Tegelase elu

Donald Tomberg

„Artist” on mustvalge tummfilm, kus on taaselustatud klassikaline tummfilmi keel ning tehtud seda täpselt, nõtkelt ja läbini mänguliselt. Tumm-mängufilm „Artist” (PrantsusmaaBelgia 2011, 100 min), režissöör ja stsenarist Michael Hazanavicius. Osades Jean Dujardin, Bérénice Bejo, Penelope Ann Miller, John Goodman, James Cromwell jt. Linastub kinos Artis. Michel Hazanaviciuse „Artist” on film, mida sobib lakooniliselt kommenteerida sõnadega „uus on unustatud vana”. „Artistis” kujutatakse filmikunsti murrangulist ajajärku, perioodi, mil tummfilm asendus helifilmiga, ning võlu seisneb siin selles, et minevikku on kujutatud mineviku enda reeglitega. „Artist” on mustvalge tummfilm, õigemini pastišš, kus on taaselustatud klassikaline tummfilmi keel ning tehtud seda täpselt, nõtkelt ja läbini mänguliselt. „Artisti” lugu on väga lihtne: tummfilmitäht George Valentin elab muretut elu, publik on temast vaimustuses, stuudios mehe sõna maksab, jõukus pressib sisse uksest ja aknast. George aitab poolkogemata filmikaamerate ette sarmika neiu Beppy Milleri, juhus viib nad kokku ka ühises filmitöös, staari ja algaja näitleja vahel tekib sümpaatia. Siis aga leiavad aset karmid ajaloopöörded, tummfilmi asemele tuleb helifilm, maad võtab suur depressioon, ajale jalgu jäänud George laostub ja unustatakse, ainsaks kaaslaseks jääb talle truu koerake. Kas lisada, et lõpp on siiski õnnelik?

I

Loomulikult on lõpp õnnelik, peabki olema. Tummfilmi keelt elustades toob „Artist” vaataja ette ühtlasi ka riburada pidi (tolleaegsed) Hollywoodi loojutustamise nõksud, vaataja ees on film, mis järgib ses suhtes eeskujulikult kaanonit. On selge, et „Artisti” puhul on samavõrra tegemist kaanoni demonstratsiooniga.

Rekonstruktsioon on siin ühtlasi kontsentraat ja kuigi vaataja viiakse nii teema kui (filmi) keele poolest tagasi minevikku, läbivad filmi viited ja vihjeid, mis ei lase unustada, et „Artist” on tummfilm tummfilmist. Võib öelda, et kui tummfilmis omal ajal kujutati lugusid nii, nagu kujutati, siis „Artistis” on kujutatud peenelt ja stiilipuhtalt tummfilmide loodud maailma. Selles justnagu väikeses, aga määravas erinevuses on sees palju.

Hazanaviciuse film on austusavaldus Suurele Tummale ja armastusavaldus filmikunstile. Sooja huumoriga hoitakse „Artistis” aina nähtaval seda, et film on illusioon. Kohe „Artisti” alguses on väike episood, kus näeme „filmi filmis” (George vaatamas oma filmi esilinastust), sellesarnaseid episoode järgneb veelgi. Korduvana näeme sedagi, kuidas filmi tehakse. Järjekordses spiooniloos teeb George ühe stseeniga mitmeid duubleid ning vaataja näeb algatuseks korduvalt, kuidas George manab ette kahtlustava grimassi ja „hakkab mängima”. Näeme sedagi, kuidas sünnib näitleja. „Näitlejas peab olema midagi erilist,” „ütleb” George ja joonistab Peppy Milleri huule kohale ilutäpi. Pliiatsi abil sündinud ilutäpist justnagu piisakski, hiljem lööb Peppy laineid filmiga „Sünnimärk”. Film on illusioon, film loob oma maailma, ent seda illusiooni ja mängumaailma on võimalik tõeliselt armastada.

„Artisti” puhul on üksmeelselt esile tõstetud filmi positiivset laengut ja ehedat sarmi. Nüüd võiks aga korraks pöörduda tummfilmi esteetika poole. On selge, et tummfilmi vahendid mõjuvad praegu tihtipeale naiivkoomiliselt. Teame, et tummfilmis „mängitakse üle”, rõhk on žestidel, ilmetel, poosidel (kujudel), situatsioonid markeeritakse selgelt, reaktsioonid väljenduvad lihtsakoeliselt. Sellest kõigest sünnib aga ühtlasi teatav emotsionaalne „otsetee”. Tuleb anda edasi seda, mis on oluline, ja kõik peab olema (tummalt) loetav. Seega, mis on naljakas, on naljakas (naljakas on ka tragikoomiline, nagu Chaplini puhul), mis on kurb, on kurb. Emotsioonide pidevustamiseks mängib kinosaalis ka orkester, aga muusika, nagu me teame, on samuti otsetee tunneteni.

Kontrasti huvides võiks nüüd põigata helifilmi saabumise juurde. Nõnda näiteks reklaamiti esimesi helifilme: „Esimene 100% katkemata häälega näitemäng”, „Esimene, algusest lõpuni neegritega, algusest lõpuni häälega kinopilt”. Heli sõna otseses mõttes tungis filmi sisse. Ka see, kui tegelased näiteks sõid, sai kuuldavaks tehtud. Helifilm loob uue keskkonna, hääl võimaldab kujutada ka seda, mida näha ei ole. Hääl võimaldab vihjata.

„Artist” seisab mänglevalt ja siiralt sellel ajalisel sillal, kus ühelt poolt tõdetakse, et tummfilmi esteetika toimib tänapäeva vaataja (harjumuste) seisukohalt koomiliselt, teiselt poolt on aga selge, et omal ajal väljendas see kõike, mida väljendada sai. Ühtpidi sünnib siin mahe ja mahlakas huumor, teistpidi võetakse minevik omaks ja omaks võetakse ka see, mis tundub praegu naiivsena. „Artisti” tegelased elavad tummfilmi loodud maailmas: nende siirus ja naiivsus on ühtlasi tummfilmi siirus ja naiivsus.

II

Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti seerias on üks mõnevõrra ootamatu lõik, kus tegelased arutlevad selle üle, et mis siis, kui nad on tegelikult vaid tegelased kellegi raamatus. „Artisti” puhul võiks George Valentini probleemi sõnastada vastupidiselt. Esimest korda tungib heli „Artistis” sisse George’i hirmuunenäos. Grimmitoas istuv George kuuleb ühtäkki seda, kuidas klaas kõlksub, kuidas liikumine tekitab heli. George astub stuudiost välja, seal tulevad talle aga vastu tütarlapsed, kes naeravad häälega. Õhus liugleb allapoole udusulg. Kui see tänavale langeb, kostab kõmisev mürakas. Koos helidega muutub maailm füüsiliseks, hirmutavalt reaalseks. George’i hirmu võiks sõnastada nii: mis siis, kui ma ei olegi vaid tegelane, vaid olen päriselt?

„Artisti” tegelased osutavad tegelastele, nende keskkond on tummfilmi loodud maailm. Õigemini, nende keskkond on filmi loodud maailm. „Artisti” lõpus, kui George ja Peppy esitavad stepptantsunumbri, on uus ja vana teineteise leidnud ja ulatavad käe. Tantsunumbri lõpus kuuleme, et mõlemad artistid hingeldavad, viimaks lausub George ka oma ainsa kuuldava lause filmis. Ambivalents siiski jääb.

Möödunud aastal arvati „Artist” paremate Euroopa filmide nominentide hulka, Cannes’i filmifestivalil sai Jean Dujardin parima meesosatäitja auhinna, Kuldgloobuste jagamisel pälvis „Artist” tunnustuse kolmes kategoorias: parim meespeaosa, parim muusika ja parim muusika- või komöödiafilm. Auhinnasadu ilmselt jätkub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming