapsena kõrgustest ja jätkub, võimalik, et mehe enda valikul, väikese eelarvega filmide režissööri karjääriga, on dokumentaali „Elektriline boogaloo. Kogu tõde Cannon Filmsist“ peategelaste saatus esmapilgul risti vastupidine.

Esialgu laiemale üldsusele tundmatud Iisraeli filmimehed Menahem Golan ja tema nõbu Yoram Globus võtsid 1979. aastal USAs üle stuudio Cannon Films, millest sai hiljem kümnendi tuntumaid filmilevitajad ja -tootjaid. Hulljulgete immigrantidena Ameerika meelelahutusärisse sööstnud meeste edu oli peadpööritav ning kukkumine valus ja nukravõitu. Peamiselt filmide sisu eest vastutanud Golan ja stuudio finantspoolega tegelenud Globus jõudsid ligi kümme aastat kestnud hiilgeajal luua ja turustada filmid nagu „Delta üksus“ („The Delta Force“, Menahem Golan, 1986) ja „Lahingus kadunud“ („Missing in Action“, Joseph Zito, 1984), „Universumi valitsejad“ („Masters of the Universe“, Gary Goddard, 1987) jpt. Lausa reaktiivkiirusega haarasid nad oma filmidesse staarid nagu Chuck Norris, Michael Dudikoff, Dolph Lundgren, Sylvester Stallone jt. Võimsa reklaamikampaaniaga suutsid nad maha müüa filmid, mis sündisid pärast müügitehinguid ega vastanud ootustele, või filmid, mis ei saanudki üldse valmis. Erinevatest allikatest lähtudes võib väita, et oma eluajal produtseeris Golan umbes kakssada filmi ja oli neljakümne nelja režissöör. Dokist jääb mulje, et iisraellaste filmi­ärile said paralleelselt üleproduktsiooni ja liigse enesekindlusega saatuslikuks kontrolli kaotamine lepingute, laenukohustuste, reaalsete eelarvevõimaluste ja oma halveneva maine üle.

Ameerika mägedel läbi elava filmitööstuse

Filmi peategelase Menahem Golani riukalik karakter tuleb dokis filmistuudio töötajate pihtimuste kaudu teravalt ja vaimukalt esile. Pilk filmiärimeeste hinge­ellu näitab väikese groteskiga nii ärimaailmas tavalist „üle laipade tähtede poole“ suhtumist, aga ka Golani kangekaelsust ja ebaameerikalikku poliitilist ebakorrektsust. Imetlust väärib seejuures mehe juba lapsepõlvest pärit siiras soov teha filme pühendumuse, kire ja väsimatu energiaga või, nagu filmis väljendutakse: Menahem tahtis uuesti teha kõik need Ameerika filmid, mida oli lapsepõlves Iisraelis imetlusega vaadanud.

Oluline on lisada, et filmigeeniuste üleproduktsioon tõi kinolinale kassahittide kõrval arvukalt halbu filme, millest on tänapäeval saanud camp– ja B-filmide sõprade kultusteosed. See on ka ilmselt põhjus, miks kõnealune dokk linastub HÕFFi raames Haapsalus. Igal juhul on „Elektriline boogaloo“ nagu kihutamine Ameerika mägedel läbi kommertsliku filmitööstuse pulbitseva organismi. Kõik organid töötavad maksimaalsel võimsusel ja ümberringi pulbitseb elu. Üks, mida Menahem ja tema nõbu ise pöörasel filmikarusellil tegema ei kippunud, oli ilmselt tagasivaatamine ja tehtud vigade põhjalik analüüs. Alles nüüd, tagantjärele, on võimalik kõigil HÕFFi külastajatel sellest kinosaalis osa saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar