Tumedad tulevikunägemused kinolinal

Marianne K?r

Eesti “Südameasjad” ja Norra “Tülikas mees” Sõpruses.  

 

Tambet Tuisk ja Eva Klemets Mihkel Ulki “Südameasjades”.  veronika teppan

 

13. aprillil näidati Sõpruse kinos kahte filmi. Esilinastus eesti uus lühimängufilm, Sass Henno jutustuse põhjal ja Mihkel Ulgi režissöörikäe all valminud “Südameasjad” ning selle järel lasti linale Norra režissööri Jens Lieni nüüdseks juba rohkelt auhinnatud mängufilm “Tülikas mees”.

Üle pika aja sobib põhifilmile eelnev lühifilm nii temaatiliselt kui ka pildikeelelt nii täpselt sellega kokku: “Südameasjad” oleks nagu lühike sissejuhatav treiler “Tülikale mehele” ja “Tülikas mees” teeb selgemaks nii mõnedki asjad, mis “Südameasjades” küsimusi tekitasid. Igal juhul üsna täiuslik kooslus.

Mõlemad filmid räägivad tulevikuühiskonnast, kus inimesed on muutunud tundetuks ja ükskõikseks: nende ainuke soov ja elu eesmärk on end materiaalselt võimalikult hästi kindlustada, kõik muu, kaasa arvatud armastuse, on nad oma elus blokeerinud. Ja siis on üks inimene, kes tahaks seda kõike muuta, kellel on veel inimlikke tundeid ja soove, mille nimel võidelda. Kuid kummaski filmis ei lõpe selle tegelase võitlus just kuigi edukalt. Nendest filmidest võib järeldada, et meie ühiskonnal paistab olevat üsna nukker tulevik. “Tülikas mehes” on võitlevaks tegelaseks 42aastane Andreas (Trond Fausa Aurvag), kes pärast enesetapu sooritamist satub sellesse pealtnäha täiuslikku ühiskonda, kus aga IKEA mööblikataloogi musterkodud, naeratused ja lõputu “hea” olemine ei rahulda teda enam, sest alkohol ei tee purju, toidul pole maitset, kuulda pole laste kilkeid ja isegi seks ei suuda enam rahuldada. “Südameasjades” püüab südametuks tehtud töörobotite ühiskonna vastu võidelda noor naine (Eva Klemets), kes on just avastanud, et ootab last. See tekitab temas lootust helgemale tulevikule ning ta otsustab loobuda oma yuppie’st boyfriend’i (Tambet Tuisk) töönarkomaania avalikust hukkamõistmisest telekanalis, ent otsuse muutmiseks on hilja ning südametu boyfriend laseb ta karistuseks maha.

Lühifilm on muidugi üsna selline puudega žanr, nõuab tabavat lugu ja režissöörilt eelkõige jutustamisoskust, atmosfääri loomiseks ja meeleolude tekitamiseks selles žanris just palju aega ei anta. Ehk siis põhiküsimus: kuidas öelda seitsme minutiga nii suure teema ja sellise tulevikunägemuse kohta kõik ära nii, et võiks vaatajale anda rohkem vastuseid kui tal jõuab tekkida küsimusi? Ja põhiküsimus algab alati sõnaga “miks”? Kui ta naine oli vastupanuliikumise aktivist, miks ta varem oma mehe elustiili ei kritiseerinud või kuidas mees sellest varem ei teadnud? Ja miks ta selle naise ikkagi lõpuks maha lasi? On väga võimalik, et need lihtsad küsimused pole antud juhul üldse asjakohased – lühifilmi puhul ei saa laskuda kaugele minevikku ega tegelaste käitumist psühholoogiliselt analüüsida. See lõik tegelaste elust, mis lühifilmi jaoks on ekraanile pandud, peaks aga olema sündmuste ahelas ja selles hetkes usutav. Ja “Südameasjade” puhul iseenesest ju oli. Kõige šokeerivam oli küll muidugi see lõpp, kui just tekkis huvi aru saada, mis suhted peategelastel omavahel on, kuid siis lasti üks neist lihtsalt maha. Kui mõelda aga visuaalselt, et naise südame kohale valge kleidi peal tekkis samasugune vereplekk kui südamest ilma jäänud yuppie’de valgel triiksärgil, siis pildiliselt oli see ainuõige lõpplahendus, mis siin ikka norida.

“Tülikas mees” muidugi täiendas oluliselt “Südameasju”. Seal oli meeletut rõhku pandud atmosfääri loomisele, helikujundusele, pikkadele, vahel isegi liiga lõpuni läbi komponeeritud kaadritele. See on groteskini viidud kujutlus Skandinaavia heaoluühiskonnast, kus ülim viisakus ja näiline lahkus lunastab kõik ebapuhtad ja vägivaldsed mõtted.

“Tülikat meest” ja “Südameasju” seob veel sarnane visuaalne stiil ja kunstnikutöö. “Tülika mehe” viimase millimeetrini lihvitud minimalistlikud kaadrid on kahtlemata inspireeritud rootslase Roy Anderssoni ülisarnasest loomingust (“Laulud teiselt korruselt”). “Südameasjade” operaator Mihkel Soe on asetanud peategelased  külmadesse ja tühjadesse peaaegu monokroomsetesse keskkondadesse, mis lisavad filmi atmosfääri taotluslikku emotsioonitust. “Tülikas mehes” asendub selle filmi jaoks liiga kirglik punane veri valgel särgil pastelsete pruunikate ja helesiniste toonidega, mis omakorda rõhutavad keskkonna täielikku tundetust ja ükskõiksust.

Nende kahe filmi kombinatsioon ei sisenda just palju lootust, et kapitalistlik ühiskonnakorraldus võiks kunagi helgematele radadele juhtida, ent sellest hoolimata pole filmid just kuigi sünged, pigem mõtlikud. Filmitegijad pole antud juhul aktivistid, kes loosungitega tänaval teerulli ette viskuvad, pigem suudavad nad oma filmide vaikse huumori abil tekitada vaatajas kindla teadmise, millises ühiskonnas ta tulevikus kindlasti elada ei tahaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming