Teeme ära!

Kas Ameerika indie-film on veel elus?

MARTA BAŁAGA

Või peab see lihtsalt kohanema kommertslikumate oludega? Kaader Patrick Brice’i filmist „Üleöö“.

Või peab see lihtsalt kohanema kommertslikumate oludega? Kaader Patrick Brice’i filmist „Üleöö“.

2 × kaader filmist

Kuigi Los Angelese lavastaja Patrick Brice’i viimane film, sekskomöödia „Üleöö“ („The Overnight“, 2015) linastus „Sundance’i“ festivali programmis ja seda müüdi paljudesse riikidesse, pole asi nii lihtne. „Mured algavad siis, kui peenis on erekteerunud või kui sellega mingil moel ümber käiakse,“ ütleb Brice selgituseks. „Kui näidata peenist lõtvunud kujul, võib saada R-vanusepiirangu.1 Muidu tabab filmi kindlasti NC-17 reiting.“2

Ameerika filmiassotsiatsiooni MPAA veidrad tsensuurinõuded ja järjest kasvavad piirangud vabale kinolevile on teinud indie-filmide režissööri elu Ameerikas üha keerulisemaks. Asji pole olnud alati nii. Kunagi mitte väga ammu oli indie-epiteet omamoodi aumärk. „Mõistsin 1990ndate alguses, et midagi on lahti. Siis jäi toppama ka mu karjäär,“ ütles kommentaariks legendaarne Hal Hartley, kui kohtasin teda Wrocławi Ameerika filmide festivalil. „Igalt poolt tuli siis päris palju alternatiivset moodi filme. Alternatiivseid Hollywoodile. See andis mulle palju julgust, sest teadsin algusest peale, et kommertskarjääri ma taga ajada ei taha. Olukord tundus kõigi meeli erutavat, ka levitajate omi. Nad taipasid ühtäkki, et neil on indie-filmidega midagi teha. Ka need võivad kasumit tuua. Ka mina lõikasin sellest profiiti.“ Nagu väidab Peter Biskind oma raamatus „Luust ja lihast filmid“ („Down and Dirty Pictures“, 2004), lõi Ameerika indie-film õitsele 1990. aastatel, muutis igaveseks filmitööstust ja sai siis vaikselt otsa, samal ajal kui tootmisfirmas Miramax lülituti täielikult „Inglise patsiendi“ („The English Patient“, Anthony Minghella, 1996) tüüpi filmide režiimile ja hakati mõtlema rohkem Oscaritest, kui kiire dialoogiga kultusfilmidest. On Ameerika indie aga tõesti siis otsa saanud?

Muutuvad ajad

Kui Hal Hartley jäi truuks oma firmamärgile, emotsioonitu huumoriga stiilile, siis teised tuntud indie-režissöörid läksid kõik ise suunas. Eredamad tähed röövis Hollywood või nad jäid kinni katsetesse korrata mõnd ammu minevikku vajunud tähelendu – nagu oleks võimalik midagi päästa selliste filmidega nagu parasjagu järeltootmises „Poesellid III“ („Clerks III“, Kevin Smith, 2016). Revolutsiooni leek on kustunud, aga tulehakatis on endiselt olemas. „Keskkoolis töötasin kinos ja tutvusin Peter Greenaway, Hal Hartley ja Jim Jarmuschi filmidega,“ meenutab David Gordon Green, kes on muu hulgas teinud näiteks „Ananassiekspressi“ („Pineapple Express“, 2008). „Need meeldisid mulle väga ennekõike oma sihipärasuse tõttu. Enamasti olid need filmid, mida oli võimalik peaaegu katsuda. Oli selge, kuidas need on tehtud, ja seega võis mõelda, et tööd rassides võiks ka ise sellist asja proovida.“ Paljud seda ka tegid, aga avastasid, et ajad on muutumas. „Tänapäeval ei anna levitajate standardleping autorile enam viimase montaaži õigust. Nad võivad su filmi iga kell ära võtta, nii et filmi tehes ei ole võimalik end kordagi päris vabalt tunda,“ selgitab filmitegija Onur Tukel. „Peame kogu aeg ühe käigu võrra ees olema nagu males. Mu uue filmi „Õunapüree“ („Applesauce“, 2015) puhul ei meeldinud levitajale filmi pealkiri. Vaidlesime ja vaidlesime. Mängisin poliitilist mängu ja kasutasin venitamistaktikat, sest film pidi linastuma ühel festivalil ja muutuseks oli juba liiga hilja. Film tuli välja pealkirjaga „Õunapüree“ ja nad pidid sellega leppima.“

Kompromisside kunst

Kuigi selliseid lugusid on alati lahe edasi rääkida, on tegelikkus märksa üksluisem. Tänapäeva indie-filmide maailmas on kõige aluseks kompromiss ja paindlikkus. Režissöör Nathan Silver sai seda omal nahal tunda. „Tahtsin teha kord filmi sõbra elust. Müüsin loo õigused ühele produtsendile, see osutus veaks. Läksin filmi rahastajaga karvupidi kokku. Ta tahtis kogu aeg, et film kallis välja näeks, ja ma ei saanud aru, mida ta täpselt tahab. Ma kõndisin lihtsalt minema ja saatsin nad persse. Ma võin töötada koos produtsendiga, kes kaitseb mu huvisid, kes teab, milline ma olen. Ma lähen aga väga vihaseks, kui keegi hakkab mulle selgitama, kuidas ma oma filmi tegema pean. Võib-olla sellepärast peangi end osalt muu tööga ära elatama.“ Kuidas siis navigeerida nendes järjest sogasemates indie-vetes? Ilmselt tuleb minna tagasi rohujuure tasandile. „Kogu see Kickstarteri kaudu ühisrahastus oli mulle täiesti uus asi,“ ütleb Hal Hartley. „Ma olen küll olnud aheldatud Islandi kaljude külge, aga see oli ikkagi veel raskem, kõige keerulisem asi mu elus.“ Abiks on ka töötamine tuttavate žanripiiride raamistikus või tuntud nimede kaaasamises – valem, mida on edukalt kasutanud ja peensusteni lihvinud näiteks vennad Duplassid, kes on oma teadmisi lahkelt ka protežeedega jaganud. „Poleks arvanudki, et mu esimene film „Veidrik“ („Creep“, 2014) on nn leitud materjali found footage) žanrist. Mul polnud see kunagi plaanis. Poleks arvanud ka seda, et mu teisest filmist tuleb kõigi nende suurte nimede osalusel sekskomöödia. Žanriselgus aitas muidugi kaasa ja ma üritan olla edaspidi oma valikutes vaba,“ tunnistab Brice.

„Levitajad ei hooli iseseisvast filmikunstist. Kurat, neid huvitab ainult see, et filmis mängivad mingid Adam Scott ja Taylor S. Chilling. Seni, kui saab nende näod plakatile panna, ja kuni see sarnaneb mingi žanri filmiga, saavad nad seda müüa nii, nagu neil vaja.“ Ja selleks, et seda teha, tuleb minna … Utah’sse?

Roberti laotud loss

Üks on selge ja vaielda pole siin midagi. Ilma „Sundance’i“ festivalita poleks Ameerikas indie-kino sellina, nagu me seda teame. Poleks ei Söderberghi ega Tarantinot, ega ka neid lugematuid „Väikese miss Päikesepaiste“ („Little Miss Sunshine“ Jonathan Dayton, Valerie Faris, 2006) koopiaid. 1978. aastal kuulu järgi nässu läinud investeeringu katteks loodud „Sundance“ tõusis patroon Robert Redfordi najal avalikkuse huviorbiiti 1990ndate alguses. Sellest sai sõltumatutele filmidele äärmiselt vajalik hüppeplatvorm. Sellise funktsiooniga kohta on vaja ka praegu. „Paljud filmid tehakse Ameerikas teatud perioodi jooksul aastas, nii et ka nende monteerimiseks läheb üks enam-vähem sama ajaühik ja need on valmis selleks ajaks, kui on aeg film esitada „Sundance’ile“. Kõik filmitegijad on ärevil ja ootavad tulemust, kas nad võeti programmi või mitte. Kui ei, siis võib see filmi tulevikule üsna halvavalt mõjuda,“ kinnitab Brice. Edu eest tuleb aga maksta. Miljonilised lepingud ja maailma suurimad staarid (kes seks puhuks küll lihtrahva kombel parkad selga pannud) on „Sundance’ist“ teinud küll pigem filmitööstuse ürituse kui renegaatide meka. „Ma ei pea „Sundance’i“ enam indie-festivaliks,“ ütleb ka Brice. „Kui ma läksin sinna 2012. aastal, siis olid kõigi filmidega seotud staarid ja üsna suur eelarve. Eesmärk oli filme müüa. Lõppude lõpuks on see turg. Ei tahaks purustada illusioone kõigil neil, kes on kogunenud laagrilõkke ümber sõltumatut filmikunsti vaatama, aga ka mina ei läinud sinna selleks. Ma läksin festivalile müüma oma filmi.“

Relvavennad (ja -õed)

Kui agendid ja ametnikud on vallutanud sõltumatu filmi viimase bastioni, kas saame siis üldse rääkida kogukonnatundest? Raske öelda. „Ega me ennegi kogu aeg koos baarides istunud,“ naerab Hal Hartley. „Õigemini istusime küll, aga mitte koos. Mitte nagu need prantsuse uue laine tüübid, kes töötasid kõik samas väljaandes ja istusid mõnes kohvikus, arutades selle üle, kuidas filmikunst lahti monteerida.“ Tundub aga, et naisrežissöörid on suutnud olukorrast välja tulla. Järjekindlalt ignoreerituna nii peavoolu kui indie’ poolt, on nad loonud oma toetussüsteemi nimega Film Fatales, mängu- ja dokfilmilavastajate kollektiivi, kelle ainus eesmärk on tuua ekraanile naiste lood. „Ma ei mõtle endast tavaliselt tingimata kui naisfilmitegijast, aga see on oluline termin,“ ütleb tuntud dokumentalist Amy Berg, kes on oma viimases töös „Janis“ („Janis. Little Girl Blue“, 2015) kujutanud samasuguseid heitlusi, ainult et muusikaäris. „Mida rohkem me oma töid promoda saame, seda parem. Nii lihtne see ongi.“

Ajal, kui Amy Bergi filme näidatakse festivalidel üle maailma ja Marielle Helleri „Teismelise tüdruku päevik“ („The Diary of a Teenage Girl“, 2015) kogub samuti jõudsalt tuure, märkavad neid isegi meesterahvad. „Nad toetavad teineteist, aga on ka võistlusmoment,“ lisab Tukel. „Võistluse all ei mõtle ma lootust, et mõni teine läbi kukub, vaid pigem mõõduvõtmist. See aitab kasvatada enesekindlust.“ „See tundub märksa vähem romantiseeritud nähtusena kui indie-film,“ lisab Gordon Green. „On hea näha, kuidas inimesed kasvavad. Kui kohtasin esimest korda Benneth Millerit, püüdis ta mulle joogat õpetada ja minuga malet mängida. Ma reageerisin umbes, et kes see nohik on. Nüüd teeb ta kõige ägedamaid filme. Samuti Andrew Dominik, keda ma nägin mingis Austraalia vestibüülis ööl enne „Chopperi“ (2000) esilinastust. Ta kõndis närviliselt ringi ja jättis mulje, nagu ta oleks just tüdrukust lahku läinud või midagi sellist. Selles tööstuses tuleb kasuks olla mitte lihtsalt üks eraldatud saareke.“

Kas Ameerika indie’le on põhjust lüüa hingekella? Kaader Onur Tukeli filmist „Õunapüree“.

Kas Ameerika indie’le on põhjust lüüa hingekella? Kaader Onur Tukeli filmist „Õunapüree“.

Edasi suuremate asjade poole

„Avastasin oma armastuse sõltumatu filmikunsti vastu ülikoolis: Whit Stillman, Woody Allen. Olen aga huvitatud oma vaatajaskonna laiendamisest, nii et tahan kirjutada käsikirja oma reeglite järgi, aga lisaksin žanrielemendi,“ tunnistab Onur Tukel häbelikult. „Õunapüree“ on suhtefilm abielust, aga ka kehaosadest rääkiv müsteerium. Nathan Silver mainis, et ta pole huvitatud nn signatuurfilmist, mille puhul vaatavad produtsendid filmi ja otsustavad tegijat siis ehk rahaliselt toetada. „Ma püüan kasutada „Õunapüreed“ sellise signatuurfilmina.“ Ta pole ainus, kes unistab laienemisest. Hal Hartleyt võib pidada oma põlvkonna üheks olulisemaks auteur’iks, aga edasipüüdlike noorte filmitegijate põlvkonnal on uued eeskujud. „David Gordon Greenil on ideaalne karjäär,“ ohkab Brice. „Ta on teinud väikesi indie-filme, suure eelarvega filme, kõike.“ Green, kes on läbinud pika maa, alates oma nõiduslikust debüüdist „George Washington“ (2000), ei pea oma karjäärikõverat millekski ebatavaliseks. Kuigi tal tuli just Sandra Bullockiga välja film „Kriis on meie firmamärk“ („Our Brand is Crisis“, 2015), mis on ta tagasihoidlikest avafilmidest valgusaastate kaugusel, ei maini ta isegi Steve Söderberghi tuntud „üks film neile, üks mulle“ taktikat. „Olen liiga enesekeskne, et teha filme kellelegi teisele peale iseenda,“ naerab ta. „Mu maitse on väga kõikuv. Mulle on alati meeldinud nii kassahitid kui ka väärtfilmid. Mu põhiline eesmärk on olnud enese alalhoid, vabadus töötada oma ideedega. Küsimus pole selles, kas eelarve on suur või väike. Mul on tunne, et suurstuudiotes on mul olnud isegi rohkem vabadust. Mulle tähendab indie seda, et tuleb iga filmi eest võidelda, olgu see siis ükskõik kui suur või väike.“ Hästi öeldud, aga on raske ette kujutada, et keegi tahaks üldse võidelda näiteks sellise filmi eest nagu Greeni „Teie kõrgeausus“ („Your Highness“, 2011).

Ajal kui isegi kahvatul Paul Danol on oma publitsist, peaks küsima, mida üldse tähendab enam termin indie? Patrick Brice pole vastuses väga kindel: „1990ndatel, kui „Sundance’ist“ oli saamas oluline kaasarääkija kultuuridialoogis ja kui sõltumatuid filme tehti üsnagi fikseeritud summa eest, tähendas see kõik midagi erilist, omanäolist. Nüüd oleme kui Metsikus Läänes.“ Nathan Silver nõustub: „Mind on korduvalt kutsutud indie-lavastajaks ja see on okei, aga mulle meeldiks rohkem, kui mind hüütaks lihtsalt Nathan Silveriks. See termin on praegu täiesti tühi. See on peaaegu nagu mingi žanr. Tahaksin ju väita, et see tähendab radikaalset filmitegemist, aga nüüd on juba ka mitut sorti teistsugust sõltumatut filmitegemist. Kriitikud peavad filmidest rääkides alati sildistama, võtame kas või termini mumblecore.3 Mulle tundub see kõik nagu mingi soolapuhumine.“

„On oluline teha seda, mis meeldib, aga kuidagi peab ka elatist teenima,“ ütleb Brice. „Mul on vedanud, et olen seni saanud teha neid filme, mida olen tahtnud. Aga mõttes on mul ka järgmine oluline samm, mille peale mõtlevad ilmselt paljud. Selle taseme filmide tegemist nähakse hüppelauana. Paljud filmitegijad ei ole sellele tasemele jõudnuna eriti rahul ja ma mõistan teemaga kaasnevaid piiranguid ja kompromisse. Pärast „Üleööd“ hakkasin saama stsenaariume suurtelt stuudiotelt, aga olen neile kõigile eitavalt vastanud, sest ma ei saa end petta olema huvitatud millestki, mis mulle tegelikult huvi ei paku. Olen selles veidras seisus, kus on kiusatus midagi sellist vastu võtta, aga sisetunne käsib jätkata materjaliga, mille ma olen ise loonud, et mul oleks asja üle suurem kontroll.“

Tundub et revolutsiooni esimene laine suri koos videokassettidega. Kui aga tehnoloogia liigub edasi, uuenevad ka valikud. Kas olete teiseks tulemiseks valmis?

Revolutsiooni otseülekanne. Digis

„Hakkasin filme tegema 1990ndate keskel. Richard Linklater just alustas, Robert Rodriguez tegi „El mariachi“ (1992), Kevin Smith oli just lõpetanud „Poesellid“ („Clerks“, 1994). Ma mäletan verest väljalöömise tunnet, tol ajal oli film vaja võttagi filmi peale. Pidi leidma 16mm filmikaamera, õppima seda kasutama ja tegema endale selgeks kõik tehnilised pisiasjad. Tehniliselt võib nüüd igaüks oma iPhone’iga filmi teha. Selles on oma ilu,“ ütleb Tukel. Tal on täitsa õigus: Sean Bakeri „Mandariin“ („Tangerine“, 2015), selle aasta „Sundance’i“ läbimurdefilm, oli sama energiline kui tarutäis mesilasi kräki all ja üles võetud … iPhone 5s-iga, mida aga keegi ära ei märkinud.

„Imelik, sest ühest küljest on kõik need elitistid, kes ütlevad, et liiga paljud inimesed teevad filme ja see ei peaks nii olema. Aastaid oli olukord selline, et igaüks võis kirjutada romaani, selleks oli vaja vaid pliiatsit ja paberit. See ei maksnud mitte midagi, aga pidi olema piisavalt distsipliini. Ka filmitegemine nõuab distsipliini: tuleb kirjutada stsenaarium ja leida rollidesse näitlejad. See pole kerge. Lihtsalt võtteperiood ise on nüüd lihtsam.“

Alati võib ka hakata tööle hoopis televisioonis, millest on viimastel aastatel saanud pettunud filmitegijate varjupaik. Isegi Hal Hartley ja David Gordon Green tegid hiljuti kaastööd Amazoni uuele telesarjale „Red Oaks“.

„Mulle tundub, et televisioon on tänapäeval see, mis oli Ameerika indie-film enne. Seal on raha, mida kulutada, seal pole praegu nii keeruline eelarvet koostada ja loovust rakendada kui mujal,“ üteb Gordon Green, kellel on juba üks telehitt ette näidata – HBO sari „Idapoole ja alla“ („Eastbound & Down“). „Kui sari esmakordselt linastus, pööritati ainult silmi. Nelja hooaja pärast vaatavad seda isegi mu vanaema sõbrad. Teles pole pingelist avanädalavahetust, mis võib filmi pärast üht nädalat tappa. Toimib suusõnaline reklaam, mille tekkeks on vahel vaja kuude kaupa aega. Kõige selle juures tuleb öelda, et see ei konkureeri siiski kõigest hoolimata tundega, mida tekitab oma filmi vaatamine koos publikuga, et näha, kuidas nad reageerivad.“

Olgu tulevikul varuks, mis tahes, indie-filmitegijatel tundub endiselt olevat üks ühine omadus – vastupidavus. Sildist hoolimata on raske loobuda filmikunstist siis, kui see haigus on sind juba nakatanud. „Kui mult küsitakse, millega ma tegelen, siis vastan alati üsna häbelikult. Võib-olla seetõttu, et tunnen end selle võimaluse tõttu äravalituna,“ ütleb Brice. „Ma tegin iga mõeldavat õudset tööd. Ja see, et ma olen nüüd siia välja jõudnud … Ma olen filmitegija. Kui keegi tahab öelda, et ta on sõltumatu, siis tehku seda, aga ma ei mõtle sellele.“

Tukel lisab: „Vanemaks saades muututakse vahel küüniliseks. Kinnitatakse endale, et täiskasvanuna tuleb osa unistusi ära unustada ja neist loobuda. Loodan, et seda ei juhtu. Suure edu puudumisel on omad eelised:ei tunta end nii tähtsa ja olulisena. See on vaid äri ja inimesed üritavad raha teha. Teha film ära, see ongi suurim eesmärk.“

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 R nagu restricted. Vanusepiirang, mis tähendab Ameerikas seda, et alla 17aastastel kinokülastajatel peaks olema kaasas lapsevanem või õigusjärgne hooldaja.

2 No one 17 or under admitted. Filmi ei või vaadata ükski 17aastane või noorem.

3 USA indie-alažanr, mida iseloomustab odav väljanägemine, amatöörnäitlejad ja tuntav rõhk naturalistlikul, tihti improviseeritud dialoogil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht