Tulevik kui kleepuv higi, õnneks saab selle maha pesta

Margit Adorf

Režissöör Miranda July pigem edastab emotsioone ja hetki kui analüüsib.        Mängufilm „Tulevik” („The Future”, Saksamaa-USA 2011, 91 min), stsenarist ja režissöör Miranda July, operaator Nikolai von Graevenitz, helilooja Jon Brion. Osades Miranda July, Hamish Linklater, David Warshofsky Isabella Acers jt. Linastub kinos Sõprus  Miranda July on naine nagu orkester: kirjutab  ise stsenaariumi, näitleb omaenda kirjutatud rollis ja juhatab võtteplatsil režissöörina vägesid. Seejuures on tegemist hapra naisega, kunstnikunatuuriga, kelle olekust ja häälest õhkub, et ega ta ikka normaalne ole. Tema ongi kõikide kaunishingede prototüüp: labiilse närvisüsteemiga veidrikust unistaja ning maailmaparandaja etalon, võimalik isegi, et Kunstnik suure algustähega. 

Kinos Sõprus linastub praegu tema teine täispikk mängufilm „Tulevik”. Kes on näinud tema debüüti, 2005. aastal suure pauguga indiefilmide  maailma sisenenud „Mina, sina ja kõik, keda me tunneme” („Me, You and Everyone We Know”), need pettuma ei pea. Juhul kui see film neile meeldis.       

Miranda July käekiri, tema tegelaste maailm, kuhu tema tegelased paigutatud, on sedavõrd maast lahti, et väga lihtne on tema filme üldse mitte sallida. Hoolimata sellest, et tema filmid pole teps mitte minu maitse, pean 
möönma, et mingi lummuse kütkesse satuvad neid filme vaadates ka inimesed, kes muidu sellist hõljumist ei kannata. Kui ka terve film kokkuvõttes ei meeldi, on kindlasti kohti, mis jäävad kummitama.       

July filmidega ongi nii, et kõigepealt loeb emotsioon meeldib – ei meeldi. Ja isegi kui ei meeldi, siis paraku tuleb tunnistada, et July on osav filmimeister: ta oskab kirjutada ja ka näitleb hästi. Võimalik, et ta mängib oma filmides iseennast, kuid see pidada olema palju keerulisem kui kehastada kedagi teist. 

July filmid ongi mosaiiksed, mõneti visandlikud, või ehk nagu lohakalt maalitud impressionistlikud unenäolised hiigelsuured kunstiteosed, mida lähedalt vaadates silm korraga ei haara. Et kunstniku visioon kohale jõuaks, on vaja teost vaadata distantsilt. Väga lihtne on mitte mõista, väga lihtne on mitte tahtagi mõista, väga lihtne on küsida, milleks niisugust soigumist üldse on vaja. July filme on lihtne kas kirglikult armastada või mitte sallida silmaotsaski.  Filmikeel on tal sellegipoolest korralik: ta ei eksperimenteeri visuaaliga, operaatoritööga, ei raba jõhkrustega, ei šokeeri. Ta on lihtsalt üks weirdo, kes ometigi teab, mida ta tahab, ja teab, mida ta teeb.       

July püüab oma autorifilmides edasi anda  oma maailmanägemist. Seega võin julgelt öelda, et tema filmid on seisundifilmid. Ta pigem edastab emotsioone ja hetki kui analüüsib. Tunnete ja visioonidega tahab ta vaataja mõtlema panna, tema keel on argipäevast lahti rebitud ja tema maailm erineb palju sellest, kuidas me iga päev elame. Tema boheemlikud peategelased on närvesöövalt rõhutatult kunstnikuhinged. Nad ei oska elada, aga nad vähemalt püüavad ja see tekitab neis endiski  hämmastust. July tegelased ja nende hingeelu kuidagi kleepub su külge nagu higi palavas suvises linnas ning kuigi sulle ei pruugi meeldida palavus või suvel linnas olemine või see higi, siis meeldib sulle vähemalt seegi, et on suvi. Või kuigi sulle ei meeldi higi või linn, meeldib sulle see, et on palav ja on suvi. Variandid on võimalikud. Fakt on aga see, et hoolimata teatud ebamugavustundest, mida July filmide vaatamine minus tekitab, pean tunnistama,  et neis on säde olemas, mis kokkuvõttes teeb heameelt. Ma vaatan kindlasti ka July kolmandat filmi, kui see ühel päeval välja tuleb. Kui võrrelda kaht July täispikka filmi, võib öelda, et ta mõnevõrra kordab ennast ja esimene film oli parem. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et esimese puhul oli tegemist debüüdiga, Või see, et teine film võinuks olla muus võtmes, aga siis jälle poleks see muidugi enam July film.   

„Tulevik”, päevinäinud kassi pilguga nähtud lugu, paneb igatahes kannatust proovile.  July loeb kassi häält peale nii närvesöövalt, et tahaks heli kinni keerata. Õnneks elab selle üle. „Tulevik” on perefilm, sest meespeaosaline Hamish Linklater oli mitu aastat July elukaaslane, nüüdseks on boheemlastest filmitegijad ka abieluranda jõudnud. Lühidalt: hullukesed tahavad kassi võtta ja arvavad, et enne seda tuleb kiiresti elu ära elada. Ma pikemalt ei hakka seletama, nagu juba mainitud, on tegemist pigem niisuguse teosega, mida peab omal  nahal proovima. Võin lubada, et ükskõikseks see linateos kedagi ei jäta. Eksperimenteerige. Äkki on teis kaduma läinud boheemlane ja see film avab teie silmad. Tulevik on nagu kleepuv higi. Õnneks saab selle maha pesta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht