Tipud, mis jäidki vallutamata

OTT KARULIN

Dokumentaalfilm „Mäed, mida polnud“ (Allfilm, Eesti 2018, 75 min), režissöör Ivar Jurtšenko, operaatorid Taavi Arus, Andrus Eesmaa, Mark Šandali, Madis Hiiemäe, Mart Sard ja Indrek Soe, heliloojad Erkki Tero ja Antti Turp, produtsent Pille Rünk.

Seda lugu kahest poisist, kes pärit Vändrast, kus maa on lame ja eneseteostusvõimalused ahtad, aga kes ometigi murravad end raske tööga ja vigastuste kiuste maailma jalgrattaspordi tippude hulka, on ju jutustatud varemgi, näiteks Andres Luidre lühidokumentaalis „Mägede kuningad“ (2016) või lugematutes spordisaadetes. Ka Ivar Jurtšenko täispikka filmi „Mäed, mida polnud“ Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist reklaamitakse sama paatosega, kuigi teos ise on õnneks märksa mitmetasandilisem.

Muidugi on siingi esindatud kõik spordifilmile kohustuslikud osad: esimesed sõidud ja võidud kodukamaral, keskpärastele tulemustele lõpuks järgnev läbimurre rahvusvahelisel tasemel, mõtisklused unistustest, aga ka treeninglaagri rutiini ja perest eemaloleku roiutavast mõjust. Tegelasedki on eeldatavad: poiste esimene treener Erich Perner, nende vanemad ja abikaasad, aga ka Eesti üks kuulsamaid spordiarste Mihkel Mardna. „Mäed, mida polnud“ võinuks olla lihtsalt korralik ajaloodokument, sest autor on jälginud peategelasi mitme aasta vältel ning tunneb spordiajakirjanikuna teemat. Filmi arenedes liigub fookus siiski uuritavatele aina lähemale, avades nende mõttemaailma – ja kuidas üks teisest erineb – ka väljaspool sporti. See on värskendav, sest Taaramäe ja Kangert kui kaks Vändra poissi on sama äraleierdatud vaatenurk nagu Veerpalu ja Mae tandemina käsitlemine.

Tundub, et „Mäed, mida polnud“ peategelased on tõepoolest autorit usaldanud, eriti Taaramäe, kes on muu hulgas lubanud (või kutsunud) Jurtšenko oma pulma. Seejuures polegi Taaramäe abieluvanne, kus ta tõotab pruudile olla enamiku aastatest kodust eemal ja ka seda, et selle pere ajuks saab kaasa, sest tema võimetest on 90% jalgades, filmi kõige intiimsem hetk. Taaramäe avatus ilmneb märksa rohkem argistes stseenides, näiteks õhtusöök abikaasaga kuskil järjekordses pika tuuri peatuspaigas, kus visiitabielu, aga ka selle pärast põdemise jaburus kerge peerunaljaga kokku võetakse.

„Mäed, mida polnud“ on paljuski lugu (mäe)tippudest, mis jäidki vallutamata, ning tugeva keskmiku positsiooni normaalsusest. Pildil Rein Taaramäe (paremal) ja Tanel Kangert.

Kaader filmist

Kangert on loomult ilmselt kinnisem kui Taaramäe, nagu on temas ka vähem võitlejaverd rattasõidus läbilöömiseks. Jurtšenko on aga temagi puhul püüdnud kinni mitu intiimset hetke, mis võivad esmavaatamisel märkamatagi jääda. Hea näide kompositsioonist on stseen, kus Kangert jõuab treeningsõidult (need kestavad tavaliselt tunde) Vändra koju ja tõdeb, et viimane tund võttis päris kapsaks. Järgmises kaadris võtab ta aga kelleltki – ilmselt naabrimehelt – vastu värske viha. „Sa oled ju isaks saanud,“ ütleb naabrimees. „Jah, juba tund aega tagasi,“ tõdeb ikka veel sõidukostüümis Kangert.

Jurtšenko film, mis algab küll üsna ootuspärase kronoloogilise jutustusena, põimib erinevaid vaatenurki mustris, millega on võib-olla isegi raske kaasa minna. Kõrvaltegelastel lastakse otse kaamerasse rääkida üldjuhul vaid esmailmumisel, et edaspidi jälgida neidki mõnes argiolukorras, või siis kasutatakse nende häält kaadritaguse kommentaarina parajasti stseenis esil teemale. Ka peategelased avavad oma mõtteid muu tegevuse taustal. Enamjaolt on aga pildimaterjal hoopis võistlustelt, sh nii meeskonna spordidirektori auto, pealtvaataja kui ka sõitja vaatenurgast, nii et filmist saab jalgrattatuuri argipäevast tõepoolest 360kraadise ülevaate. Kuna uut infot nii sündmuste äramärkimise kui ka visuaalse materjalina tuleb peale palju ja tõusvas tempos, siis võib jalgrattaspordiga vähem sina peal vaatajal kohati järg käest kaduda. Mõnele sündmusele vaid viidatakse (nt Lauri Ausi õnnetus, mille fataalset tulemust eraldi ei mainita) või siis näidatakse aegkohalise kontekstita (seda, et Kangert kukkus oma õla ja käe kildudeks just Girol ja et viimane tähendab üht kolmest suurtuurist, Giro d’Italiat, saab vaataja osaliselt teada tagantjärele). Jurtšenko film ei ava ka jalgrattaspordi eripärasid (miks on etapivõit just suurtuuril erakordne, mida tähendab valge särgi võitmine, mis roll Kangertil täpselt oma meeskonnas on jms), mis tähendab, et üks kiht jääb filmis spordikaugele vaatajale märkamata. See, et Jurtšenko on saanud filmida ka näiteks meeskonna taktikakoosolekut tuuribussis, on tegelikult ju kõva sõna ja näitab portreteeritavate usaldust tema vastu sama palju, kui juba mainitud pulmastseen või see, et Kangert on lubanud ta kaasa arsti vastuvõtule pärast oma ränka kukkumist.

Kas eelkirjeldatu on aga piisavalt suur probleem, et „Mäed, mida polnud“ jääks kinokülastajale suletuks? Rohkem eelnevaid faktiteadmisi avab kindlasti Jurtšenko filmis mitmeid tasandeid, seega on küsimus, mil määral on see dokumentaalfilm terviklikult jälgitav eelteadmisteta. Tegelikult annab väga hea pildi jalgrattaspordi argipäevast ka montaaž, kus varieeritakse pikki sõidukaadreid ja peategelaste rammestunud puhkehetkede muutumatu kaameranurgaga jäädvustusi kiirelt vahelduvate ja vaatenurka muutvate kaadritega, nii et ühel hetkel on pildis mõni värvikas ja lärmakas fänn ning järgmisel vana treener, kes selles möllus parimat vaatekohta otsib. Ja ei peagi kõigest täpselt aru saama.

Sellegipoolest jääb kohati tunne, et Jurtšenko võinuks Taaramäele ja Kangertile kaameraga veelgi lähemale ronida ja seda kas või jalgrattaspordimaailmast ülevaate andmise hinnaga. Vähemalt korra – stseenis, kus doktor Mardna näitab Kangertile kruvilasu, mis tema luid nüüd koos hoiab, ja sportlane tunnistab, et ta ei taha seda näha – pannakse kaamera kinni hetkel, millele ilmselt järgnes toorelt emotsionaalne reaktsioon Kangerti poolt. Pieteeditunne on väärikas vastuteene usalduse eest, aga paneb küsima, mis veel jäeti näitamata ja kas autor ikka laskis materjalil end juhtida, selmet jutustada lugu väikesest Vändrast pärit poiste maailmavallutusest, mida arvatavasti üles võtma mindi ja mida lubab ka filmi reklaamtekst. Tahtmata kuidagi vähendada Taaramäe ja Kangerti saavutusi – kirjutan seda arvustustki endale harjumuspäratu meediumi kohta, sest olen jalgrattaspordi ja nende fänn –, on „Mäed, mida polnud“ paljuski lugu (mäe)tippudest, mis jäidki vallutamata, ning tugeva keskmiku positsiooni normaalsusest. Vähemalt tundub, et seda lugu rääkisid ka sportlased ise: Kangert otsesemalt ja enesesse süüvivamalt, suurema võitja­kihuga Taaramäe bravuuri peidetud ratsionaalsusega („Niikaua kui rattasõidu eest maksab mulle keegi sada tonni aastas, niikaua ma sõidan seda“). Selles mõttes on „Mäed, mida polnud“ ehk ausamgi, kui sel välja paista lastakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht