Truuduse vabastav piirang

REBEKA RUMMEL

Mängufilm „Eemal hukutavast linnakärast“ („Far from the Madding Crowd“, Suurbritannia-USA, 2015 119 min). Režissöör Thomas Vinterberg, stsenarist David Nicholls, põhineb Thomas Hardy samanimelisel romaanil, operaator Charlotte Bruus Christensen, helilooja Craig Armstrong. Osades Matthias Schoenaerts, Carey Mulligan, Juno Temple, Tom Sturridge, Michael Sheen jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Artis, Solaris, Ekraan, Cinamon.

Thomas Vinterberg on oma ingliskeelse filmi peaossa valinud kaks Euroopa tõusvat tähte, kellel Hollywoodis ees ilmselt põnev tulevik: inglanna Carey Mulligan mängib Bathsheba Everdene’i ja belglane Matthias Schoeanerts talupoeg Gabriel Oak’i.

Thomas Vinterberg on oma ingliskeelse filmi peaossa valinud kaks Euroopa tõusvat tähte, kellel Hollywoodis ees ilmselt põnev tulevik: inglanna Carey Mulligan mängib Bathsheba Everdene’i ja belglane Matthias Schoeanerts talupoeg Gabriel Oak’i.

Kaader filmist

Thomas Vinterberg, üks eksperimentaalse filmivoolu Dogma 95 rajajatest koos Lars von Trieriga, on üks neid Euroopa režissööre, kes üllatab ikka ja jälle .

Inglise klassiku Thomas Hardy romaani ekraniseering on lähenemiselt traditsioonilisem kui Vinterbergi senine looming. Varem on ta käsitlenud verepilastust („Perekonnapidu“/„Festen“, 1998), heidikustaatust („Submarino“, 2010) ja üksikindiviidi võitlust kogukonna vastu („Jaht“/„Jagten“, 2012). Nüüd on ta aga ette võtnud kirjandusklassika, ühe eepilisematest armastusromaanidest, ning koostöös stsenaristi, briti kirjaniku David Nichollsiga (bestselleri „Üks päev“ autor) on valminud Hardy romaanile võimalikult lähedane variant.

Olgu välja toodud, et režissöör pidas seekord oluliseks teha Thomas Hardy, mitte ainult Thomas Vinterbergi filmi. Režissööri loominguga tuttaval vaatajal ei jää see aspekt kindlasti märkamata. Vinterberg räägib tihtipeale ühiskonnas allakäinute või äratõugatute maailmast, tema filmid šokeerivad ja raputavad, sest ta käsitleb valusaid teemasid. Seekord ei ole aga filmi stsenaarium režissööri looming, vaid põhineb Hardy romaanil, õigemini Nichollsi adaptatsioonil. Juba viktoriaanlik stiil ja ajastu panevad filmile peale omad piirangud. Vinterberg on tahtnud olla loo edastamisel võimalikult täpne ning on autentsuse seadnud omaette kriteeriumiks. Teatud raamistik tundub olevat režissöörile sobiv töömeetod saavutamaks huvitavat loomingulist tulemust. Dogma-perioodil oli raamiks kokkuleppelisest reeglistikust kinnipidamine (filmimine ainult võttepaigas, naturaalne valgustus, amatöörnäitlejad, käsikaamera), nüüd on „nõudeks“ truuksjäämine romaani originaaltekstile.

Kui vaatame, kui hästi on hakkama saadud romaanile võimalikult lähedase mugandusega, ei tasu hakata võrdlema seda filmi 1967. aasta John Schlesingeri samanimelise ekraniseeringuga, mille peaosas oli staarnäitleja Julie Christie. Vinterberg on lähtunud põhimõttest, et tahab alusteksti vaadata värske pilguga ning tunnetada seda iseseisvalt. „Olgu see film Thomaselt Thomasele,“ tundub olevat autori keskne mõte. Tõepoolest, Vinterberg on taas teinud väga huvitava näitlejate valiku ning tabanud hästi karakterite mitmekihilisust, lasknud selle näitlejatel endil filigraanselt välja joonistada. Vinterbergi puhul ongi hinnatud just tema entusiasmi ja positiivsust, millega ta suudab äratada võtteplatsil näitlejates mängulisuse. Spontaansus on ka kinolinal näha, hoolikalt valitud näitlejapaaride vahel valitseb sünergia.

Kui noor ja habras Bathsheba Everdene (Carey Mulligan) kohtub esmakordselt kõrvaltalu taluperemehe Gabriel Oakiga (Matthias Schoenaerts), on tollele kohe selge, et tegu on metsiku ning iseseisva tütarlapsega, võiks öelda, et Victoria ajastul lausa tavapäratu juhtumiga. Gabriel tajub tütarlapse sitket iseloomu ning järeleandmatust, ent kohtleb teda vastupidiselt teistele meestele igati võrdselt. On huvitav jälgida, kuidas nende kahe suhe loo käigus teiseneb: usaldus nende vahel aina süveneb, tunded lähevad järjest sügavamaks nagu jõgi. Gabriel on küll väga mehine mees, kuid see ei takista tal olemast erakordselt tundlik. Schoenaerts sobib sellesse rolli suurepäraselt, tema silmadestki kiirgab välja siiras suhtumine tüdrukusse.

Carey Mulligan on Bathsheba rollis vastupandamatult võluv, ettearvamatu ning köitev. Omajagu elegantsust lisab tema karakterile loo romantiline maaõhustik ning ajastukohane rõivas, kuid tema sarmita ei suudaks Wessexi maaliline looduski silma köita. Briti näitlejanna on oma tundlikkuse ning mängutäpsusega rohkelt tunnustust pälvinud nii teatris („Taevavalgus“/“Skylight” West End Theatre’is, 2014, lavastaja David) kui ka filmis. See film on järjekordne tõestus, et tegu on andeka ning laia ampluaaga filminäitlejaga.

Filmi meeskarakterite hulka kuuluvad peale Gabriel Oaki tegelaskuju veel jõukas üksildane taluperemees Bold­wood (Michael Sheen) ning isepäine, lausa toorevõitu käitumisega kaardiväelane Francis Troy (Tom Sturridge). Meestegelased moodustavad loos oma iseloomuomadustega lausa haruldasel kombel n-ö kolmkõla akordi, mille iga noot on osa tervikust. Boldwood tagab oma küpsuse ning jõukusega Bathshebale turvatunde, noorukeses Francises on peidus brutaalne kirg, mida naine üle kõige ihkab, Gabriel pakub aga Bathshebale usalduslikku suhet ning tasakaalu.

Mis puutub aga Boldwoodi, siis on lausa märkimisväärne, kuivõrd sarnane on Michael Sheen 2006. aasta BBC „Jane Eyre’i“ adaptatsioonis Rochesteri kehastanud Tony Stepheniga. Seega on romaaniklassika küllaltki sarnaseid tegelaskujusid valitud seekord mängima ka olemuselt veidi sarnased näitlejad, seekord siis Sheen ja Stephen.

Kuigi näitlejatöö oli küllaltki loomulik, kerkis sellele vaatamata filmis esile paar hetke, mil mõne tegelase areng tundus hüplik või liiga äkiline, et olla täiesti usutav. End äärmiselt vaoshoitult üleval pidanud Bathsheba otsus tormata kirgliku, ent siiski tundmatu sõduri Troy rüppe kõigest paar päeva pärast nende esmakordset kohtumist mõjus tõepoolest liig kiire meelemuutusena, nii et tõukas mind vaatajana isegi hetkeks loost välja. Kahelda võib ka ajastu konteksti autentsuses. Milline oli tegelik olukord naiste võrdõiguslikkuse osas aastal 1870? Stseen, kus Bathsheba kogenematu taluperenaise ja ainsa naisena ärimeeste keskel oma vilja müüb, ei veena: saak saab müüdud vaid mõne silmapilguga. Vaevalt sai see tollal nii libedalt minna.

Kindlasti nõuab ajastutruu reaalsuse loomine palju uurimist, kuid ei tasu vahest oodatagi, et kohtame Hardy romaani ekraniseeringus miskit sarnast Dickensi naturalistliku ning toore elukäsitlusega, mis vastab võib-olla rohkem tollastele oludele. Tegu on siiski romantilise armulooga, mille Vinterberg on edastanud tõepoolest eepilisena. Mälupilti jäävad veel mõneks ajaks kumama need avarad ning romantilised maastikuvaated, mis on üles võetud Vinterbergi kauaaegse kolleegi Charlotte Bruus Christenseni tundliku kaameraga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming