Tootmisest, nägemusest ja kunstist

Jaan Tooming

Praegu on arutlusel ja koostamisel Eesti filmi arengukava, eestvedajaiks kultuuriministeerium ja EFS, kava kirjutab kokku ärikonsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers, töögruppide dokumendid ripuvad aadressil www.efsa.ee. Peamine rõhk on pandud majanduslikule küljele, ikka tootmine ja tootmine. Mainitakse küll, et meil tehakse lastefilme, meelelahutust ja euroopalikke süvafilme, kuid mis suunda peaksime liikuma, sellest  pole ainsat sõnagi.       

Kui vaatame filmide nimekirja, mis viimastel aastatel tehtud, siis näeme, et kõige rohkem on kogunud vaatajaid filmid kodumaistel teemadel: „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, „Ruudi”, „Detsembrikuumus”, „Kormoranid”. Ei meelita vaatajaid kinno see euroopalik „süvafilm”. Kodumaised teemad toovad vaatajad aga saalidesse, kuigi meie oma teemadel  filmid on enamasti kunstist kaugel: kaadrid on juhuslikud, läbi komponeerimata, mäng viletsavõitu ja tegevus pealiskaudne. Vaataja ei lähegi filmikunsti vaatama, vaid teemat, mis talle lähedane või närvekõditav või meeltlahutav.       

Võime peksta filmi sisse miljoneid eurosid, ent kui puudub haarav ja originaalne stsenaarium, kõrgetasemeline näitlejate mäng, oskuslik režii, operaatoritöö ja montaaž ning  heli, siis pole lootustki, et tõuseme oma filmiga kunsti tasemele. Jääme ikka kodukootuks ja amatöörlikuks. Sihiks on võetud mingi euroopalik film, n-ö süvafilm, kuid see on väga abstraktne siht, pole toodud ühtegi näidet, milline see nn Euroopa film siis on, mille järgi joonduda. Ja kui ka oleks näited toodud, poleks sellest kasu, sest heade filmide kopeerimine oleks ikkagi koopia, mitte originaalne kunstiteos.  Tahetakse lüüa rabavate kaadritega, mis on täis seksi ja vägivalda või igavat jorutamist, kuid film nõuab kõigepealt siiski andekust, mitme asja andekat kokkuliitmist: pilt, mäng, heli. Kui pole tõelist nägemust, siis pole lootustki, et film õnnestub. See on ka enamiku praeguste „kunstfilmide” küündimatuse põhjus.     

  Tormatakse vaatama välismaa meelelahutust  ning eesti filmidest ei tehta väljagi, kuigi arengukava räägib eesti filmitegijate tuntusest maailmas. Ei aita, kui Veiko Õunpuu käib festivalidel, ei aita, kui kunstlikult üles puhutud teemaga „Klassi” müüakse, Eesti on ikka väike maa väikse filmitootmismahuga ning peame sellega leppima. Peaksime hoopis mõtlema, kuidas odavalt teha väga häid filme, mitte lootma, et miljonid eurod päästavad meie filmikunsti. Ma ei  räägi animatsioonist, seal on tõesti tasemel filmiloojaid ja kunstnikke, räägin praegu filmikunsti käilakujust – täispikast kunstilisest mängufilmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming