Teisel pool pidalitõbe. Film ja kättemaks

Vahur Laiapea

Lugu ühe unustatud filmi unustamatust lõpust Dokfilm „Teisel pool pidalitõbe” (2006), režissöörid Vahur Laiapea ja Peeter Simm. Esilinastus Kumus ja jooksis ETVs. Eellugu 2004. aasta suvel viis noorest liivi lauljast Julgī Staltest plaanitava filmi tegemine mind Lätti Kuramaale. Ühel õhtul Staltede pere suvemajas mainis Julgī isa Dainis Stalts, et lähikonnas, Talsi linnakese külje all on veel olemas töötav leprosoorium. Pakkusin Julgīle ja tema vanematele välja mõtte minna vaatama seda asutust ja kui võimalik, korraldada Julgī esinemine sealsetele patsientidele. Järgmisel päeval püüdsime oma mõtte teoks teha. Meie ad hoc kujunenud heategevusprojekt kukkus aga kolinal kokku, esineda polnud kellelegi. Asutuse vähestest patsientidest oli valmis meiega kohtuma üksnes toona 78aastane Saaremaalt pärit mees Ülo Kirs. Saaremaal 1926. aastal sündinud Ülo Kirs oli nelja-aastane, kui tema ema leprosooriumisse viidi. 1945. aastal tegi Ülo Saksa armees kaasa sõja lõpu, käis läbi ka Tšehhi põrgu. 20aastasena ehitas ta nõukogude sõjavangina Tallinnas Bekkeri sadamat. Vabadus – kui see oli vabadus – tuli valusalt: sõjavangist viidi leeprasse haigestunud Ülo 1946. aastal Märjamaa lähedale Kuuda leprosooriumisse, kus ta kohtus taas oma emaga. 1963. aastal viis tõsine konflikt asutuse toonase peaarsti Arno Sarvega Ülo Kirsi Lätimaale Talsi leprosooriumisse. Meie kohtumise ajaks oli Ülo elanud leprosooriumides kokku juba 58 aastat, sellest viimased 41 aastat Talsis.

Filmi sünd

Pool aastat hiljem, 2004. aastal sügisel, helistasin Ülole leprosooriumisse ja küsisin, kas temast võiks teha dokumentaalfilmi. Ülo ei vajanud mõtlemisaega, ta nõustus kohe. 2005. aastal suvel tuli Ülo nädalaks Eestisse. Tegime filmi esimesed võtted Tallinnas, Saaremaal ja Kuudal. Paralleelselt tõime filmi teise peategelasena teeneka leeprahaigete ravija, meedik Anne Sarve. Anne Sarv on Ülo Kirsi Lätimaale pagendanud Kuuda leprosooriumi peaarsti Arno Sarve lesk. Arno Sarv on juba aastaid surnud. Ülo Kirs ja Anne Sarv teadsid-tundsid üksteist hästi 1960. aastate algusest, kui Anne koos abikaasa Arnoga Kuuda leprosooriumis töötas. Filmi tegemise ajal meie kangelased siiski ei kohtunud, kuigi mingil hetkel oli õhus mõte viia nad kokku. Sisetunne ütles siiski, et see ei pruugi filmile kasuks tulla.

2005. aasta jõulud veetsime koos operaator Arvo Viluga Talsi leprosooriumis. Jõululaupäeval sõime koos Ülo ja paari leprosooriumi töötajaga piduliku õhtusöögi ja seejärel otsis ta välja vana venekeelse piibli, et lugeda ette Uues Testamendis leiduv kirjeldus Jeesuse kohtumisest pidalitõbisega. Uuris Ülo oma luubiga tükk aega, aga õiget kohta üles ei leidnud. „Meil läheb täna kõik untsu see asi”, arvas Ülo.

Film ja kättemaks

Mida lõpu poole jõudsime filmi võtetega, seda rohkem pöördus Ülo jutt tagasi tema jaoks valusaima teema juurde – aega, mil tal Kuuda leprosooriumi peaarstiga tekkisid tõsised vastuolud ja ta Lätimaale pagendati. Süüdistused muutusid järjest tõsisemaks. Kui filmi Peeter Simmiga kokku panime, mahutasime filmi Ülo süüdistustest vaid need, millele Anne Sarve seisukohad vastu saime seada. Surnud mees ei saa ennast kaitsta, mõtlesin siis ja mõtlen nüüdki. Ma ei tea, mis tollal meeste vahel tegelikult juhtus, ma ei saa endale neis asjus filmitegijana võtta ei süüdistaja ega advokaadi rolli.

2006. aasta aprillis korraldasime Tallinnas filmi esilinastuse. Siin kohtusid enam kui 40 aasta järel esimest korda ka filmi peategelased. Ülo ütles mulle, et ta ei jäänud filmiga rahule, see ei olevat olnud objektiivne, see ei avanud seda kurja, mis temaga Kuudal korda saadeti. Annan allpool sõna talle enesele, sellise kirja sain Ülolt paar päeva peale esilinastust. Kirjutasin talle ka vastu, ent enam ma Ülolt ühtegi kirja ei saanud.

Esmaspäev, 10. aprill 2006.
 
Tere hea tuttav Eestimaa mees Vahur!
Püüan mõne rea Sinult täna siia saabunud kirjale vastata …

No suur tänu ajalehe eest. Tunnistan, ega ma filmiga rahul pole, seda vist märkasid ka kohe. Ajalehes see väike artikkel on küllalt viisakas. Ega ma siis midagi varjata ei taha ja polegi võimalik varjata, ja ajalehes sõnad võimaldavad minul olla kangelane, s.t. vabanemiseni sellest hirmsast tõbest, ja ellu jääda. Olen üks elav fakt näitama, et see vabanemine on võimalik. Ma pole muidugi ainuke, aga arvestades muid raskusi minu eluteel, pean ma vähemalt ise ennast uskumatult eriliseks „õnneseeneks”.

Mis puutub filmi, selles suhtes on minul mulje, anna andeks, Vahur, aga tõesti see materjali valik minu arvates nagu tsensuurist oleks läbi käinud? Aga kelle poolt tsensuuritud, see on ette kujutamata. Minu arvates palju häid võtteid on aia taha läinud ja lisatud minu vaatevinklist mitte midagi ütlevaid? Jätan selle teema, sest see on sobiv rohkem minul oma mõttes analüüsida …

Umbes aasta tagasi sain teada, et Ülo on surnud ja maetud Märjamaa surnuaiale oma ema kõrvale. Olime Ülot seal, pidalitõbiste haudu täis surnuaiaosas, 2005. aasta suvel filminud. Ühel 2011. aasta sügispäeval sattusin sinnakanti ja otsustasin Ülo hauale küünla viia. Arvasin mäletavat, kuhu tema ema maetud oli. Kõndisin tund aega, küünal käes, surnuaias ringi, aga Ülo hauda ei leidnud. Ju ta ei tahtnud, et ma talle küünla toon. Panin selle kalmistu servale põlema kõigi leeprahaigete mälestuseks, kes sel surnuaial puhkavad.

Leepra ehk pidalitõbi
 
• Nahka ja närvisüsteemi tabav nakkushaigus, peiteaeg võib ulatuda kuni 40 aastani.
• Kuigi pidalitõbe tekitav bakter avastati 1871. aastal, pole tänini võimalik toota selle vaktsiini. Tuberkuloositekitajaga samast perest pärinev mikroob on pretensioonikas, laboris pole seda õnnestunud kasvatada. On proovitud pea kõigil loomadel, muu hulgas ka kilploomadel ja kuldkaladel, erilist edu pole aga nende katsetega saavutatud.
• 1970. aastal oli Eestis 59 leeprahaiget, kümme aastat hiljem 36, 1990. aastal oli neid 26. Viimased leeprajuhud on Eestis registreeritud 1994, 1995 ja 2002, 2011.
• Maailmas on üle 10 miljoni leeprahaige, arengumaades on see siiani tõsine probleem.
• Aadu Hint kirjutas „Tuulises rannas”: „Pidalitõbi polnud sama mis surm. Võibolla, et pidalitõbi oli hullem kui surm.”
 
Anne Sarv, Eesti viimaste leeprahaigete hooldaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming