Tuhkatriinu päästab Barbie’

Reet Varblane

Kaks banaalset lugu, aga täitsa hea film!      Lühimängufilm „Vahetus” (Luxfilm,  2010, 15 min), režissöör ja stsenarist Anu Aun. Osades Mari Abel, Katariina Lauk, Mait Malmsten, Indrek Sammul, Aleksander Eelmaa, Helena Merzin, Andres Puustusmaa, Juhan Ulfsak, Hilje Murel jt. Operaator Mart Taniel, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Piret Sootla, produtsendid Laura Talvet, Margo Siimon ja Anu Aun. Esilinastus 2. X Thessaloníki filmifestivalil.  Noore režissööri järjekordne lühifilm „Vahetus” on üles ehitatud kahe peategelase, politseinik Mare ja koduperenaise Miina loole.  Mõlema kangelanna lugu on isegi jahmatavalt banaalne, aga kokku on saanud täiesti korralik, psühholoogilise pingega, isegi kummalise kiiksuga lühimängufilm.  Mare (Katariina Lauk) lugu on esitatud klassikalises Tuhkatriinu loo vormis. Kehvadest oludest pärit, mitte just kõige seksikam (või vähemalt ei oska ta ennast sellisena välja pakkuda, see on aga imagoloogilises maailmas üks edukuse tunnuseid), patrullipolitseinikust noor naine ei ole küll sattunud kurja võõrasema ja pirtsakate võõrasõdede küüsi, kuid tema ratastoolis hoolimatu, isegi jõhker isa on sama suur karistus. Isa (Aleksander Eelma)  tahumatus ja jõhkrus on aga tingitud eelkõige üksijäämise hirmust ja suhtlemisoskuse täielikust puudumisest. Seetõttu valab ta kogu viha ja kibestumise oma tütre peale, püüab sisendada tütrele, et ta ei kõlba kuhugi, et keegi (loomulikult mees, sest teistsugune valik ei mahu isa pähe) teda ei taha, et politseisse võeti ta (naine) vaid selleks, et partneril oleks kellegagi, kui neil pole midagi teha, auto tagaistmel hullata. Tütre äramineku lõikab läbi isa füüsiline abitus: üksi vannituppa minnes too libiseb ja kukub ning kiirabiarsti palub tungivalt, et tütar ei jätaks isa üksi. 

Barbie’ välimusega rikka ärimehe koduperenaisest abikaasa Miina (Mari Abel) lugu viib tagasi eelkõige 1960.–1970. aastate Ameerika Ühendriikidesse, kui just haritud kindlustatud keskklassi oma kodu nelja seina vahele suletud (just seda väljendit kasutab ka Miina, kui ta püüab oma mehele selgeks teha, et temalgi on vaja oma elu, eneseteostust) koduperenaiste enesetappude arv oli üks suuremaid. See hirmutav statistika viis feminismi teise laine võimsa esilekerkimiseni. Samasugune olukord nagu Miina oma oli ka tollase ühe krestomaatilisema Miriam Schapiro ja Judy Chicago kureeritud feministliku kunstiprojekti „Naisemaja” tekkimise taga. Raske uskuda, et oleme nüüd, nelikümmend aastat hiljem, samas situatsioonis tagasi. Aga kuna „noore” kapitalismi edukas, imagoloogilises maailmas valitsevad väga  selged reeglid ja hierarhia, siis – mine tea? Üllatav, hämmastav ja hirmutav mudel! Miina abikaasa (Mait Malmsten) käitumisviis on küll sofistikeeritum kui Mare isal, kuid temalgi puudub igasugune empaatia oma lähedaste suhtes. Teda kannustab vaid hirm, et ta võiks sattuda maailma (sõprade, naabrite, äripartnerite, avalikkuse) naerualuseks: sõbrad arvavad, et naine läheb tööle, kuna ta ei suuda peret toita; naine on moemaailmas  liiga harimatu ja paneb seetõttu oma abikaasa rumalasse olukorda jne. Neid ühendab ka oma vajakajäämise, kibestumise, hirmude väljavalamine oma lähedase peale, nende alandamine. Või, kui vaja, siis ka nendega manipuleerimine (viis, kuidas Miina mees käitub oma väikese tütrega). Ning sellegi taga on alateadvuslik hirm oma lähedasest (tütrest, naisest) ilma jääda, teda kaotada. Ehk teisiti öeldes on mõlemad mehed suhtlemiskääbikud.     

Õnneks on need kaks lugu siiski vaid taust kahe oma eluga rappa jooksva naise, Tuhkatriinu  ja Barbie’, politseiniku ja koduperenaise suhtele, ebameeldivatele, kuid nende elu seisukohalt olulistele kokkusaamistele. Film algab ja lõpeb Mare ja Miina kokkusaamisega: esimesel kohtumisel on Miina varastanud ajakirja ning Mare, näidates üleolekut n-ö kõrgemasse ühiskonna kihti, paremasse ellu kuuluvast naisest, nõuab talle kõrgemat karistust, kui tegelikult oleks vaja. Ehk asenduseks ja kompensatsiooniks käitub Mare Miinaga  nagu tema isa temaga.   

Lõpustseenis on taas antud Tuhkatriinule  võimu demonstreerimise võimalus: ta viib kodus konflikti sattunud Barbie’t politseijaoskonna poole, et teha talle taas protokoll, seekord öörahu rikkumise eest. Just lõpustseenis peitub filmi võti: Mare lööb Miinat. Löömissteeni – võimuesindaja füüsiline vägivald tavakodaniku suhtes – võib mitmeti mõista: tuua Miina välja hüsteeriast, millesse on teda viinud kodune psüühiline vägivald; ja näidata  oma üleolekut, või, nagu johtub ka Mare sõnadest, anda Miinale uue alguse võimalus. Selleks aga peab ta manipuleerima (antud juhul isegi valetama) oma abikaasaga. Samas annab Mare (Tuhkatriinu) oma saatuse Miina (Barbie’ või antud seoses pigem printsessi) kätesse: ta võib kaevata Mare kui politseiniku peale ja Mare kaotab oma töö. Töö on aga Mare ainuke oma valik siin elus, kuigi ka seal ümbritsevad teda pigem jobud (partner) kui tugevad, hoolivad  sõbrad. 

Režissöör jätab Miina valiku lahtiseks, aga  et ta mingi valiku teeb, sellele viitavad filmi mitteloogilised, isegi ülejäänud looga seostamata vahelõigud: kajakaga heidikmees (Juhan Ulfsak), kes otsib hellust ja lähedust täiesti ebaadekvaatsel viisil; seinalt kukkuv peegel, mida ei saanud tekitada Miina ja ta abikaasa tüli; ajakirja vargus, kuigi oleks loogilisem, et Mare oleks Miina peatanud kiiruse ületamise või valesti parkimise eest. Need seostamata misanstseenid toovad sisse katkestuse, millel  peaks filmi loogika seisukohalt olema suurema katkestuse tähendus. Katkestus on aga millegi teistsuguse võimalus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming