Tinglikkusest ja inetusest

MÄRT-MATIS LILL

Inimesed võivad öelda, et ma ei oska laulda, aga keegi ei saa kunagi öelda, et ma ei laulnud.

Florence Foster Jenkins

Mängufilm „Florence Foster Jenkins“ (Suurbritannia 2016, 111 min), režissöör Stephen Frears, stsenarist Nicholas Martin, operaator Danny Cohen, helilooja Alexandre Desplat. Osades Meryl Streep, Hugh Grant, Simon Helberg, Rebecca Ferguson jt.

Muusika on olemuselt äärmiselt tinglik kunstiliik. Kuigi teatav tinglikkuse aste on omane kogu kunstiväljale, on just muusika oma abstraktsuses teiste kunstidega võrreldes eriti kaugel vahetust reaalsusest. Selle toimimise aluseks on seetõttu terve hulk süvatasandi kokkuleppeid, mis loovad eeldused kõigele sellele, mida kuulajateni jõudnud helide kaudu lõpuks meeldivaks või mittemeeldivaks (ka mõttetuks või tähendusrikkaks) peetakse. Muusikas endas on žanre, kus see tinglikkus on eriti kaugele arendatud. Üks äärmuslikumaid tinglikkuse vorme on kindlasti muusikateater.

On raske ette kujutada midagi niivõrd ebaloomulikku, kui seda on muusikateatri maailm. Objektiivselt võttes on selle aluseks spetsiaalselt treenitud kimedad hääled, pidevalt seiskuv aeg, lugematud erinevaid tundeid ja situatsioone tähistavad võtted ja märgid, mis paneksid teatrilavavälises elus pigem õlgu kehitama või ehmataksid isegi ära.

See kehtib nii lääne kui ka mittelääne kõrgkultuuri kohta. Ometi on see ühtlasi ka üks kallimaid, hinnatumaid ja prestiižsemaid kunstivorme. Muusikateater on ka läbi aegade olnud üks metsikumaid ja radikaalsemaid tinglikkuse taimelavasid: üsna ootamatute ja meelevaldsete reeglite järgi ehitatakse üles imeline ja maagiline maailm, mis suudab meid jäägitult enda sisse tõmmata, erutada ja kütkestada. See tinglikkus on siiski äärmiselt habras ja eeldab asjatundlikku publikut ning kõrgprofessionaalseid esitajaid. Kui üks nendest puudub, võib kogu näivuse kaardimaja üsna kergesti kokku variseda. Ja siis ei ole midagi lihtsamat kui kogu selle tinglikkuse üle lihtsalt irvitada.

Needsamad muusikateatri tinglikkuse eeldused ongi võetud luubi alla filmis maailma halvimaks lauljaks tituleeritud Florence Foster Jenkinsist. Tegemist oli olematu tasemega amatööriga, kellel puudusid igasugused vokaalsed eeldused tegutseda ooperisolistina. Ometi ta seda tegi – mitte küll ooperilaval, aga soolokontsertidega astus ta üles süstemaatiliselt. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud tema puhul sellesama olemusliku lüli puudumine, tema olematu professionaalsus, hapra muusikateatri maailma juba eos ära lõhkuma. Paradoksaalsel kombel aga ei lõhkunud, ja seda ka kohati äärmiselt asjatundliku publiku ees. Miks see nii oli, on selle filmi kütkestavamaid intriige, mida meeldival kombel eri nurga alt lahatakse ning millele lõpuks täiesti ühest vastust ei antagi.

Kui mõelda publiku peale, siis kuidas suutsid endast lugupidavad muusikasõbrad ja, veel hullem, mitmed kõrgprofessionaalid, selle jubeda hääle ja äärmiselt maneerliku esituslaadi välja kannatada? Filmist koorub välja kolm võimalikku seletust.

Esiteks mängis rolli kindlasti asjaolu, et seesama publik oli teadlik tema teenetest New Yorgi muusikaelu metseeni ja suurrahastajana ning mitmetel juhtudel seetõttu ka otsene tänuvõlglane. Ma arvan, et lapsevanematele on väga hästi tuttav see juba ette üdini positiivne ja armastav-andestav tunne, mida me oma võsukeste etteastete puhul üles näitame ja tunneme. See võiks olla üks seletus sellele teadlikule kurtusele, mis haaras suurt osa proua Jenkinsi publikust.

Võib aga minna veel kaugemale ja näha Jenkinsis teatavat tinglikkuse meistrit, kel õnnestus vokaalse ja lavalise professionaalsuse puudumisest kujundada uue tinglikkuse alus. Selles maailmas muutus kole ilusaks ja maneerlikkus väljendusrikkuseks. Selline tõlgendus töötas ilmselt suuresti sotsiaalse kokkuleppe tõttu: Jenkinsi kontserdil oli alati hulk vaimustunud publikut, kes sütitas ka teised, kes ei kuulnud-näinud tema etteastes alguses muud kui koledat kriiskamist arusaamatute grimasside saatel. Järk-järgult aga kandus usk Jenkinsi talenti üle ka skeptilisemale osale publikust. Tõepoolest: kui endale ikka väga sisendada veendumust mingi asja esteetilises väärtuses, siis tekib teatud hetkel ka usk sellesama väärtuse paikapidavusse. Sellisel juhul vallandas Jenkinsi kontsert justkui midagi massipsühhoosilaadset, kujutades endast justkui metamuusikateatrit, mis mõtestab ümber ja pöörab tagurpidi muusikateatri toimimise alused.

On aga ka kolmas võimalus Jenkinsi edu seletada ja see on võib-olla kõige intrigeerivam. Võib-olla nautiski vähemalt osa publikust tema esinemist kogu selle koleduses? Seda laadi retseptsiooni puhul kaotavad ilu ja inetuse kategooria oma tavalise tähenduse ning mõtet on rääkida pigem tähendusrikkusest. See on päris spetsiifiline ja tegelikult üsna modernistlik esteetiline kvaliteet. On huvitav mõelda, et Jenkinsi karjääriga üheaegselt toimusid nüüdismuusikas mitmed radikaalsed pöörded ja tekkisid uued koolkonnad, kes viljelesid ja töötasid kõikvõimalike kõladega, mida olnuks traditsioonilise esteetika seisukohalt raske nimetada muud moodi kui inetuks. Schönbergi, Stravinski, Bartóki, futuristide ja paljude teiste heliloojate ja esteetiliste vooludega seotud muusikasündmused tõid pahatihti kaasa skandaali ja publiku üsna jõuliselt väljendatud pahameele. Jenkinsi kontserdid võiksid olla oma šokiväärtuse poolest võrreldavad näiteks Munchi „Karje“ või Schönbergi „Kuu-Pierrot’ga“. Võib-olla ta oligi omamoodi radikaal, aga seda mitte niivõrd sisulises uuenduslikkuses, kuivõrd groteski ja kõverpeegli mõttes.

Igatahes toimis Jenkins kindlasti ühe olulise kaasaegsele kunstile omase kvaliteedi järgi: ta üllatas ja töötas publiku ootustele risti vastu. Kujutluspildi, kuidas esteetiliselt nauditav laul peaks kõlama, ja selle vahel, mis lavalt kostis, valitses kuristik. Ja seetõttu olid tema etteasted paljude arvates kindlasti ka tohutult koomilised ja naljakad – on ju ootustele vastutöötamine samuti üks huumori alustalasid. Võib-olla peitubki Jenkinsi fenomen huumori ja radikaalsuse äärmiselt kummalises põimimises, nii et ka publik aru ei saanud, kas see on lihtsalt nali või kunstielamus või mõlemad korraga. Üsna tähendusrikkana tundub asjaolu, et Jenkinsi etteastete regulaarne külaline Cole Porter olevat kontserdi ajal tihtipeale jalutuskepiga vastu oma jalga löönud, et mitte naerma purtsatada.

Ükski neist kolmest võimalikust tõlgendusest ei jää filmi lõpus domineerima ja see teeb filmi äärmiselt nauditavaks. Intriig püsib lõpuni välja ja vaatajale on jäetud võimalus ise mõelda ja otsustada, mida see kõik ikkagi tähendas. Üks on selge: seda, et Jenkins poleks laulnud või et ta poleks teinud seda hinge ja kirega, talle ette heita ei saa.