Toored toonid taasiseseisvumise tajumisel

MART SOIDRO

Anvar Samost tõdes viimases ?Olukorrast riigis? (22. VIII) raadiosaates, et meil ei ole endiselt taasiseseisvumise kohta teaduslikke ajalookäsitlusi. Siinsamas Sirbis tunnistab Kadri Must kolm aastat tagasi (24. VIII 2001), et nende pöördeliste päevade puhul on mälul üks kummaline omadus: see muutub. ?Säravaimaks näiteks oli ühe toonase rahvasaadiku valmisolek üksikasjalikult meenutada kaht otsustavat päeva Ülemnõukogus, seletada, millised olid ühe või teise otsuse tagamaad. Kurioosne see, et ta ise neil päevil Eestis ei viibinud; ta oli omaks võtnud teiste mälestused ja valmis esitama neid kõhklematult enda omadena?. Pentsikut olukorda kirjeldab veel värvikamalt Postimehes (21. VIII) Ilmar Raag. Nimelt oli ?Soomuslaev Potjomkinis? stseen, kus mässulised madrused pannakse suure presendi alla, et neid maha lasta. Paar aastat hiljem ilmunud välja mees, kes väitnud, et tema oligi üks neist madrustest. Vaid oma lähimatele sõpradele julgenud Eisenstein tunnistada, et selle episoodi oli ta algusest lõpuni ise välja mõelnud? Tegelikult ei ole olukord sugugi nii hull, vähemasti mitte lootusetu. Ajaloolane Kadri Must on neli aastat tagasi üllitanud raamatu ?Iseseisvuspäeva sünd?, mis annab päris hea lähtealuse edasisteks uurimusteks. Loomulikult ei saa praeguse Keskerakonna peasekretäri kõiki väiteid võtta puhta kullana, kuid lõppjäreldusega olen ma nõus: 20. augusti kokkulepe Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel ei tähendanud kompromissi Eesti ühiskonnas. Mõlema poole järeleandmised Toompea saalis ei viinud pingelangusele Eestis tervikuna, vaid osa otsustajate arvates hoopis teravdas vastuolusid sellistes valdkondades nagu omandireform ja kodakondsusküsimused. Muidugi võiks siinkohal küsida, et kui kokkulepet poleks sündinud, mis saanuks edasi? Kodakondsuse nullvariant ja status quo omandiküsimustes. Veidi kummastav on kuulda-lugeda, et osa nn. Järliku ?69 klubist? sellist Eestit tahtsidki.

Ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre tahtis, aga küsis ikkagi artiklis Üksmeelepäev (SL Õhtuleht, 19.08) retooriliselt: ?Mida arvata tähtpäevast, mida osa peab suure kära ja rõõmuga, teised aga ignoreerivad püüdlikult??. Ja mõni lõik hiljem: ?Ja miks on tähtpäevale antud irooniline nimi ? edgaripäev??.

Olles ise 90ndate alguses tihedalt Isamaaga seotud nagu Vahtregi, arvan teadvat vastust. Pärast VII riigikogu valimisi ignoreeris tollane koalitsioon opositsiooni (Kindel Kodu, Rahvarinne jm. naljamehed) soovi, kuulutada 20. august riiklikuks pühaks. Ajad muutusid ning 90ndate lõpus tollane opositsioon oma tahtmise saigi, aga siis juba oma kaheldavat kohta ajaloos rõhutades. Tagantjärele tark olles tuleb tõdeda: kui me tahtnuks 20. augustit üksmeelepäevana näha, tulnuks riigikogul see 1993. aastal riiklikuks pühaks kuulutada.

Nüüd?

Nüüd on saanud sellest munitsipaalpüha, kus Edgar Savisaare teise põlvkonna kasvandikud potentsiaalsetele kolmanda põlve lastele toorete värvidega õhupalle jagavad. Lapsukeste õhupallidel mahakriipsutatud Keskerakonna embleemi nähes meenus mulle aga Abraham Lincolni mõttetera: kõiki inimesi on võimalik lollitada mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg. Kuid pole võimalik lollitada kõiki inimesi kogu aeg. Seepärast usun, et kaugel pole needki ajad, kus nn. vabaduse lapsed hakkavad küsima: kus oli Savisaar siis, kui putð algas? Miks konutas valitsusjuht kurvalt kuskil nurgas, kui rahvasaadikud pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist ðampanjaklaase kõlistasid? Miks jõudis Savisaar koos turvameestega teletorni juurde alles siis, kui dramaatilised (õppe)tunnid olid juba lõppemas?

Tolle päeva meediakajastuste osas tuleb tunnistada, et Indrek Pertelsoni pronksivõit Ateena olümpiamängudel varjutas õnneks Tallinna ja Lihula vastasseisu. Või kas see oligi vastasseis? Savisaare ja Madissoni, veel hiljutiste parteikaaslaste taktika on ju sarnane: ajaloosündmusi kasutatakse ära oma poliitilistes huvides. Hea maitse piiri ületasid mõlemad, aga punktivõidu saavutas seekord Madisson oma kunstiliselt täiesti küündimatu monumendi paigaldamisega Lihulasse. Need mehed vääriksid esteetilisemat ja mundrita monumenti, Tiit! Sest nagu ütles selja sirgeks ajanud vabariigi president Kadrioru lossipargis: ?Selle väikerahva pojad võõrriigi mundris ja relvadega ei sõdinud kummagi okupandi huvide eest, vaid oma pere ja rahva kaitseks ning lootuses taastada oma riik?. Aga see oli ka ainus meetilk tõrvatünnis.

Taasiseseisvumispäev on möödas, aga küsimused jäänud. Lähiajalugu käsitletakse sama toores toonis kui kesknoorte jagatud õhupallid Vabaduse väljakul. Kusjuures mitte niivõrd ebaküpsuse mõistes toores, rohkem ikka poliitilist mängustiili silmas pidades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming