Tumm tünnis ehk Kirjastaja helistas Kruusemendile

Jaak L?s

Keegi vist ei mäleta enam kõiki, kes on märkinud, et kultuur, see on mälu. Äsja siitpoolt lahkunud Aleksandr Solženitsõn olevat öelnud: „Kes vana asja mäletab, sel  silm peast välja, aga kes ei mäleta, sel kaks”. Mitmel korral olen ehmatades mõelnud, et Eesti filmitegijad ei ole kirjutanud mälestusi. Tänini on minu teada trükis ilmunud ainult kolme filmilooja memuaarid: Theodor Lutsu, Semjon Školnikovi ja Elbert Tuganovi omad. Kui imestate, et kirjutan „ehmatades”, siis vastan kindlalt „jah”. See paneb tõepoolest juti üle selja jooksma, kui niisugust asja jälle mõtled. Kuidas saab olla nii, et ühe kunstivaldkonna inimestel justkui ei olegi (olnud) midagi meenutamisväärset kirja panna, üles tähendada? See oleks otsekui kollektiivne kokkulepe: oleme kõik muudkui kivinenult vakka, pigistatagu, kust aga tahes. Ega teid see ju imestama pane?

Tänapäeval teab iga lapski, et see, kes enda eest ei kõnele või kellest ei räägita, see kaob esiotsa meediasilmapiirilt ja viimaks ka inimeste mälust. Aga eesti filmitegijad justkui ei tahakski, et neid mäletatakse. Küllap nad usuvad oma filmidesse, „vsjo na ekrane”, nagu olevat Tartu raudteeklubis „Peegli” esitlusel ütelnud Tarkovski. Aga võib-olla pole nad märganud, et enamikku nende tehtud filmidest ei ole näiteks Eesti Televisioon viimase kümne aasta jooksul mitte ainsatki korda näidanud.

Kardan, et seesugune veendumus filmide igikestvas löövuses on tänapäeval liivale kirjutatud, see on üks udu puhumine, uhkus uhkuse pärast.

Enamikust Eestis tehtud filmidest ja enamikust eesti kineastidest ei ole ka midagi pikemalt raamatusse raiutud, mingeid tõsiselt võetavaid ajaloolisi ülevaateid ja käsitlusi, portreesid  ei ole (tõsi, mõni üksik raamat ikka üle mitme aasta trükkimist leiab). Ja paistab, et ega see huvitagi suurt mitte kedagi. Suhtumine näib olevat, et kui ei ole, siis ei ole. Õige kah.

Tegin märtsikuu alguses sellesama kultuurilehe veergudel eksperimendi. Avaldasin küllap üsna jabura jutukese „Õnnetu õnnelik unenägu”, kus kirjeldasin, kuidas nägin unes, millised uuemal ajal ilmunud eestikeelsed filmiraamatud olid mu koduriiulist ära varastatud. Lubatagu meeldetuletuseks avaldada uuesti paar lõiku.

„Mis sealt siis kadunud oli? Kõik ei tule kohe meelde,  aga kindla peale puudusid järgmised asjad: „Kes on kes Eesti filminduses”, „Eesti filmi biograafiline leksikon”, „Eesti filmi lühiajalugu” ja „Eesti filmi lähiajalugu” (Veste Paasi raamatud vanemast filmiajaloost olid alles jäetud, samuti Ivar Kosenkraniuse ajastupunane „Eesti kino minevikuradadelt”), Jaan Ruusi 70 aasta juubeli eel ilmunud artiklitevalimik Ilmamaa kirjastuselt, Valdeko Tobro värskelt kokku pandud filmikirjutiste kogu (osa neist oli juba 1982. aastal ilmunud raamatus „Teater ja film”, aga seda ei olnud kutsumata külaline tahtnud), mitu värskelt tulnud köidet aastaraamatust „Filmielu”, siis „Tallinna Kinostuudiost Tallinnfilmini”, ajalooline ülevaade ja analüüs (Õie Orava koostatud kaks paksu köidet aastatest 2003-2004 olid alles), „Eesti Telefilm – aastad, saatused, filmid” (Telefilmi filmograafiad olid alles, Hagi Šeini „Suur teleraamat” samuti), „Eesti Kultuurfilm – oma ajastu peegel?”, brošüürid „Kümme aastat Pimedate Ööde filmifestivali”, „Kakskümmend aastat Pärnu visuaalse antropoloogia ja dokumentaalfilmide festivali” (mõlema festivali kataloogid jäid alles). Kadunud oli  kahest eelmisena nimetatust pisut paksem, siiski oma 100 lehte „Eesti Kinoliit – 45aastane nooruk”, terve pikk rida portreeraamatuid sarjast „Eesti filmiloojad”.”

Milles õieti seisnes katse?

Tahtsin näha, kas keegi sellele kirjutisele kuidagi reageerib. (Olgu peale, kirjutise kvaliteedist pole põhjust rääkida, kuid honorari ma sain. Aga jutu uba?)

Lubatagu tunnistada, et eksperiment õnnestus kahjuks täielikult. Mitte ükski kinematograafiaga tihedamalt kokku puutuv või selles valdkonnas töötav inimene teemat jutuks ei võtnud. Nagu olin kartnud.

Võib-olla on Sirp tõesti kineastide jaoks üks väga marginaalne väljaanne jne, aga on ju olemas ka filmiametnikud, -kriitikud, -õppejõud jmt? Mitte piuksugi. Tumm tünnis.

Riina Viiding teatriliidust oli küll seda juttu lugenud. Käisin äsja tema käest küsimas, kuidas ikkagi niisugune raamatuime, nagu Teatriliidu kodulehelt ja poelettidelt vastu vaatab, võimalikuks on saanud (vt www.teatriliit.ee, tegevus ja sealt edasi kirjastustegevus). Ta vastas väga ilusti: „Kui 45 aastat on raamatuid välja antud, kuidas sa siis jätad augu sisse? Neli-viis raamatut aastas tuleb ikka”.

Olen varem ja hiljem rääkinud nendega, kes praegu istuvad filmirahapaja peal, s.o Eesti Filmi Sihtasutuses ja kultuurkapitalis, et „äkki siiski, Eesti filminduse 100. sünnipäevaks jne, et järsku midagi saaksime teha…”. Tumm tünnis. Ei mingeid mõistlikke vastuseid, ei mingeid otsuseid. Võib-olla pole aeg olnud küps.

Ühe ja teise kirjastuse juhiga on samuti paari aasta jooksul filmiraamatutest räägitud, aga sealsamas paigas see asi ikka tammub, isegi suur võit, et Eesti Ekspressi kirjastus tegi ära paari kuu eest müügile ilmunud õhukese filmiajaloovihiku – tõlge muidugi.

Küllap pole rääkijad alati olnud õiged rääkijad ja lõppude lõpuks ei olegi see ju üldse asi, milleks peab rakendama „altpoolt tulevat initsiatiivi”.

Eesti Kinoliit, erinevalt Eesti Teatriliidust, arvatavasti ei hakka mitte kunagi raamatutega tegelema, usun, et ennem saaks mõne asjaga hakkama Eesti Filmiajakirjanike Ühing. Kirjutamisoskusega ja Eesti filmilugu tundvaid inimesi filmiajakirjanike hulgas leidub, ja väljaspool ühingutki on neid õige mitu. Kuidas nad tööle rakendada? Eks ikka nii, et töö eest makstakse töötasu.

Filmimanifestid ei ole praegu moes (viimane – Jaak Kilmi ja Andres Maimiku „Teljenihe” ilmus Eesti Ekspressis vist aastal 1997). Seepärast lihtsalt deklareerigem: filmikultuuri rahastusasutused peavad selgelt ja valjuhäälselt välja kuulutama filmiraamatute kirjastamise programmi ja vastava rahastamisplaani. Initsiatiiv peab tulema nendelt, kellel on raha.

Tagasi mälestuste juurde. Ehmatades mõtlen, et äkki mõnedel Eesti kineastidel ei olegi mälu? Nendel, kellega olen rääkinud, justkui on, ja täitsa hea mälu, aga kõigiga pole saanud kõnelda.

Võib-olla peakski Eesti filminduse raamatusarja alustama mälestusteraamatutega? Päris huvitav oleks juures olla, kui raamatuturul edukas kirjastaja võtab telefonitoru ja helistab Arvo Kruusemendile: „Härra Kruusement, hakake kohe homme kirjutama. Honorar on normaalne, saame kokku ja räägime”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming