Telefon pihku ja ajud ekraanile!

Tarmo Teder

 

Itaalia komöödianäitleja Giacomo Rizzo režissöör Paolo Sorrentino mängufilmis “Perekonnasõber”. Kaadrid filmist. 

 

Käes on jälle põhi-PÖFFi aeg ja laulda festivalile ülistust. Tõesti – mida suuremat eestlased oma taastatud iseseisvuse jooksul kultuurivallas üldse on suutnud luua? Laulu- ja tantsupeod on omasoodu edasi marssinud, aga unarusse pole jäetud ka uuemaid muusasid. PÖFFi X korraks pole mitte üksnes Tallinna, vaid ka Tartusse, Viljandisse, Narva, Jõhvisse ja Kärdlasse terve maailma pealt näitamiseks kokku aetud 450 filmi 68 riigist. Ainuüksi põhiprogrammi ehk täispikki linateoseid vaatab kuus žüriid, antakse 11 auhinda, punane vaip rulliti lahti juba mullu, Tallinn ei koonerda auhinnarahaga.

Peaks siiski ka kriitilisemalt küsima: kui palju on meil sellel hiiglaslikul foorumil oma rahvuslikku algupärast filmikunstiliselt loovat panust? Siingi ei pea üks filmivaalade hulgas kurioosne riigike silmi maha lööma. PÖFFi ajaks püütakse ikka rihtida üks kodukootud või siis koostöös punutud täispika mängufilmi esilinastus, kamaluga paisatakse ekraanile verivärskeid animateoseid ja tõsielulisemat AV-kraami. Omaette sahin käib Eesti täispikkade filmide konkursil, kus võistleb 14 linateost ja esindatud kõik põhilised filmiliigid.

Põhiline on ikkagi Euroopa ja Aasia filmikunst. Ülevaade kaasaegsest filmist tuuakse justkui kandikul meie fännide ette ja festivali kiituseks tuleb öelda, et see on järjekindlalt oma publikut kasvatanud – kasvanud otsekui omaette kinokirikuks, mille sõnuminäljas rahvas aastas korra nädalaks puupüsti täis pressib. Õnneks on neid harivaid seansse ja auditooriume tänavu palju, nii et plekist kobarkinokolossi ei ähvarda ennenägematud sihiteadlikud hordid.

Vahest oleks aga selle kinematograafilise entroopia taustal aeg tõsisemalt aru pidada hoopis nullkasvu ja säästliku arengu asjus? Või las meil olla ikka midagi tõeliselt suurt nagu mujal suures maailmas?

Festivali käima vedanud ja suureks kasvatanud filmihulludel on loomulik õigus kanda meie silme ette nii palju palu, kui nad õigeks peavad ja jaksavad. Vaataja asi on valida ja mitte pead kaotada.

Ning mõni nali hakkab juba rabavalt tõsiseks minema: PÖFFi ajal tehakse ja esilinastatakse esimene nn mobiilfilm pealkirjaga “Zombivõlur”, mis võetakse üles Nokia 93 mobiiltelefoniga, mis salvestab 30 kaadrit sekundis ning tänu MPEG4 tehnoloogiale tagab DVD kvaliteediga videopildi. Kuhu edasi? Kas juba XV PÖFFi võib tervenisti taskutelefonist vaadata? kas sel juhul ei kao veel üks mõte Uuelt Sakalalt, kuhu arendajad aegajalt kodutuks tituleeritud festivalile päris oma pesapaiga on lubanud punuda? Või saab XX foorumil teha momentaanselt mingil “linal” nähtavaks selle, mida suvaline aju parajasti mõtleb?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming