Tsalga rahvas

Lauri Sommer

Kui ma märkama hakkasin, siis kõik juba toimus. Nii on see voolava tegelikkusega ikka. Tuli minna kadunut kalmistule saatma, inimesed kogunesid. See oli Varstu-Ritsiku kiriku kõrval, kase all kalmistu väravate juures. Läksin, ning möödusin millegipärast veel avatud kirstust, kus lamas tõmmu, selge seto näoga, kortsuline, kuid mitte vana naine. Kas ma tundsin teda või ei, jäi veel lahtiseks. Aga tuntakse ka neid, kellega praeguses elus pole kokku saadudki. Olin viimaste seas, kes rongikäigu lõppu jõudsid. Mu yhele kyljele tuli kadunud Vanaema, teisele kadund Vanaisa, saades ootamatult leituteks. „Või-võih, tulõ hindäl ka arq minnäq,” ytles Vanaisa eespool käivaid toimetusi vaadates vist. Kadunuga jäeti hyvasti ja kirst suleti kombekohaselt. Kui liikuma hakati, tuli sygav lein yle minu. Ma ei käinud, vaid liikusin põlvili, viskudes aina ristimärke tehes ja koolnu hinge eest paludes maha, laubaga mulda puudutades, ahastuses, nagu lähima kaotuse pärast. Ma ei mäleta, kas tegin seda kogu tee või ainult mingi rituaalse osa. Lovi langes. Kui haua juurde jõudma hakati, ning mehed juba köitega äärtel valmis olid, et langetama hakata, keeras kirst ennast äkki hauasyvendi kohale risti. Elunäinud mehemyrakad põrkasid selle juurest tagasi. Kaas lendas pealt ära. „Määne timp´ taa sys om?” kysis vana hauakaevaja minu kõrval. Ja ma nägin käsi ringutavate inimeste vahelt, kuidas kooljas kirstus ennast esmalt keeras, nagu magades kägarasse tõmbudes, rikkudes kaunistused ja lõhkudes õrnad hauapanused. Kirstu veerele ilmus pea, millelt mustad juuksed salgu kaupa ära kukkusid, kuni paistis vaid kiilas kolp. Ja meie nähes hakkasid kasvama uued hahkjad juuksed. Neiud karjatasid ja panid käed näo ette. Yhel rasedal hakkas paha, ning ta jooksis teerajale, oksenire kõhul. Siis käänas kooljas end õigeks ja hakkas kriginal, kergelt tudisedes istukile tõusma, nagu kägisev uks. Sai istuma, võttis silmadelt viimse lubakirja ja lõi kange käega risti ette. Inimesed olid hirmunud ja lummatud, kaotanud reaalsusetaju – kas see oli tont või inimene, kuidas selline asi võimalikuks sai? Papp mõistis viimaks viirukipanni läita, kaaditada ja leelutada „Jumal olgu kiidetud kannatajanna Jevpraksia ylestõusmise tõttu nyyd ikka ja igavesti aameeen!”. Ja rahvas kordas talle kaasa, mõistmata muud teha. Vanaema kummardus mu poole ja ytles: „Tuu peräst õt miiq timmä niipall´o leinassi ja taga iki, tullgi Praksi koolussist ello.” „Nii ta om Patsikõnõ,” tegi nyyd elluärganu oma suu lahti. „Umma suku tohi-i ütsindä jättä. Maq käve Jumala man, ta ütel mullõ, õt usk om nõrgast jäänüq ni inemiseq ullist lännüq. Maq tulli näütmä õt igävene elo om olõmah.” Juuksed ulatusid nyyd juba õlgadeni. Mehed andsid talle argsi käed ja ta astus kirstust välja, sirutas liikmeid, kohendas rõivaid ja rongikäik suundus kirikusse spontaansele tänuteenistusele. Surma mahatallamine polnud nyyd ainult sõnades öeldud, vaid ka siinsamas näha. Kui laulud lauldud, tagasitulnut pyha veega pritsitud ja Jumalat tänatud, sõideti bussiga alevisööklasse, kus peielaua asemel hakkas arenema hoogne ja humoristlik tervituspidu. Praksi oli ise kõige reipam, kuid syya tal ei lastud. Pärast esimest toosti ja võileiba sadas talle kysimusi siit ja sealt.

 

„Kos Saq ollit?” – „Jumala man.”

„Mis Sa sääl näit?” – „Kardinaq olliq pilvi iih ni Jummal oll´ õgah suunah mu ümbre.”

„Mis tä viil ütel?” – „Muud tä es kynõla midägi, kai ynnõ otsa.”

„Kas engleit ka näit?” – „Es. Ti kyik olt engliq, tuud teedüst maq tulli kah teile tuuma. Elägeq engli muudu, arq or´aku inäp rahha ni vällämõtõldut värke. Sys saa ti heng siivaq. Elägeq ligimiisi jaost ni taivariik omgi tulluq. Kyik holdotaminõ tulõ arq unõhta.” – „Ah, tuud juttu om Piiblist ni Papi suust küländ kuulduq. Kas Saq midägi huvitavabat es näeq? Vaest Sa es olõki kooluq, ollit kats´ päivä nisama nõrgahtunuq?”

 – „Kas Saq olt mu ülest nõsõmisõ joba ar´q unõhtanuq?”

Mees jäi sõnapealt vakka ega rääkinud ymber käivale lustile, tantsudele (hauakaevaja kromka järgi) ja purjujäämisele vaatamata enam sel õhtul midagi. Jäi vist mõtlema.

 

Pärast pidu lubasid jokkis matuselised yksteisele, et peavad sellest syndmusest suud kinni. Aga kus sa sellist asja varjata saad. Juba nädala alul hakkas kydema – raadio, tele, lehed, foorumid. Kui kolmapäeval bussiga koju sõitsin, arutas hulk teismelisi seda juhtumit tuliselt vaieldes. Ja kui nemad oma maailmast nii kaugel asuvale asjale mõtlevad, siis on see näitaja. Järgmisel nädalal andis Google’i otsing „Ylestõusmise-Praksi” (või inglise keeles „Evpraxia Resurrected”) nelisada tuhat tulemust. Mõne päeva pärast, kui Guardian, Daily Mail, New York Post, Svenska Dagbladet ja teised seda olid käsitlenud, aga juba kaks miljonit. Ylepäeva tuli tema tegemistest uudiseid, ilmus artikleid ja kolumne selle fenomeni vastu. Mõned tema fanaatilisemad pooldajad moodustasid Ylestõusmise kiriku, kes pidas teda nais-Jeesuseks, ta tõmmu ja kindel nägu hakkas ilmuma kõigi väljaannete kaantele, pagendades seltskonnatibid kuudeks kuulsusetult õrrele. Kokandusajakirjad kysisid talt sõira ja kulatskite retsepte, tabloidid noore ea tegemisi (Sõmerpalu vanadekodust leiti intervjuu jaoks yles isegi ta esimene platooniline armastus), maareporterid kylajutte, igayks seda, mida oskas. Kõrvaltalu juurde, kus ta elas, vooris päevade kaupa autosid. Lihtsad inimesed, haiged ja kõrged vaimulikud tulid temalt õnnistust saama, fotole allkirja paluma või niisama uudistama. Aga kõigile „sealpoolsetele” kysimustele vastas ta ikka niisama napilt, kui esimesel korral koolisööklas. Läks kevad ja suvi, kuid meediasurve ei vähenenud. Seda vist eriti seepärast, et oli tõestus. Yks Praksi tytrepoeg oli matust käsikaameraga filminud ja see salvestus oli You Tube’is kogunud yle kahekymne miljoni vaatamise – nende rekordtulemus ja see arv aina kasvas. Muidugi kahtlustati võltsingut, kuid visuaalide eksperdid tunnistasid salvestuse yksmeelselt ehtsaks. Ilmusid esimesed teaduslikud ja arstlikud analyysid, kysimuserahe alla sattusid ka lähemad sugulased, hakati kirjutama Praksi elulugu, talle pyhendati kiriklikke hymne, ta kanoniseeriti Varstu kaitsepyhakuks, kaugetel maadel tunti äkki huvi selle kandi elulaadi ja kylakristluse vastu ja nii edasi. Meie pere ei hoolinud kärast, sest tundsime, et imet nähes oli midagi meie sees lahti läinud ja puhtamaks saanud. Ostsin Ritsikult Ylestõusja Jevpraksia ikooni ja panin pyhäsenulka teiste juurde. Tuttav ja pyhak yhtaegu. Kuni yhel päeval nägime Praksit tudisedes oma aia taga, sõrmed roigastesse klammerdund, meid hyydmas. „Või latsõkõsõq… Tiiät… Maq olõ taast hol´otamisõst nii väega väsünuq. Jummal´ om kah.” Ta istus meie juurde pesukivile ja rääkis pikalt, tiira-taara – seni, kuni väsimusest vaikis. Jumal oli talle unes ohates öelnud, et inimesed ei taha järele mõelda. Näe nyyd – teevad isegi ylestõusmisest järjekordse uudise, millega õhutada põnevust ja saada kasu. Ja ylestõusnust prominendi. Ta on Jumal kyll, aastatuhandeid näinud, aga Temagi peab käsi laiutama. Kas inimesed tõesti õpivad ainult hädast? Mis neil puudub? Nii kysis. Ja mis sa hing oskad vastata. Siis ytles, et on vahel mõelnud, et tegi oma parima, aga yks osa käändus puudulikuks: „Taa om taa tsalga rahvas. Õt saa-ai naist midägi, nõsõ ülest vai nõsõgui-q. Ütel tuud ni taht minno tagasi kutsu. Tulkõq no säädkeq lautsi valmist, kujo pähütsehe ni kündleq kõrda. Olõ-i midägi, arq minnäq! Kõik ilm nägeväq ynnõ elost unni. Viisi-i inäp taa jandi seeh elläq.”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming