Tõeline elu kahesaja-aastases rannatalus

Annika Koppel

Riigikogu hoone 2. korrusel on avatud Arvo Iho fotonäitus „Aastaring rannatalus” kui etnograafiline jäädvustus. Näitust avades ütles riigikogu esimees Ene Ergma: „Neid pilte vaadates tunnetad iga rakuga, et see ongi tõeline elu.” Pildid on värvilised ja jõulise joonega, kui nii sobib foto kohta öelda. Ehkki seal pole ju tegelikult midagi erilist: üks heas korras tänapäeva rannatalu, kus ema, isa, lapsed ja loomad elavad oma igapäevast elu. Aga pilte järjest vaadates leiad end järsku Leeotsa elu keskel, katsud käega võib-olla kahesaja-aastast vana palgiotsa, lähed pereisaga metsatööle või kala püüdma, pereemaga lauta lehma söötma, hingad sisse värsket soolakat mereõhku ja jääd tumedas õhtutaevas puude vahelt kuud põrnitsema. Metsmaasikad punetavad ja lõhnavad – see on kindel märk suvest niisama nagu jaanituli ja pärjad tüdrukute peas. Nii tuttav, nii lähedane ja kodune. Maaelu kiputakse sageli idealiseerima. Lapsepõlve suved vanaema juures maal on pannkoogi ja värskete maasikate lõhnalised. Päevad on täis vahvate loomade seltsi ja muretuid mänge talumaadel või kaugemal looduse rüpes. Vanaema muidugi teab, et kui suvi läbi saab ja lapsed-lapselapsed jälle linnas, läheb väljas poriseks ja pimedaks, iga päev tuleb ahju kütta, puudega jännata. Pood ja arst on kaugel ning kui lumi maha tuleb, lähevad teed kinni. Siis on igav ja üksildane, rahvast liigub vähe ja lumi krudiseb jalge all. Kuni järgmiste maasikateni.

Leeotsa talu Kasispea külas Harjumaa ja Lääne-Virumaa piiril pole ju Tallinnast nii väga kaugel, aga aasta ringi olijaid pole sealkandiski palju. Talukultuur on asendunud suvituskultuuriga. Eestis on üle saja küla, kus ei ela enam keegi. Olen ise ka üles kasvanud Lõuna-Eestis ühes väikeses metsakülas. Mu koolitee algas varahommikul, sest bussipeatusse oli mitu kilomeetrit. Mäletan, kuidas unistasin külateel, et buss hakkaks käima kodule lähemalt. See oli olnud ka täiskasvanutel jutuks. Aga nüüd olen sealt ammu ära tulnud, elan linnas, külas on ümberkaudsed talud aastate jooksul järjest tühjenenud, inimesi veel vähemaks jäänud, buss käib ikka samast kohast, kust enne ja veel harvemini kui varem. Elu on koondunud suurematesse linnadesse, tõmbekeskustesse, kus inimestel on tööd. Või käiakse tööl veel kaugemal, mõnel teisel maal. Kus see tõeline elu siis on?

Kolme põlvkonnaga talu

Näituse idee pärineb Eesti Instituudist, mida siis juhtis praegune riigikogu liige Mart Meri. Mõte oli pildistada üht toimivat tõsist Eesti talu, kus elanuks vähemalt kolm põlvkonda, kuid seda leida polnudki nii lihtne. Otsida tuli tükk aega. Ihol vedas, et sattus Kasispeale Leeotsa tallu. Pereema Maaritsa võttis ta jutule ja lubas pilte tegema hakata. Tõsi, vanaema ja vanaisa siin talus ei ole. Fotograaf käis Kasispeal kolme aasta jooksul, neli-viis korda aastas, pildistas igasuguseid talutöid kõigil aastaaegadel. Pääses nii sauna kui köögilaua äärde, jälgis läbi objektiivi toimuvat, püüdis jääda märkamatuks, et kaamera tabaks loomulikku elu. Ei tahtnud tüütuks minna. Pererahvas võttis ta omaks.

„Olen ise maalt pärit ja kodu on mulle palju rohkem kui ainult maja, milles elatakse,” selgitas Arvo Iho. „See on ka mets, heina- ja karjamaa. See on õuealune meri ja lähemad saarekesed. Sipelgad ja siilid aiamaal, kärbsed ja parmud lehmade ümber, kanad-kuked ja rebane, kes neid vahel sakkimas käib. Kaks kassi, kes teineteist ei salli, pääsukesed räästa all, varesed männi otsas ja kajakad paadi ümber – see kõik on üks elutervik, ilma milleta inimene muutub väikeseks ja kaotab arusaamise elavast maailmast.”

Suhe loomadega kuulub taluelu juurde ja talupärimuses on loomadest hulk lugusid, mis kirjas näituse lisamaterjalides. Aga vanad maastikud muutuvad ja meie esivanemate aastasadu kestnud loomulik elulaad on kadumas. Muutused leidsid aset ka Leeotsal selle kolme aasta jooksul, kui pildistati: algul oli talus lehm, aga hiljem enam mitte. Tänaseks on tuhkur kõik kanadki murdnud. Nüüdki võib ajalehest lugeda, kuidas paari-kolme lehmaga talud on meie maastikult lõplikult kadumas, neist saavad lehmata talud. Ei tasu ära.

Leeotsa lugu

Leeotsa talu ajalugu ulatub kahesaja aasta taha. Magdalena, Maria-Matilde, Selma-Johanna, Herta-Elisabet … – need mõisapreilinimega naised sündisid ja kasvasid koos venna Eduard-Johannesega Leeotsa talus. Siis oli talus veel kõrts ja viimaseks kõrtsmikuks nende isa Kaarel.

Madleena – nende ema – pani aluse kõnekäänule „töökas nagu Madleena”. Mis muud jäigi üle naisel, kelle mees suri enne viimase lapse sündi ja keda ähvardas ühes lastega peavarjuta jäämine. Nimelt oli siis veel pool talu päriseks ostmise summast tasumata ja uus ostja olemas. Kõnnu mõisahärra lubas Madleenal siiski vana lepingu järgi tasumist jätkata. Nii jäi kõik Madleena õlule, kuna mehi polnud, siis kõik tööd olidki naistetööd. Kuni poeg Eduard-Johannes sirgus.

Edasi tuli talul ja selle inimestel osaleda kõiges, mis ajalugu kaasa tõi. Mida me hästi teame, sest sellised lood on pea igal eesti perel. Ühtemoodi, aga muidugi ka erilised ja kordumatud.

Talu ajaloost saab ülevaate näituse saatetekstidest, aga ka vanadest, 1927. aastal võetud fotodest, mis aeg-ajalt uute vahel vilksatavad. Seal toimetavad esivanemad: teevad põldu, käivad kalal ja ajavad kodumetsas puskarit. Need vanad pildid lisavad näitusele veel ühe kihi. See on emotsionaalne ja ilus (aga mitte ilutsev) fotonäitus, mis mõjub peaaegu nagu film ja kätkeb endas enamat, kui piltidel näha. „Aastaring rannatalus” on otsapidi etnograafiline jäädvustus. Naljakas mõelda, kui keegi võtaks saja aasta pärast Leeotsa elu pildistada. Kuidas seal siis on?

Fotokunstnik Arvo Iho

Arvo Iho on fotograaf, operaator, filmirežissöör, filmikooli looja ja õpetaja. Fotograafia paelus teda juba noores eas. „Foto on imeline vahend, mis jäädvustab tihtipeale rohkem, kui oodata oskad,” ütleb ta. „Oluline on siiras huvi asja vastu, mida pildistad. Eeltöö peab samuti tehtud olema.”

Maaelu on Ihole hingelähedane, kui ta varasemat pildiloomingut teada. Arvo Iho viimane suurem näitus oli „Peipsiäärne vanausuliste kultuur”. 1999. aastal tegi ta näituse „Mereäärne Eesti”, mis on eesti elu tutvustanud 19 välisriigis.

„Talus tekib inimesel terviklik elutunnetus ja ka suurde linna lahkudes teavad talust pärit inimesed, kust tuleb nende elujõud, terve mõistus ja kus on nende juured,” selgitab Arvo Iho.

Kui elus midagi sassi läheb, siis maalt pärit inimene leiab uue tasakaalu kodumaastikel.

Näitus „Aastaring rannatalus” valmis 2010. aastal. Seda on näidatud Viinistu kunstimuuseumis, Tartu kinos Ateena ja Eesti Rahva Muuseumis Raadil. Näitus koosneb umbes 140 fotost, millest riigikogu seintele mahtus 70. Pilte saab vaatama minna, kui teatada oma soovist riigikogu infotalitusse telefonil 631 66 22.

Arvo Iho loominguline biograafia sisaldab 8 fotonäitust, 10 mängufilmi operaatoritööd ja dokumentaalfilme. Režissöörina on ta teinud filmid „Naerata ometi” (1985, koos Leida Laiusega), „Vaatleja” (1987), „Ainult hulludele ehk Halastajaõde”( 1990), „Karu süda” (2001), „Karusmari” (2007). Sügiseks valmib fotonäitus „Omad-võõrad” eesti moslemitest.