Teatraalselt viis aastat varem

Tarmo Teder

Mängufilm „Elavad pildid” (Exitfilm 2013, 235 min), režissöör ja idee autor Hardi Volmer, stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer, kunstnik Kalju Kivi, operaator Kristjan-Jaak Nuudi, monteerija Tambet Tasuja, produtsent Anneli Ahven. Osades Sandra Uusberg, Priit Võigemast, Anu Lamp, Tõnu Oja, Ita Ever, Aarne Üksküla, Ain Mäeots, Hendrik Toompere jr jr, Marika Vaarik, Peeter Oja, Guido Kangur, Toomas Suuman, Peeter Jakobi, Üllar Saaremäe, Peeter Volkonski, Sulev Teppart, Leida Rammo, Anne Reemann jpt. Esilinastus 21. II Hobujaama tänava kobarkinos. Kunsti teed on vahel kummalised ja paradokslikud. Eile esilinastunud ja täna meie kinodes jooksma hakkav värske eesti mängufilm „Elavad pildid” pidi valmis saama juba mullu PÖFFi paiku, et tähistada suurema tükina eesti filmi 100. aastat. Ent nagu ikka tavaks, kippus ka see pikk mängufilm kalendrist välja venima ja tuli nüüd vastu vabariigi 95. aastapäeva ning seda kinolikult tähistama sobib see küllaga pilti ja sündmustikku pakkuv linateos lausa suurepäraselt. Ütlesin esimese pressilinastusejärgse õhinaga mõnele kolleegile, et pareminigi kui näiteks kümnenditagune „Nimed marmortahvlil”. Paradoks aga seisneb selles, et raske on kujutleda täispikka kunstilist mängufilmi, mis võtaks ilmekalt kokku XX sajandi Eesti ajaloo igasuguste isikulugude ja kummaliste seikade näitamise summana. Hardi Volmeri kolmas täispikk mängufilm „Elavad pildid” teeb seda tihti liialdava illustratiivsusega, klišeesid, tsitaate ja vodevilli pelgamata. Igatahes peab kõvasti vaimusilma pingutama, et manada rahva silme ette sama huvitavat ja naljakat eepilist tragikomöödiat. Vabariigi 100. aastapäevaks tänavu varakult välja kuulutatud filmi ideede konkursi žürii võib see film panna kukalt kratsima: pagana päralt, suur aastapäevafilm tehti ju viis aastat varem ära, mida veel võiks tootmisse lasta? (Lohutuseks vahele, et küllap tuleb viie aasta pärast neid „riigifilme” terve trobikond, ka retrospektiivina, alates „Noortest kotkastest”.)

Mõneti nagu karnevalilik, siis vahest psühholoogiliselt kaemuslik „Elavad pildid” on tõepoolest väga elus seikade jada, mis ei jookse lineaarselt, vaid vahest tagasi- ja ettehüppava faabulaga, mille jõnkslevat kulgu ka vähegi arukas filmisõber peaks taipama. Linnulennult on üpris keeruka filmi lugu ju lihtne: vaatluse alla on võetud Tallinna vanalinna üks keskaegne maja, millele annavad kireva, hooti vodevillilikult lõbusa ja siis jälle traagiliselt kurva elu seal vahelduvad elanikud koos sisseastuvate kõrvaltüüpidega. Nähtava sündmustiku füüsiline ruum on väga piiratud, aga see veetakse professionaalse peenusega laiali, millele aitab kaasa ka maja esimesele korrusele endisse tõllakuuri tehtud kino. Tallinna nähtavat ruumi, alates kõrvaltänavatest kuni hilisema Mustamäeni, avatakse statiivil pikksilma abil. Kaugemast ilmast (Saksamaalt, Siberist jm) tulevad kirjad loovad doseeritud minimaalsusega immanentse olustiku, mida ajalooteadlik vaataja saab ise kujutleda. Ajaloo tuulis võõrsile heitunud filmitegelaste saatusi on ette- või tagasivaadetes piisavalt lahti mängitud. Loomulikult ei saa läbi ilma arhiivi kroonikakaadriteta, mis markeerivad Eestile saatuslikke pöördepäevi. Meeleolu loovad ka valitud tsitaadid meie rahvuslikust filmivaramust (Andres Söödi „511 fotot Marsist”, tingimisi Herbert Rappapordi „Valgus Koordis” jm), suurendatud ajalehed ja dokumendid mitmes keeles.

Pärast värvilist proloogi XXI sajandi algusest (vanamehe meenutuse illustreerimiseks mängitakse ette mustvalgeid stseenikesi ligi sajanditagusest minevikust) käivitubki filmi suurema loo hoovus mustvalgena, tummfilmi esteetika võtmes pettekaga – mine võta kinni, on see nüüd keisriaegne kroonikajupp või ikkagi režissöör Volmeri grupi lavastatud? Paari minutiga hakkab pildigamma loogika selguma, sündmustikku antakse kontseptuaalselt tummfilmiga 16 kaadrit sekundis. Suure šriftiga vahetiitrid seletavad olulist ja näitlejad vehivad oma tunderõhke teatraalselt žestikuleerides, helitaust luuakse pianiino klimberdamisega. Kohe meenub Michel Hazanaviciuse suurepärane „Artist” (2011), hiljem ka Giuseppe Tornatore „Kino Paradiso” (1988), filminduse pioneeride aeg ja filmikunsti maagia austamine näikse uuel sajandil moodi minemas. Tummfilmi jälgedes jookseb Hardi Volmeri „Elavate piltide” stseenistik oma loole hoogu kogudes, näitab ligi 20 aasta sündmusi kuni helifilmi tekkeni.

Filmi alguses näeb nooruk ehmunud baltisaksa parunite peataolekut, kui üks majja viina järele tunginud revolutsiooniline punamadrus hakkab neidu vägistama. Poiss hoiab kahe käega püstolit ja laseb madruse maha, laip maetakse pööninguliiva. See on oma puisuses ehe märulikoomika. Varsti kuulutatakse Eestis välja iseseisev riik, põlisaadel haub revanši, kuid peab 1939. aastal anastatud Poola aladele lahkuma.

Ei taha siin filmi üle jutustada, selleks võiks kuluda pool ajalehte, sest tüpaažide galerii on kirevast kirevam: parunid, majateenijad, soldatid, ooperidaam, vabadussõdalane, kinomehaanik, kaubajuut, salapiirituse vedaja, eestlasest Saksa mereväeohvitser, juunikommunistid, laskurkorpuse noorsõdur, politrukid, punamadruse muumia, nõukogude sotsialistlikud immigrandid, perekondlik KGBist (kes muutub pärast hipiks), Siberist asumiselt naasnud ooperidaam, kaubajuudi taustaga nõukogude rahvasaadik, pioneerid ja punkarid, vene-eesti lõbusad preilnad, uue aja kinnisvaramaaklerid jpt. Tekib tunne justkui oleksid stsenarist Peep Pedmanson ja režissöörist kaasstsenarist tahtnud toppida filmi kõik, mida üldse ühte Tallinna vanasse majja tuupida annab. Üksikasjalikult perioode lõikudes on antud ka majast väljapoole jäävat aega ja osavalt esile toodud pöördelised päevad poliitiliste uperpallidega.

Filmi üks peategelane, 1908. aastal von Strandmani ja eesti teenijatüdruku suhtest sündinud Helmi saab tööd lauljana Estonia ooperis ning ka kodus läheb lahti pidu ja pralle, kusjuures seksstseenidega ei koonerdata, pigem soolatakse üle, nagu üldse on terves filmis tihti ühel või teisel viisil vint üle keeratud. Võib-olla ka taotluslikult. Filmi ja rahvusliku ideoloogia huvides jääb Helmi 1939. aasta sügisel Eestisse ning loomulikult tuleb tal pärast seda paljugi siin ja Siberis kannatada.

Teine ja Helmiga sisulises kaalus täiesti võrdne peategelane on Julius, ka majateenija poeg, korpusepoiss ja kinomehaanik, pärastine punaäpu ja kriminaalvangki, lõpuks pealt 90aastane nagu Helmigi. Helmi ja Juliuse jõnkslikult areldi suhe ei taha ükstapuha mis ajal või olukorras vedu võtta, särts jääb õhku, aga hõõgub justkui süte all läbi sajandi ja filmi kuni lõpuni. Lühidalt: Helmi ja Juliuse eestlaslikult ebalev ja dramaatiliselt koomiline suhe on „Elavate piltide” peamine telg, mille külge on mängitud üks kõrvale tõmbav vektor, milleks on Helmi suhe Eerikuga (kes uppus laevaga Moero 1944. aastal Läänemerre) ning kümneid teisi läbivaid majalisi, kõrvaltegelasi ja statiste.

Filmi peamine tugevus on suurepärane näitlejate ansambel, võib nautida lausa briljantseid rolle. Ajas vananevat Helmit mängib mitu osalist (Sandra Uusberg, Anu Lamp, Ita Ever), selle trio esituses tuleb välja ajas ja oludes muutuva inimese teisenev käitumine. Näiteks karmi Siberi asumiselt naasnud Helmi (Anu Lamp), kelles võib aimata otse karakteerset muutust. Ega Juliust mängiv trio (Priit Võigemast, Tõnu Oja, Aarne Üksküla) Helmi kehastajatele alla jää, ühtviisi veetlevalt vaadeldavad on nemadki. Ja duett Anu Lambi ja Tõnu Oja esituses on lihtsalt maailma tasemel, mis kinnitab vana tõdemust, et head filminäitlejad tulevad ikka draamalavalaudadelt. Oja mängus ei märganud ma pisematki viga (Anu Lambi juures vist üks oli, kui ta mängis pianiinot nähtavate sõrmedega, aga pöid pedaalil ei töötanud, kuid võib-olla ei pidanudki töötama või polnud Helmi nii koolitatud). Ita Everile ja Aarne Ükskülale jäi natuke vähem mänguruumi, filmi lõpupoole vana Julius väsis – ja üldse haruldane, kui eesti mees elab 90aastaseks. Liialdamata võiks öelda, et eesti draamanäitlejate täpsed, huviga vaadeldavad rollid päästsid eklektikasse kalduva filmi.

Filmi kunstnik Kalju Kivi väärib kindlasti mingit eraldi auhinda, nii aistitavat filmiruumi ja kaadrikompasid annab seada.

Nüüd aga minu etteheited režissöör Volmerile ja vahest ka stsenarist Pedmansonile. Film on tugevale komöödia mündile vaatamata žanriline segu, aga mitte plastiline sulam, mille põhiline osis on rahvuslik-perekondlik ajalooline draama, kus segunevad realistlik eepika, eksperimentaalsus ja tasalülitatud või karikeeritud traagika. Filmi tempod ja stilistiline vaheldus lonkab, pole n-ö ühe filmi sujuvust, voolavust, läbivat tonaalsust. Kord antakse hästi timmitud seltskondlikku olengut ja vodevilli, kirglikku voodimehaanikat või murelikku laua ääres istumist. Siis jälle ajaloo asjus „harivaid instruktsioone” või situatsioonikoomika pildikesi või pikemaid ja psühholoogiliselt pingelisi episoode. Üksiti võttes on eriti head Lambi ja Oja kaheinimesestseenid, millest kumendus hoopis üks teise helistikuga film, aga plastiliseks pole seda žanrilist karnevali suudetud ühildada. Ka tundub, justkui istuks režissöör Volmeris nukufilmi seadmise meetod, loogika ja tunnetus, mingi animaprofi kompleksne pagas, mille ta ebateadlikult mängufilmi tegemisse üle on võtnud.

Aga aitab siin norimisest. Minge tõesti kinno, sest seda filmi vaadates igav ei hakka. Näiteks kas või ainult ühe episoodi pärast: kui 1944. aasta septembris Rootsi poole maapakku kiirustav salaviinavedaja ja rahvuslik vastuhakkaja Üllar Saaremäe kehastuses ütleb kojanaisele, kes kõhkleb kolme lipu (sinimustvalge, natsihaakrist ja ENSV punane) vahel, millist heisata: „Kurat! Pane kõik kolm korraga. Siis jääb iga raibe rahule”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming