Tehasehoov ja valge hobune

Donald Tomberg

Kultuur korrastab ja organiseerib. Tühermaa on koht, mis pole enam kultuur, aga pole veel ka loodus.        Mängufilm „Akvaarium” („Fish Tank”, Suurbritannia-Holland 2009, 123 min), režissöör ja stsenarist Andrea Arnold, operaator Robbie Ryan, kunstnik Helen Scott, montaaž Nicolas Chaudeurge, produtsent Kees Kasander. Osades Katie Jarvis, Michael Fassbender, Kierston Wareing, Rebecca Griffiths jt. Linastub kinos Artis.  Möödunud aasta Briti parim mängufilm ja Cannes’is žürii eripreemia pälvinud „Akvaarium” on lugu probleemsest teismelisest, viieteistaastasest Miast, kes elab oma peo- ja napsilembese ema ning noorema õega räämas äärelinnas. Mia tulevik näib juba ette määratud olevat. Tüdruku kodu ja linnaruum on vastastikku  harmoonias: elu on käest lastud ning kindel võib olla ainult selles, et keskkond mitte ei toeta mis tahes ettevõtmisi, vaid kisub lootused ja pürgimused alla. Mia on küll iseseisev ja tugev karakter, kes oskab vajaduse korral ka elegantselt peaga näkku lüüa, kuid tema protestiv ja etteaimamatu loomus asetab tüdruku juba ette üksiklasest pahandusetekitaja rolli.      

Akvaarium 

Kõigepealt tuleb öelda, et siinses kirjatöös saab välja toodud ka filmi lõpp. „Akvaariumi” kujundiruum toimib olulisel määral transformatsiooni kaudu ning see lisab filmi alguse ja lõpu seotusele oma kihi. 

Algatuseks tahan välja tuua aga selle, kuidas  moodustub keskkond Mia ümber ja kuidas määratakse rütm: juba filmi alguses luuakse tingimused, mis konstitueerivad ka terviku. Filmi alguses näeme Miat keset arveteklaarimist. Tüdruk jookseb vihasena ringi, helistab, et suhteid paigata, läheb ühe plikade gängiga käsipidi kokku, ühesõnaga, käitub nagu väike ringi tuhisev pomm, kellest ei tea, mida ta järgmiseks ette võtab või kus plahvatab. Rappuv käsikaamera saadab Miat, püüab talle järele jõuda, töötades nõnda tüdruku emotsioonidega sünkroonis. Tüdruk tormab ringi, kaameratöö võimendab tema emotsionaalset plaani ja loob nõnda subjektiivse läheduse. Filmi rütmiline telg ongi määratud sidemes Mia emotsionaalse plaaniga ja aktsentueeritud „subjektiivsus” vaheldub seejuures filmi arenedes klassikalise „objektiivse” kujutamisviisiga. Ka (linna)ruum kujuneb tähenduslikuks juba filmi alguses. Käsikaamera rappub tüdrukuga  kaasa ja taustana avaneb seejuures äärelinn. Mingit keset ja telge selles ruumis ei ole, pigem aimub, et tühermaa eelneb kaosele. Etteaimamatuna järgnevad pildis üksteisele räämas tänavad, võssakasvanud endine (tehase?)hoov, äravajunud spordiplats … Kultuur korrastab ja organiseerib. Tühermaa on koht, mis pole enam kultuur, aga pole veel ka loodus. „Akvaariumi” räämas äärelinn ei ole muidugi tühermaa, aga entroopiat kohtab  siin igal sammul. Ja see ongi akvaarium, koht, kus on küll võimalik elada, aga ajab siiski õhku ahmima.     

Ruumilised vastandused       

Ühelt poolt on äärelinn akvaarium, teiselt poolt on sisemine vajadus sealt pääseda ja unistused. Eraldi võib märkida, et unistuste ja karmi reaalsuse vastuolu rõhutatakse „Akvaariumis” selgelt kohavastanduste kaudu.       

Mia peolembeline ema leiab endale kallima Connori, kelle suhtumine on valitseva mentaliteediga selgelt kontrastis. Connor semmib emaga, pöörab aga tähelepanu ka Miale ja tema õele, suhtub neisse hoolivalt, arvestavalt, humoorikalt. Perekonnas, kus vanemlik hoolitsus on selgelt üle pingutatud ja algklasside lapsuke mõistab perfektselt sõimata, mõjub Connor kui kavaler, kes on liiga hea, et olla tõsi. Mia on Connori vastu küll algul tõrges, leebub aga üha enam. Ühel  päeval võtab Connor kogu Mia pere kaasa, siirdutakse väljasõidule. Äärelinn on lootusetu paik, Connori korraldatud väljasõit rohelusse väikese tiigi äärde paneb aga Mia mehesse armuma, puhkevad lootused ja unistused. Ent lootused on petlikud. Meenub filmi algus, kus aktsioonis Mia ringi tuhiseb. Aeg-ajalt on tüdruk sunnitud siis hoogu maha võtma, ta peatub ja hingeldab. Mia tegutsemises on nii destruktsiooni kui allasurutud paanikat,  hingeldaminegi sarnaneb õhu ahmimisega. Kui filmi pealkiri on „Akvaarium” ja peategelasel juba alguses hingamisega raskusi, siis on assotsiatsioonid kuivalejäänud kalaga kerged tekkima ning filmi edenedes saab see seos ka kinnitust. Väljasõidu stseenis püüab Connor tiigist paljaste kätega kinni kala, kes seejärel suures plaanis kaldal õhku ahmib. Mia vigastab seejuures Connorit abistades jalga, saab kergelt haavata. Armumine-haavatus  toimivad siin eri tasandil sünkroonsena. Filmi alguses näidatud tüdruku hapnikupuudus ning nüüd kaldal õhku ahmiv kala loovad aga pehmelt öeldes ähvardava paralleelsuse. Sündmused arenevadki vastavalt: Connor jõuab pärast väljasõitu lisaks Mia emale ka Miaga sängis kohtuda ja seejärel „põgeneb” mees oma koju. Mia aga saab teada, et Connoril, kes on väitnud end olevat vallalise, on tegelikult oma (idülliline) pere. Connori kodu on  korralikus linnaosas, mis äärelinnaga pildiliselt teravas kontrastis. Connoril on ilus kodu, ilus naine ja (printsessikleidiga) väike tütar. See on maailm, mis jääb Miale kättesaamatuks ja mis on Miat on kasutanud. 

Kõige selgemalt avalduvad ruumilised vastandused filmi lõpus. Pärast seda, kui Mia suhe Connoriga on osutunud petlikuks, pakib tüdruk kohvrid ja lahkub linnast koos poisiohtu peigmehega. Äärelinna akvaariumist  sõidetakse ja saadakse välja – vabadus ongi väljas – sõidetakse kuhugi Walesi kanti, kus loodetavasti on ootamas „vaba vesi”. Tähenduslik on seegi, et nooruk, kel tekib Miaga suhe, on filmis läbivalt ametis autovraki ülesehitamisega. Vajalikud osad leiab ta „autode surnuaiast”, nii et masina saab kokku sisuliselt prügist. Auto saab sellegipoolest valmis ja nüüd on võimalik äärelinnast ära sõita. 

Valge hobune   

Unistused (nii petlikud kui tõelised) ja lootusetus loovad ekvivalentsussuhteid ruumiliste asukohtadega, väljenduvad aga ka teistsuguses semantilises kompleksis.   

Filmi alguse konfliktikeerises tuhiseb Mia mööda võsastunud tehasehoovist ja märkab seal ketis valget hobust. Valge hobu mõjub sellises kontekstis üsna kummastavalt, Mia  aga läheb pikemalt mõtlemata hobust vabastama, üritab teda ketist lahti lõhkuda. „Unistuste valge hobu” on kujundina kõigile tuttav. Püüd hobust vabastada on muidugi realistlik ettevõtmine, aga toimib siin ka metafoorina. Unistused on ketis, vangis, need tuleb sealt välja ja vabaks lasta. Mia lõhub ketti, siis ilmuvad lagedale noorukid, hobuse omanikud, kes Miat kimbutama hakkavad. Mia põgeneb, tuleb aga veel korduvalt hobuse juurde tagasi.  Kui Mia juba vangistatud valget hobust on näinud, siis ta peab selle ka vabastama, hoolimata sellestki, et hobuseomanikest tüübid teda peaaegu et vägistama hakkavad. Mia võitleb hobuse eest hämmastava järjekindlusega ja just nõnda kohtub ta ühel aktsioonil ka oma tulevase peigmehega. Üks tehasehoovi poistest osutub juhtumisi hoopis mõistvaks. Mia võitleb järjekindlat hobuse (unistuste) vabastamise eest ja just sealtsamast, võitluse punktist, leiab ta ka oma poiss-sõbra. Mia vabastamisaktsiooni ei krooni edu, enne lasevad hobuseomanikud looma maha, filmi finaalis aga, pärast seda, kui Mia on poiss-sõbraga linnast lahkunud, lendab katuste kohal üks nöörist lahti lastud õhupall. Kui valge hobu märgib siin filmis ühtlasi ketti pandud lootusi, siis nöörist (ketist) lahti lastud õhupall toimib samuti metafoorina. Hobust ei vabastatud, ketti ei lõhutud, õhupall on aga nöörist lahti.  Unistuste valge hobu, keda ei vabastatud, saab siiski vabaks, transformeerudes siin semantiliselt nöörist lahti lastud õhupalliks, mis lendab katuste kohal ühest ruumist (akvaariumist) teise (vabadusse) ning see õhupall transformeerub tähenduslikult omakorda, viitades linnast ära sõitvale Miale.       

Finaali mitmeplaanilist transformatsiooni kinnitab ka Connori organiseeritud väljasõidu episood. Sõites tiigi äärde „loodust tutvustama”, küsib Connor seltskonnalt, millise loomana keegi neist tahaks kunagi uuesti sündida. Connor ise tahaks uuesti sündida kotkana, Mia väike õde tahaks sündida ahvina, ema valge tiigrina. Mia jääb vastuse võlgu. Aga Mia on juba kompromissitult käinud valget hobust vabastamas. Küllap ta näeb  selles vangistatud valges hobuses iseennast. Äärelinn on kujundlikult akvaarium ja vangla, lootusetus. Tõelistel unistustel, lootustel on oma semantiline areaal (valge hobune, lendu lastud õhupall, linnast lahkumine, lisagem siia ka tants, mis on Mia eneseväljendus ja mida ta keeldub rahaks tegemast), aga semantiline areaal on ka petlikel unistustel ja lootustel (tiik, kinnipüütud ja õhkuahmiv kala, korralik linnaosa), mis kõik on seotud Connoriga.  Mingis mõttes antakse vaatajale filmi lõpus ka kinnitus, et sedapuhku, linnast välja sõites, ei lähe Mia lihtsalt tundmatusse, vaid vabadusse, sinna, kus on uued võimalused.   

Horisontaalil ja vertikaalil     

Filmi tugevus on suuresti määratud Mia tegelaskujuga. Ühelt poolt on siin tugev näitlejatöö, teisalt määrab loolise pinge ka see, et tegelase käitumine pole ette ennustatav. Kõnekaim on stseen, kus Mia röövib Connorile kättemaksuks mehe väikese tütre ning viib selle mere  äärde (!).     

Just selles, ühes filmi võtmestseenis, otsustatakse  mitme tegelase tulevik. Sündmuste areng pole aga teada. Selle, mis hakkab juhtuma, võib vabalt määrata nii juhus, otsus kui emotsionaalne impulss. Näiteks stseenis, kus Mia käitub justkui kõige kontrollimatumalt, märgib selle lõpp just enesekontrolli leidmist ja äratundmist.       

Filmi õnnestumisele aitab kindlasti kaasa seegi, et finaal luuakse kontsentreeritult kihilisena. Mia kodus pole seni miskist mõistmisest  ja hellusest juttugi olnud. Üldiselt on nii, et ema, kes teeskleb sotsiaaltöötajale hoolitsust ja muret, meenutab Miale, et oleks tegelikult äärepealt aborti teinud, ja semmib Connoriga, õed iseloomustavad teine teist sõnaga cunt. Kui Mia lahkub, selgub aga, et kuigi seni on pere omavahelised suhted väljendunud ühemõtteliselt lamedana, peitub ka lameduse all iga üksiku elu sügavus. Ühtlasi selgub, et ka sõimusõnavaraga võib väljendada õrnu tundeid.  Lihtsalt, keskkond määrab, ja seal, kus kuklas tuikab eluperspektiivide puudumine, võivadki kaunid sõnad pigem petlikult mõjuda. Kui Mia lahkuma hakkab, siis ema nutab. Seejärel ema ja Mia tantsivad, taustaks räpp „Life is bitch and then you die”. Väike õde avaldab hellalt ropendades oma tundeid ja jookseb ärasõitvale Miale järele.     

„Akvaarium” on rõhutatult realistlik, aga seda realismi kannavad markeeritud ruumipositsioonid  ja kujundid. (Ilmselt maksab meenutada sedagi, et režissöör Andrea Arnold on ühtlasi filmi stsenarist.) Lõpetuseks märkigem, et unistused ja lootused organiseeruvad „Akvaariumis” ka vertikaalsel teljel. Filmi alguses näeme korraks Mia tuba, hetkeks on suures plaanis üks mänguasjake riiulil. See on väike suletud klaaskuppel, mis on täidetud veega, veel all istub aga väike valge jänes sildiga „I love You”. Filmi lõpus lendab katuste kohal  lahtilastud õhupall.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming