Teispoolsus Eastwoodi moodi

Mathura

Mängufilm „Teisel pool”(„Hereafter“, USA 2010, 129 min), režissöör  Clint Eastwood, stsenarist Peter Morgan. Osades Matt Damon, Cécile de France, Jay Mohr, Frankie McLaren, George McLaren jt.  Hoolimata asjaolust, et Clint Eastwood on neljakordne Oscari võitja ja veel mitmekordne nominent, tema värskeim linateos „Teisel pool” Eestis kinodesse ei jõudnud. Pole raske mõista, miks. Eastwood on sedapuhku teinud  üllatava valiku ja valinud teema, mis on ühtaegu eksistentsiaalne ja keeruline ning mis ilmselgelt laiatarbekaubaks ei pürgi: loo suremisest ja sellest, kas surmale midagi ka järgneb. Limonaadile ja paukmaisile keskendunud kobarkinodele on see teema ilmselgelt liiga filosoofiline, art house’i (nagu Artis või Sõprus) jaoks on aga Eastwood, hoolimata kõigist oma auhindadest, vahest siiski liiga kommertslik suurus. 

Üllatav pole Eastwoodi teemavalik aga mitte ainult (või õigemini isegi mitte niivõrd)  seetõttu, et filmi turustamisega võib raskusi tekkida. Üllatusmoment on pigem sisuline ja puudutab Eastwoodi enda tõekspidamisi. Meenutagem, et alles paar-kolm aastat tagasi teatas Eastwood ühes intervjuus, et „ma ei oska täpselt öelda, kust kusikute põlvkond alguse sai – võib-olla sellest hetkest, kui inimesed hakkasid mõtisklema, mis võiks olla elu mõte”. Tõsi, elu mõttega ei tegele otseselt ka tema uus film, ent üks meditatiivsemaid ja sisekaemuslikumaid on see Eastwoodi senistest töödest küll. (Võrrelda saab seda ehk filmiga „Kirjad Iwo Jimalt”.)       

„Teisel pool” pakub korraga kolme süžeeliini ning kõigi nende keskmes on inimesed, kes on ühel või teisel moel surmaga väga lähedalt kokku puutunud. Esmalt näeme Taimaal hiidlaine üle elanud prantslannast telediktorit Marie Lelayd (Cécile de France), seejärel San Franciscos elavat selgeltnägija võimetega George Lonegani (Matt Damon) ja lõpuks Londonis elavaid teismeliseohtu kaksikuid Jasonit ja Marcust (mängivad kaksikvennad Frankie ja George McLaren), kes elavad oma narkosõltlasest üksikemaga. On vist ütlematagi selge, et lõpuks nende kõigi teed ristuvad. Tuleb tunnistada, et Eastwoodi taustatöö on korralik: alates sellest, et hiidlaine stseeni eriefektid mõjuvad küllalt ehedalt, kuni selleni, millised on kõik need libaselgeltnägijad, kelle juures Marcus abi otsib. („Enamik inimesi on liiga hirmunud, et üldse küsida, mis  juhtub pärast surma. Aga hea uudis on see, et kui sa usud Jeesusesse, siis pole sul midagi karta.” Jne.) Ometigi pole Eastwoodi taotlus olnud teispoolsuse tajujaid naeruvääristada, nagu ta ei soovi neid ka ülistada – pigem on filmi võlu just selles, et Eastwood on osanud ka teispoolsuse teemale läheneda puhtinimlikust vaatepunktist. Ega Eastwood polegi olnud sõnumikandja, ta on loovestja ning ka seekord ta lihtsalt jutustab loo inimestest,  kelle maailmanägemus ja -kogemus on küllalt teistsugused kui teistel inimestel. (Filmile „Teisel pool” eelnenud „Invictus” ja eeldatavalt järgnev „J. Edgar Hoover” vastavad sellele kirjeldusele ju samuti küllalt hästi, ehkki väga erinevas kontekstis.)     

Ennekõike kutsub Eastwood vaatajat üles mõistma, et ka maailma teistmoodi tajuvad inimesed otsivad ja väärivad oma kohta maailmas. Ning kuna inimese mõistmisvõime on ikka piiratud igaühe kogemusega, siis on „Teisel pool” lugu sellestki, kuidas sellistel inimestel võib olla raske leida tõelist lähedust. Peale selle näib Eastwood sisendavat usku, et surm  võib olla midagi hoopis teistsugust, kui me arvame, ning et leinates kurvastame ju ikka ennekõike enese, mitte surijate pärast. Loosse jääb ebaselgusi: kas surijad jäävadki igavesti hõljuma kummalisele ajatule ja ruumitule „eikellegimaale” jne? Ent nagu öeldud, on see ebaselgus taotluslik. „Kõigele ei peagi vastus ette valmis olema,” näib Eastwood kinnitavat. „Tõele” jälilesaamisest rohkem tuleb seega ses filmis nautida võimalust  mõtiskleda – ja nautida näitlejate sooritusi. Enim hakkab neist silma Matt Damoni kehastatud selgeltnägija – aga ehk pelgalt sellepärast, et see tegelaskuju erineb tugevalt Damoni „igapäevasest leivast” nagu Jason Bourne või „Rohelise tsooni” seersant Miller. Tähelepanuväärseid sooritusi on „Teises pooles” aga veel, näiteks Trieri „Manderlayst” tuntuks saanud Bryce Dallas Howardi Melanie, kelle pealtnäha lihtsameelne ja naerusuine karakter varjab seksuaalse ahistamise kogemust lapsepõlvest.       

Mis puudutab DVDd, siis tuleb märkida, et plaadile juurde pandud lisadest suuremat loota ei tasu. Enamasti on need tulvil „kohustuslikku” retoorikat stiilis „fantastiline”, „võrratu” jne. Clint Eastwood ise jõuab ära öelda täpselt ühe repliigi: „Lugu määrab kõik, lugu on kuningas.” 

  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming