Terrorirünnakute tõmbetuultes

Nicolas Saada: „Tegin „Taj Mahali“ intuitiivselt. Ma poleks saanud tulevikku ette näha.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Nicolas Saada

Nicolas Saada

Pressifoto

Prantsuse režissöör Nicolas Saadaga kohtudes oli praktiliselt võimatu peast tõrjuda lämmatavat paralleeli filmi ja reaalsuse vahel. Tema viimane mängufilm „Taj Mahal“ räägib Mumbai terrori­rünnaku käigus hotellituppa vangi jäänud tüdruku katsumustest, ja siin me siis nüüd oleme filmi autoriga ühes Pariisi hotellitoas, vaevalt poolteist kuud pärast ohvriterohket rünnakut Bataclani klubile sealsamas linnas.

Saada on elegantselt riietuv mees, kes jätkab prantsuse uue laine ennast õigustanud traditsiooni: ta on filmikriitik, kellest on saanud lavastaja. „Saada kirjutab väga intelligentselt,“ kinnitab ka mu prantsuse kriitikust sõber mõned tunnid hiljem ja ma tean, et ta sellise kiitusega just väga heldelt ümber ei käi. Filmikriitikuna on tal ilmselt soodumus mõtestada ka elu meie ümber, aga „Taj Mahalis“ on Saada üritanud teadlikult hoiduda liigsest dramaatikast ja hüsteerilistest hinnangutest või kriitikast, et pakkuda selle asemel meile hoopis üsna realistlikku võimalust panna end vaatajana väljapääsmatus olukorras proovile. Kas ka sina talitaksid nii nagu filmi peategelane Louise? Ilmselt ootas rünnakutest räsitud Pariis Saadalt hukkamõistu ja selgitusi, tema film aga ei ole nii lihtne kui enamus sooviks. „Taj Mahal“ jätab hinnangute andmise vaatajale, mis on kõigi nende sotsiaalmeedias ja muus avalikus ruumis askeldavate teadmameeste foonil üsna värskendav.

Tuleb tõdeda, et tänavused sündmused Pariisis tugevdavad märgatavalt „Taj Mahali“ mõju.

Kujutan ette.

Mis tunne on teada, et päriselu on teie eelmisel aastal valminud filmile järele jõudnud?

Väga ausalt öeldes olen äärmiselt šokeeritud. Olen sellest filmist mõelnud kolm aastat. Esmakordselt tuli mulle mõte seda filmi teha, kui nägin 2008. aastal telekast uudislugu Mumbai sündmustest.1 Polnud sellist hetke, et ma oleksin endale kohe öelnud, et sellest tuleb film teha. Mulle jõudis lihtsalt kohale, et maailm meie ümber on muutumas. Mumbai sündmused olid mulle justkui pöördepunktiks, nii selle tõttu, kuidas kogu see asi korraldatud oli, kui ka seepärast, millist laialdast ärevust see tekitas. Seejärel kohtasin oma sõbra kaudu üht noort tüdrukut, kes oli terrorirünnaku üle elanud. Ta nõustus mulle oma loo rääkima. Kohtumiste käigus tüdrukuga mõistsin, et kohati tunnen end temast vanemana, mida ma ka olen, aga teistel hetkedel tundsin end tema kõrval nagu poisike ja imetlesin teda. Ma ei koge ilmselt iial midagi sellist. Pärast meie vestlusi olin kindel, et pean selle loo ekraniseerima.

Impulss „Taj Mahali“ tegemiseks oligi minu jaoks see tüdruk, tema kogemus ja selle mõju ta elule.

Kas püüdsite järgida tema lugu nii tõetruult kui võimalik?

Jah, igal juhul. Et austada tema lugu. Minu eesmärgiks polnud teha Hollywoodi kassahiti lähenemisega filmi, kus on kaetud iga vaatenurk ja näidatakse politseid, siis hotellikokka ja seejärel katkendit teleuudiste ülekandest. Selliste filmide jaoks on tänapäeval välja töötatud selge formaat, mis on väga etenduslik. Sellise lähenemise eesmärgiks on teha asju suurel skaalal, suure haardega. Mina aga tahtsin seda lugu rääkida pigem intiimsemal, isiklikumal viisil. Loodan, et see kõnetab sellest hoolimata, või just selle kaudu väga erinevat publikut, aga seda ma veel ette ei tea.

Taj Mahalis“ tundub olevat puudu teatud didaktiline element ning see ajab vaataja justkui segadusse: mida me sellest filmist siis õppisime? See film on pigem sündmuste väga sirgjooneline kujutamine.

See oli oluline, sest filmikunsti keskmes on minu arvates emotsioonid, mitte miski muu. Filmi võimu nende välja toomisel ei saa võrrelda ühegi teise kunstiliigiga, võib-olla ehk muusika, näiteks ooperiga. „Taj Mahal“ peaks minu arvates olema publiku jaoks elamus, mitte õppetund ega geopoliitiline sõnum sündmustest maailmas. Mul polnud see plaanis. Tahtsin, et publik oleks võimeline tundma ja jagama hirmu ning abitust. Ja ehk on mõned kinost lahkudes ümbritseva maailma suhtes veidi vähem hukkamõistva suhtumisega. Inimestel on tänapäeval kombeks pidada targutavaid vestlusi, et näiteks Pariisi sündmused juhtusid ühel või teisel põhjusel. Sajad inimesed on endiselt haavatutena haiglas ja sa tahad rääkida minuga maailmapoliitikast, kui nad on võib-olla suremas? Tänan, aga ma ei soovi seda teha.

Enne lavastama hakkamist olin filmifriik, käisin iga päev kinos ja vaatasin filme nii palju kui võimalik. Mulle meeldisid kõige enam need filmid, millel õnnestus mind tugevalt ja vahetult emotsionaalselt kõnetada. Oli see siis Hitchcock või Bresson või isegi Raymond Bernard.

Või Alain Resnais, kellele on filmis ka viide.

Või Resnais. Neil õnnestub minuni jõuda mingil eriliselt tugeval moel, ja ma loodan loomulikult, et minu film mõjub samamoodi. Mulle helistas näiteks Cannes’i festivali endine president Gilles Jacob ja ütles, et oli mu filmi vaadanud ja see saatis teda endiselt. Tulin talle meelde seoses Pariisis peetud detsembri- ja jaanuarisündmuste ohvrite mälestustseremooniaga. Seetõttu arvan, et on parem sööbida inimeste tundmustesse, selle asemel, et lihtsalt kõnet pidada.

Kas te olete „Taj Mahali“ näidanud ka filmi peategelaste prototüübiks olnud perekonnale? Mis nad sellest kõigest arvasid?

Neile meeldis see väga. Nad olid alati mu esimene publik. Oma filmiteekonnal olin alati teadlik, et pidin iga otsuse puhul arvestama vähemalt veel ühe inimese, nimelt selle noore tüdruku arvamusega. Moraalselt oli mul see vastutus. Eesmärgiks polnud seda lugu müüa ega mõelda, millise vaatemängulise filmi ma valmis teen, vaid püüda leida viis, kuidas edasi anda seda tunnet, mida tema jutustus sellest katsumusest kandis.

Tal oli siis ka vetoõigus?

Jah, see õigus oli tal tegelikult juba käsikirjafaasis, eriti kui arvestada, et film sai lõpuks üsnagi käsikirjatruu. Lugu oli juba paberile panduna väga detailne ja sisaldas nii heli kui pildi põhjalikku kirjeldust. Seda lugenuna saatis ta mulle sõnumi, et on väga liigutatud. Ainus asi filmis, mille ma täiesti ise välja mõtlesin, oli lõpustseen. Ta rääkis mulle, kuidas ta püüdis pärast rünnakut nendest sündmustest paraneda, õppida taas suhtlema teiste inimestega, et kuidagi üle saada sellest uputavast üksindusest, mis teda valdas. Selle episoodi saime valmis aasta tagasi ja minu jaoks oli väga imelik, et film lõpeb stseeniga Pariisi kohvikus, kus ta üritab oma kogemust jagada nendega, kes võib-olla seda Pariisis ka ise õige peatselt kogesid.

Teie positsioon tundub filmi vältel olevat üsna neutraalne, nii moraalselt kui muul moel. Kuidas on aga Pierre’iga (Fred Epaud), isa sõbraga, kes keeldus tüdrukule appi minemast?

Ma mõistan teda ega saa mingil juhul hukka mõista. Olen olnud ühenduses Pariisi terrorirünnakuohvrite ühenduse liikmetega, nad olid filmi näinud ja ütlesid, et psühholoogiliselt on see korrektne. Igal inimesel on oma viis traumadega hakkama saamiseks. Pierre ei soovi toimunust rääkida, ja tema tugevus peitub just selles: vaikimises ja edasi minemises. Louise’il (Stacy Martin) on rääkimist aga tarvis, sest tema ammutaks jõudu just trauma jagamisest. Kui päristüdruk tuli võtteplatsile, oli ta liigutatud just sellepärast, et lõpuks ometi on veel keegi, kes saab nendest sündmustest rääkida. Kuna mina jagasin ta muret läbi filmi, langes see koorem tal osaliselt õlgadelt.

Mulle meeldib, kuidas Fred Epaud Pierre’i mängib. Ta tekitab empaatiat ja seeläbi ka mõistmist. Nüüd on uute sündmuste valguses loomulikult muutunud kogu see film ja meie vaade sellele. Tegin „Taj Mahali“ puhtalt intuitiivselt ja poleks kunagi saanud tulevikku ette näha. Mul oli raskusi tuttavatele selgitamisega, miks ma seda filmi teha tahan. Teine võtmeelement filmis oli minu jaoks tüdruku osatäitja Stacy Martin, kes tundis ka mingil põhjusel vajadust seda lugu rääkida.

Hea kunstiteos on alati oma loojast targem?

Jah, täpselt! Tulemus on väljaspool meie haardeulatust või tahet. Juba filmi tegemise vältel oli tunda teatud õhustiku muutumist.

Mulle kingiti jõuluks suur raamat Stanley Kubricku filmi „2001. Kosmoseodüsseia“2 tegemisest. Olin väga üllatunud, kui lugesin sealt, et Kubrick jättis väga palju vaba ruumi näitlejatele vestlemiseks, oma ideede pakkumiseks ja improviseerimiseks, mida ma tegin ka ise „Taj Mahali“ võttel. Ja kuigi see film võib tunduda väga kontrollitu ja loopõhisena, oli õhkkond võtteplatsil üsna vaba ja mul oli hea meel näha, et on ka teisi režissööre, kes eelistavad nii töötada. Film kui kunstiteos on tegemise käigus pidevas muutumises. On olemas idee, eesmärk, mida saavutada. Asja käigus siginevad sinna juurde uued jooned ja elemendid, aga lõpptulemus vastab laias laastus ikkagi algsele plaanile.

Kas näitlejad kasutasid seda pakutud vabadust meelsasti?

Mõnel hetkel tundsime, et on mingeid probleeme blocking’uga.3 Gina McKee, kes on väga kogenud näitleja ja mängib filmis Louise’i ema, pakkus aeg-ajalt välja, et tema asukoht kaadris või mõni liikumine võiks olla pigem teistsugune, ja me proovisime selle alati läbi. Mul on oma visuaalne stiil, mille ma võin alati ka kohandada näitlejate soovidele ja vajadustele. Näitlejatel võib olla väga huvitavaid ettepanekuid. Kogu võttegrupp töötab lavastaja heaks, nii et võib ju siis sama hästi vastu võtta selle, mis neil pakkuda on.

Millal see film Prantsusmaal välja tuli?

Väga halval ajal, 2. detsembril 2015 (kaks nädalat pärast Bataclani rünnakut – toim). Suurt publikumenu film ei leidnud, aga pressi vastukaja oli väga võimas. Osad neist, kes võtsid aga julguse kokku „Taj Mahali“ vaatama minna, kirjutasid mulle hiljem tagasi ja ütlesid häid sõnu. Claire Denis nägi seda kinos ja ütles, et nägi inimesi lahkudes nutmas. Mu eesmärk oli teha filmi näitamata üldse verd ega veristamist. Tahtsin, et publik mõistaks olulist erinevust: televisioon on organiseerimata vägivald, filmikunst aga organiseeritud. Filmis võib rakendada oma moraalitunnet ja mingeid asju mitte näidata. Telekaameramees või -reporter sahmib sündmuskohal ringi, liigutades kaamerat siia ja sinna, püüdes kõike peale saada, põrgates vahel mõne verise inimesega kokku. Kõik selle nimel, et saada lõpuks kaadrisse see miski, mis kogu asja veenvalt kokku võtaks. Televisioon ei ole filmikunst ja neid ei peaks üldse võrdlema. Minult küsitakse tihti, et miks ma ei teinud „Taj Mahali“ umbes selles stiilis nagu „Kapten Phillips“4 , aga see on täitsa teist tüüpi film, ja maksab pealegi palju-palju rohkem raha. Mulle meeldivad need filmid, aga nad on teises keeles jutustatud. Teadsin, et pidin leidma vastava keele ja idee, kuidas lugu edasi anda mulle võimaldatava eelarve piirides.

Püstolilasud on sama hirmsad ka siis, kui neid on ainult kuulda, mitte näha.

Täpselt.

Kas teie eesmärgiks oli panna publik kõigi nende sündmuste vältel Louise’iga samastuma?

Jah. Kahel põhjusel. Teadsin, et kui Louise’i mängib Stacy Martin, siis on empaatia tekkimise võimalus väga tõenäoline. Mitte ainult sellepärast, et ta on väga kaunis, vaid temas on mingi liigutav joon. Mu sõber ütles, et Louise on keegi, kes ei saa veel aru, kes ta on ning hakkab seda mõistma alles rünnaku tulemusena. Tahtsin ka, et vaatajad saaksid pooleteise tunni jooksul kogeda tema elu, nii sisemist kui välist tormi. See on täiesti suvaline, juhuslik konflikt. Meie oleme siin praegu turvalises keskkonnas ja tekib küsimus, miks olid just need inimesed sunnitud sellise vägivallaga silmitsi seisma ja mitte meie.

Tundsin ka Bataclani sündmuste järgselt tugevat sidet ohvrite ja kogu juhtumiga, sest olin seda mingis mõttes võtete ajal juba kogenud.

Loodan, et teil on varuks ka juba uusi projekte, mis teie psüühikale ehk nii karmilt ei mõju.

Jaa, ma töötan nüüd uue filmi kallal, mis on kardinaalselt erinev. Ka see räägib elavatest ja surnutest, aga täiesti muul moel.

1 2008. aasta novembris korraldasid islamistliku organisatsiooni Lashkar-e-Taiba liikmed Mumbais 12 koordineeritud tulistamis- ja pommirünnakut, mis kestsid kokku neli päeva ja nõudsid 164 inimelu.

2 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

3 Blocking – näitlejate paigutus laval või kaadris. Termin pärineb XIX saj teatrist, kui stseenide lavastus mängiti eelnevalt läbi miniatuursel laval, kus näitlejaid tähistasid klotsid.

4 „Captain Phillips“, Paul Greengrass, 2013

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar